Osric tänas kogu aja Jumalat, et oli taibanud koos kõigi tööriistadega ka võtme enda selja taha kaevu visata.
Leidmata midagi kahtlast, mõtles Ralph olukorra üle järele. Vennike rääkis vist tõtt. Kuidas ta muidu siia pääses? Ja mida tal siin all ikka teha on? Ning kuna pika ninaga normann oli sel hommikul väga heas tujus, tegi ta midagi äärmiselt ebatavalist. Ta heitis nalja.
„Noh, Osric,” ütles ta. „Sa oled siis Toweri kõige esimene vang.” Siis lasi ta poisi välja.
Hiljem päeval pomises Barnikel rahulolevalt: „Relvad on nüüd Londonis sellises kohas, kust keegi neid otsida ei taipa. Ja tänu äravoolutunnelile saame me nad alati kätte, kui tahame.”
Kuid taanlase rahulolu oma edu üle oli üürike.
Juunikuuks oli London palgasõdureid täis. Isegi sissetungi päeva arvati teadvat. Linnas oli sama närviline meeleolu nagu 1066. aastal. Saabus juuli. Siis august. Sõdurid tulid ja läksid. Iga jõesuudmesse ilmuv puri näis toovat ohtu. Kuulujutud levisid. „Kuid nad ei tule ikka veel. Ma ei saa aru,” nurises Barnikel. Ja siis hakkasid uudised aegamööda läbi imbuma. „Midagi on juhtunud. Asi on edasi lükatud. Ta ei tulegi.”
Inglismaa ootas, kuid ükski viikingilaev ei ilmunud silmapiirile.
See, et taanlaste 1085. aasta suur ekspeditsioon, mis oleks võinud tähendada normannide valitsemise lõppu Inglismaal, kokku varises, jääb ajalooliseks mõistatuseks. Tohutu laevastik oli kokku kogutud. Kuningas Knud oli õhinal valmis merele minema. Ja siis leidis aset mingisugune tüli. Kuidas ja miks täpselt, seda pole kunagi päriselt välja selgitatud. Kindel on see, et järgmisel aastal Knud mõrvati. Seda, kas lahkarvamused olid sisemist laadi või turgutasid neid Williami käsilased, ei saa me kunagi teada. Kuid ükskõik, mis põhjus sellel ka polnud, laevastik merele ei läinud.
Sügis sai läbi ja Tower üha kerkis. Saabusid külmad jõulud, ja kui taanlane alla jõekaldale kõmpis, nägi ta seal ainult lumes mustendava tumeda kivise nelinurga ebamääraseid piirjooni. Tema üle laskus tarbetuse ja rammetuse tunne.
Kuid kevadeks oli saatusel varutud sünge üllatus.
Juba sügisel kahtlustas Barnikel, et teda on petetud. Kohe pärast mihklipäeva, kui ta oma Deepingi mõisa renti küsis, saatis sealne valitseja talle vaid naeruväärse osa. Kui ta selgitust nõudis, saatis mees talle täiesti mõttetu kirja. „See sell on kas narr, või peab ta mind selleks,” kirus taanlane, ja kui paks lumi poleks maha tulnud, oleks ta ise asja uurima läinud. Niipea aga, kui lumi varakevadel sulas, võttis Barnikel selle teekonna ette.
Selleks kulus tal mitu päeva. Kõigepealt läbis ta Londoni-taguse paksu metsa ning seejärel rändas üle Ida-Inglismaa tohutute tasandike. Idatuul oli rõske, kuid karastav.
Saabumispäevaks oli tuul aga peaaegu vaibunud ja taevas osaliselt selginenud. Oli kena märtsihommik, kui Barnikel Deepingi rannakülla saabus.
Seal ei suutnud ta oma silmi uskuda.
„Mis kurat siin juhtunud on?” küsis ta mornilt mõisavalitsejalt. Mees vastas ainult: „Eks te näete ise.”
Külake ei seisnud mitte keset laiu põlde, vaid seda ümbritsesid kolmest küljest halli Põhjamere õrnalt loksuvad soolased lained.
„Sel aastal tuli meri veel viiskümmend jardi edasi,” ütles mõisavalitseja. „Veel kaks aastat ja me arvame, et kogu küla on läinud. Samamoodi on see viie miili ulatuses piki randa,” seletas ta. Ja lisas siis sünge rahuloluga oma pikergusel kahvatul näol: „Seal on teie mõis, söör.” Ta osutas käega ida poole. „Kõik on mere all.”
Näinud, et asi on tõesti nii, röögatas vaene Barnikel: „See neetud Silversleeves on mind petnud!” Ja lisas siis: „Ma olen neetud.”
Aga miks see meri tõuseb, imestas ta nõutult.
Tegelikult ei tõusnudki. Või tõusis ainult pisut. Kuigi isegi veel nüüd tõstis viimase jääaja lõplik taandumine veidi merepinda põhjapoolsetes maades, oli selle üleujutuse tõeline põhjus ühes teises pikaajalises nähtuses – Inglismaa vajumises. See oli aeglane geoloogiline vajumine, mida Barnikel nüüd tegelikult nägi ja mille tulemusel Ida-Inglismaa rannik madaldub ja veetase Thamesi suudmes kerkib. Sellepärast muutus maa madalal idarannikul kohati soiseks ja Barnikeli viikingitest esiisade põhjamaine meri võttis selle enda rüppe tagasi.
Mees vahtis ida poole ja karjus needusi merele ja eelkõige kavalale Silversleevesile, kuigi teadis, et midagi ei ole parata. „Ma tegin oma nimemärgi ja kinnitasin selle pitseriga,” hädaldas ta. Dokument oli seaduslik. Teda oli ninapidi veetud.
Barnikel oleks end veelgi juhmimalt tundnud, oleks ta teadnud oma viletsuse tegelikku põhjust.
Kui Silversleeves võttis kunagi ammu üle Leofricu võla Caeni kaupmees Becketile, jätkas ta lihtsalt pikaajalist protsessi, mille käigus omandas salaja kontrolli kogu oma rivaali äri üle Londonis. Alles viimaste jõulude ajal, kui Becket võlgnes talle kuus laevatäit kaupa, lõpetas Saint Pauli kiriku kaval kanoonik kõik väljamaksed ja keeldus kõigist kaupadest. „Ning see,” seletas ta Henrile, „peaks ta lihavõteteks laostama.” Tänu oma rumalale solvangule, mis oli öeldud kakskümmend aastat tagasi, oli ka Barnikel sellesse protsessi kaasatud, nagu arhitekt lisab niigi täiuslikule hoonele veel ühe külgkabeli, et sümmeetria oleks täielik.
Targem, vaesem ja äkitselt vanem Barnikel pöördus kurvalt Londonisse tagasi, hinges vaibumatu tunne, et normannid on võitnud. Jõudnud oma Billingsgate’il asuvasse majja, ei purustanud ta ühtegi ust, vaid heitis selle asemel kolmeks nädalaks voodisse ning jõi selle aja jooksul tunduvalt rohkem õlut, kui oleks pidanud jooma. Ta ei tulnud enne mõistusele, kui Hilda, kes oli seda juba kolm korda edutult üritanud, viimaks tema juurde pääses ning talle oma kätega kausitäie kosutavat leent valmistas.
Aastal 1086, osaliselt tagant tõugatuna vajadusest koguda eelmise aasta paanika katteks täiendavaid tulusid, alustas William Vallutaja üht ajaloo kõige tähelepanuväärsemat administratiivset vägitükki. See oli hämmastav tõend mitte ainult tema põhjalikkusest, vaid rohkem tema võimust oma feodaalide üle. Ükski teine kuningas keskaegses Euroopas poleks kindlasti söandanud sellist asja üritada.
See oli maarevisjon. William andis selleks käsu jõululaupäeval 1086. aastal. Kirjutajad pidid kogu maa külade kaupa üle vaatama; iga põld ja metsatukk mõõdeti ja hinnati ära, kõik vabad mehed, pärisorjad ja isegi kariloomad loeti kokku. „Ta ei jätnud ühtegi siga kahe silma vahele,” ütlesid inimesed aukartuse ja põlgusega. Revisjon andis kuningas Williamile aluse nii tõhusaks maksukogumiseks, mida pole nähtud kuni kaasajani.
Selles suhtes oli Williamil erakordselt vedanud. Enamik Euroopa feodaalisandaid kuuletus oma monarhile vastumeelselt ega oleks sellist tagakiusamist ealeski sallinud. Ka William ei üritanud sellist asja kunagi omaenda Normandia hertsogiriigis. Kuid Inglismaa oli teistsugune. See mitte ainult ei kuulunud talle vallutuse tagajärjel, vaid enamik maaomanikke olid nüüd tema oma mehed, kes olid temaga isiklikes suhetes ja kuulasid tema sõna. Sellepärast võis ta olla põhjalik.
Ühel kirkal aprillihommikul saabus relvasepp Alfred Windsori naabruses asuvasse külakesse, kust oli poisina lahkunud. Ta oli juba mitu aastat mõelnud oma perekonda külastada ja nüüd tuttavale jõekäärule lähenedes tundis, et on üsna erutatud.
Tänu oma isale tundis ta selle paiga vastu ikka veel huvi. Maa vallutamisele järgnenud aastatel oli sepp rentinud endale mõisast mitu maatükki ja maksis nende eest raharenti. Surres jättis ta mõned neist Alfredile, kes maksis rendi, samal ajal kui tema vend hoolitses selle eest, et maa saaks haritud. See tõi londonlasele mõõduka lisasissetuleku, mille üle ta tundis rõõmu, ning säilitas ka sideme lapsepõlvekoduga. Teades nüüd, et revisjonitegijad jõuavad peagi Windsori piirkonda, otsustas ta sinna minna ja vaadata, kas tema maaomand on korralikult vormistatud.
Ta leidis eest meeldiva vaatepildi. Suur põld oli juba küntud. Seeme oli mulda puistatud ja nüüd, enne kui linnud jõuavad selle ära süüa, äestati maad. Neli suurt veohobust sikutasid toekat puust raami, mis libises