Vana taanlane ainult noogutas kuulates. „Nad ei leia midagi,” kinnitas ta naisele. „Ja kui meid jälgitakse …” Ta kehitas õlgu. „Siis tuleb plaani ainult väike muudatus teha.”
Seejärel rääkis ta Osricust ja Toweri saladusest.
Kui Hilda kuulas ja mõistis, millises ohus vanamees ja tema sõbrad on, muutus ta närviliseks ja oli liigutatud. „Miks sa seda teed?” küsis ta.
See oli lihtne, nagu mees seletas. Kui Robert saab kuningaks, on tal suured territooriumid valitseda. „Ja ta ei ole selline mees, nagu tema isa oli.” Normannide valitsus nõrgeneks. „Ja siis …” Vana inglise kuningasuguvõsa pärijad on alles elus. Samuti ka kuningas Haroldi perekond. Tükk aega rääkis ta naisele kõigest, mis võib juhtuda, kuni too viimaks naeratades pead vangutas.
„Sa lihtsalt ei taha alla anda, eks ju?”
Mees naeratas peaaegu poisikeselikult. „Ma olen liiga vana, et alla anda. Kui vana mees alla annab, siis ta sureb.”
„Kas sa tunned end siis nii vanana?” küsis naine ehtsa uudishimuga.
„Mõnikord.” Barnikel naeratas. „Sinuga koos mitte.” Ning Hilda punastas, teades, et see on tõsi.
Toa keskel söepannis põles madal tuli. Mees torkis seda veidi, istus siis selle kõrvale suurde tammepuust tugitooli ning andis naisele märku pingil istet võtta ja nad istusid mitu minutit vaikuses ja üsna rahulolevana. Naine märkas, et mehe rahunenud näos, mis polnud küll enam noor, on ikka veel elujõudu nagu toredal vanal lõvil, kes pole oma rammu veel kaotanud. Barnikel jõi mõtiskledes veini.
Milline kummaline õhtu see on, mõtles Hilda. Ta oli teinud kõik, mis suutis. Nüüd võis ta ilmselt minna. Kuid tal ei olnud mingit tahtmist lahkuda. Isa jäi alati päikeseloojangul magama. Jumal teab, kus Henri on. Mõne aja pärast tõmbas naine sõnatult pingi lähemale, nõjatus mehe najale ja pani pea tema rinnale.
Mees ei liigutanud. Mõne hetke pärast tundis naine, kuidas suur pahklik käsi hakkab tema juukseid silitama. Oli üllatav, kui hell ja rahustav see tundub. Ta hakkas mängima mehe habemega ja tundis, et too kihistab naerda.
„Ma arvan, et paljud naised on seda sinu elu jooksul teinud,” lausus ta tasa.
„Mõned üksikud,” vastas mees.
„Kui kahju …” alustas naine ja peatus siis.
„Mis?”
Ta oli tahtnud öelda: „Kui kahju, et ma sinu pojaga ei abiellunud.” Selle asemel aga vastas: „Ei midagi,” ja mees ei käinud rohkem peale.
Mõne minuti jooksul mõtles Hilda oma elu üle järele. Silme ette kerkis Henri külm kuju. Seda peast välja tõrjudes ütles ta endale: oleksin pidanud abielluma hoopis selle vanema mehega, kelles on tohutu julgus ja soe süda. Ja äkitselt, tahtes väljendada oma kiindumust ja mehe heaks midagi teha, keeras ta end ja, naeratanud leebelt mehe silmadesse, suudles teda huultele.
Ta tundis, et Barnikel väriseb. Ta suudles uuesti.
„Kui sa seda jätkad …” sosistas mees.
„Jaa,” sõnas naine õnnelikult omaenda imestuseks.
Sellest oli kaua aega möödas, kui Barnikel viimati armatses, ja ta oli arvanud, et see asi ei tule tal enam kergelt välja. Kuid kui ta püsti tõusis ja võttis oma kätele noore naise, keda oli alul armastanud nagu tütart ja siis nagu naist, näisid kõik kahtlused hääbuvat.
Mis Hildasse puutus, siis kogenud esimest korda vanema mehe aeglasi ja õrnu kaisutusi ning tooduna armastavalt ja hellalt palangusse, tundis ta hinges sellist soojust, mis oli lõputult liigutav.
Nad jäid teineteise seltsi kuni varaste hommikutundideni, mil Hilda hiilis läbi tänavate tagasi isa majja ja lipsas üles kambrisse, kus too magas.
Ja nii oli Barnikeli viimane armastus pärast tosinat aastat täiusele jõudnud.
Varsti pärast koitu lipsas Hilda majast välja ja viis ära kaks sõnumit, nagu Barnikel oli palunud. Üks oli Alfredile. Teine Osricule.
Ja talle ei tulnud mõttessegi, et teda nii Barnikeli juurde minnes kui ka tagasiteel jälgiti, nagu tavaliselt.
Oli juba keskhommik, kui Ralph Silversleeves, saatjateks tosin täisrelvis meest, Barnikelit tema Billingsgate’i laos külastas. Normann teatas taanlasele viisakalt, et nad peavad sooritama läbiotsimise, ja Barnikel, kehitanud ärritunult õlgu, lasi neil asja juurde asuda. Kolm meest läksid seejärel Kõigi Pühakute kiriku juures asuvasse majja.
Mehed olid põhjalikud. Neil kulus kaks tundi, kuid hommiku lõppedes nad loobusid. Samal ajal saabus üks mees Alfredi relvatöökojast. Ka sealt polnud midagi leitud.
„Ma loodan, et su süda on nüüd rahul,” lausus taanlane Ralphile kuivalt ja pidas vastuseks saadud grimassi nõusoleku märgiks.
Aga kui Ralph lahkus, oli tal nii kindel veendumus, et teda on ninapidi veetud, et kui nad sadamasillale jõudsid, ütles ta oma meestele: „Relvad on kusagil siin. Me ei anna alla.” Ja ta pidas oma sõna. Paadimeeste raevuks hakkas ta nende laadungeid üle vaatama. Veel neli väikest laohoonet otsiti läbi. Mehed käisid mööda tänavat ja piki East Cheapi, toppisid oma nina vankritesse ja müügilettide vahele, alul kaupmehi hirmutades, aga peagi nende irvitamise saatel. Kuid Ralph polnud kunagi kartnud, et end lolliks teeb, ega paistnud sellest ka nüüd hoolivat. Näost punane ja tulvil otsustavust rühkis ta edasi, liikudes ida poole Toweri suunas.
Pärastlõunal tuli Toweri juures asuvas varjualuses töömees Osricu perre uus liige. See tegi jässakale mehele sellist rõõmu, et kui ta väljas seisis ja üle Toweri üles taevasse vahtis, ei suutnud ta mitu minutit sõnagi öelda.
Sest tal oli õigus olnud. Ta sai poja.
Barnikel oli rahutu. Ta oli kogu õhtupooliku kodus olnud. Viimase ööpäeva sündmused olid koormavad ja õhtul tundis ta end väsinuna. Nüüd aga, suutmata oma vangistust kauem taluda, söandas ta lõpuks minna East Cheapile värsket õhku hingama.
Ilm oli alles soe, kuigi läänes muutus taevas tumepunaseks. Poodnikud turul pakkisid oma kaupu kokku, kui taanlane piki East Cheapi Candlewick Streeti poole lonkis. Kui ta turuplatsi lõppu jõudis, nägi ta Alfredit, kes rahulikult tema poole jalutas.
Mõlemad mehed pidasid kiiresti aru. Juhul kui neid jälgiti, polnud mõistlik midagi kahtlast teha. Seepärast valmistusid nad teineteisest mööduma vaid viisaka peanoogutusega ja oleksid seda ka teinud, kui nende juurde poleks samal momendil tormanud üks väike kogu ja neid ägedalt varrukast tirinud.
See oli Osric. Ta oli õnnest põrununa peaaegu tund aega ringi kõndinud. Hilda oli talle koidikul öelnud, et ta peab Barnikelist eemale hoidma, kuid näinud oma kaht sõpra koos, oli vennike nii erutatud, et unustas hetkeks kõik ja jooksis nende juurde, ümmargune nägu õhetav.
„Oh, isand,” hüüdis ta. „Oh, Alfred. Mul on alles uudis.” Ja kui Alfred peatus ja Barnikel pilgu langetas, pahvatas ta: „Mul on poeg!” Siis naeratas ta neile nii, nagu oleksid nad kõik paradiisi väravate taga.
Seepeale kogunesid mehed, kes oma kriitilise olukorra tõttu olid Osricu perekonnamured päriselt unustanud, naerdes ümber mehikese ja kaisutasid teda.
Tol ööl polnud kuud ja paks pilvelaam, mille läänest puhuv tuul taevasse ajas, varjas isegi tähed. Kui paat mööda tumedat jõge libises, andis valgust ainult väike tulekahju, mis oli puhkenud kusagil linna läänepoolsel künkal.
Pehmelt põntsatas paat Toweri äravoolutunneli suudme juures vastu mudast kallast.
Osric oli üksi. Tema vastus taanlase hommikusele sõnumile oli olnud lihtne. Kuna Barnikelit jälgiti, jäägu too parem koju. „Ma tulen üksi toime,” ütles ta.
Ta sidus paadi hoolikalt vaia külge ja kangutas siis võre lahti. Ei võtnud kaua aega, kui ta oli