„Milleks see on?” küsis ta müürseppadelt.
Need hakkasid naerma. „Tule jaoks,” seletasid nad. Ja kui poiss aru ei saanud, lisasid: „Kuninga saal asub selle ruumi peal, seepärast tahab ta, et keset tuba asuvate söepannide asemel, millest kerkib suits läbi lae üles, oleksid niisugused kolded. Neil seal Prantsusmaal on sellised. Idapoolsesse kambrisse tuleb samasugune.”
Ja nii oligi, et Londoni Toweris sai Inglise kuningriik endale esimesed kaminad. Neil ei olnud aga korstnaid. Suits läks välja läbi seinas oleva augu.
Põhjapoolses seinas oli veel kaks orva, mis nägid kummalised välja. Kumbki kitsas käik viis kuni seina välisservani, kus väikeses varjatud nurgas asus auguga kivipink. „Vaata alla auku,” soovitas üks müürsepp, ja kui Osric vaatas, nägi ta lühikest kaldus šahti, mis lõppes kahekümne jala kõrgusel seinas asuva avausega. „Prantslased nimetavad seda garderobe’iks,” seletas müürsepp. „Kas aimad, milleks see on?” Ja kui Osric noogutas, jätkas mees: „Me teeme šahti puust renni, mis jääb seinast välja rippuma. Sedasi pudeneb kraam korralikult all asuvasse lampkasti. Selle kaevad sa sinna hiljem.”
Osric mõtles selle asja üle järele. „Tagumik on tuuletõmbuse käes.” Müürsepp naeris. „Siis ei jää inimesed sinna kauaks tolknema.”
Oli juba juuni, kui see lugu juhtus. Õieti polnudki midagi. Ühel soojal õhtul istus rühm joobnud mehi jõekaldal, kui väike Dorkes alla vee äärde tuli. Ta ei jäänud sinna kauaks, ammutas ainult peoga puhast vett, et enne tagasiminekut käsi ja nägu pesta. Kuid kui ta hoolega maha suunatud pilgul meestest möödus, püüdis üks neist, kes oli veidi vintis, tal ümber piha kinni haarata ja hüüdis: „Ma sain hiire kätte. Anna meile musi.”
Mõni teine tüdruk oleks selle peale vaid naernud, kuid Dorkes ei teadnud, kuidas purjus meest kohelda. Langetanud lõua rinnale, raputas ta pead ja püüdis end vabaks kiskuda. Mehe käed kompisid tema väikesi rindu ja mees vaatas naerdes teiste poole.
Ja siis tabas teda miski.
Osric, kes sündmuspaigale saabus, ei hakanud vaidlema, vaid viskus sellise ägedusega mehe kallale, et paiskas ta maha, kuigi oli temast poole väiksem. Hetk hiljem arvas poiss, et suurem mees või selle sõbrad tulevad talle nüüd kallale või viskavad ta jõkke. Selle asemel aga kostis naerulagin.
„Väike meister on löömamees!” ja seejärel: „Osric, me ei teadnudki, et see on sinu tüdruk!” Sellest päevast peale tehti ehitusplatsil pidevalt nalja: „Kuidas su tüdruk elab, Osric?”
See sundis poissi esimest korda tüdrukule pilku heitma.
Võimalusi selleks oli palju. Mõnikord jälgis ta Dorkest, kui too läks varahommikul alla jõe äärde. Kuna oli suvi, kandis tüdruk ainult lihtsat naistesärki, nii et kui ta nagu enamik naisi riietega jõkke pesema astus ja seejärel välja tuli, sai poiss tema kehast hea pildi. Ta avastas, et tüdruk ei olegi lameda rinnaga, nagu oli ette kujutanud, vaid tal on väikesed kena kujuga rinnad.
Õhtuti, kui Dorkes istus emaga tule ääres, võttis Osric veidi kaugemal istet ja uuris tema nägu. Üsna pea muutus varem tähelepandamatuks jäänud kahvatu profiil tema silmis ilusaks.
Aga peale nende asjade nägi poiss nüüd veel midagi. Tüdruk võis küll pelglik olla, aga millise vaikse kiindumusega hoolitses ta oma ema eest, kes sandistunud käte tõttu iga kuuga üha saamatumaks muutus. Mitte kunagi kerjates ja alati oma väärikust säilitades tegi Dorkes inimestele mitmesuguseid väikesi töid, mille eest talle maksti kas toidu või koguni mõne riideesemega, ning hoidis iseend ja oma ema seeläbi viletsusse langemast.
Sellest saadik, kui Osric talle appi tuli, oli tüdruk tema vastu sõbralik. Sageli lobisesid nad kahekesi või käisid jalutamas. Mõnikord nägi poiss, et Dorkese kõhn pahklike kätega ema jälgib neid, kuid raske oli aru saada, mida ta mõtleb, ja kuna naine pöördus tema poole alati vaid kurva noogutusega, paistis olevat vähe lootust seda teada saada. Dorkes muidugi teadis, et mehed narrivad poissi tema pärast, kuid ei paistnud sellest välja tegevat. Kuid Osric märkas, et hoolimata naeratamisest oli tüdruk temaga ikka veel valvas, ja ta polnud kindel, kas see on pelglikkusest või on sellel mõni muu põhjus.
Osric armus juulis. Ta ei osanud täpselt öelda, miks. Ühel õhtul jälgis ta Dorkest ja tundis äkki ootamatut õrnuselainet. Järgmisel päeval vaatas ta pidevalt ringi, et tüdrukut silmata. Öösel nägi ta teda unes ja järgmisel hommikul tundus talle, et kogu tema elu saaks kuidagimoodi uue tähenduse, kui ta tüdrukuga koos elaks.
„Siis saaksin mina tema eest hoolitseda,” pomises ta endamisi. See mõte tundus nii erutav, et isegi armetu kuur, kus nad elasid, paistis noorukile uues helges valguses.
Mõni päev hiljem kohtusid Osric ja Dorkes Ralph Silversleevesiga.
Ralphil oli harjumus vara hommikul enne töö algust mööda ehitusplatsi jalutada. Mõnikord ta peatus, et hurtsikuid uurida, kuid tavaliselt mitte. Kuid alati tegi ta uhkelt ringi ümber kerkiva Toweri, nagu oleks see tema isiklik kindlus. Ta oli oma ringi just lõpetanud, kui sattus vastamisi kahe jõe äärest tuleva noorega.
Ralph oli kuulnud meeste nalju Osricu ja tüdruku kohta, kuid kuna ta pidas väikest töömeest haletsusväärseks olendiks, arvas ta, et vaevalt mõni tüdruk tollele silma heidab. Nähes neid nüüd koos, küsis ta endalt äkki – ehk on see tõsi? Kuidas sai too armetu Osric endale naise, kui tema, Ralph, polnud saanud? Haaratuna äkilisest armukadedushoost, silmitses ta tüdrukut ja lausus siis: „Mida pagana pihta sa teed, jalutad ringi selle viletsa väikese äbardiga?” Ja Osricule ütles ta: „Miks sa seda kena tüdrukut rahule ei jäta, Osric? Sa teed talle oma näoga häbi, sest oled nii kole.” Andnud poisile seejärel piitsaga kiire nähvaku üle selja, läks ta edasi.
Kumbki ei öelnud midagi. „Ma ei tee temast kunagi välja,” sosistas tüdruk mõne hetke pärast.
Aga kuigi poiss teadis, et Ralph on tema vaenlane, ehmatasid normanni sõnad teda ja ta oli vait.
Mõõna ajal kogunes puhas vesi Thamesi kaldal mitmes kohas lompidesse. Samal pärastlõunal, kui päike paistis heledalt ja taevas peegeldus vees, lipsas Osric üksi alla jõe äärde.
Kui aastad möödusid, unustas poiss oma lõhkise nina ja harjus läbi suu hingama ega mõelnud enam suurt oma välimusele. Ja maailmas, kus klaas peaaegu puudus, polnudki eriti võimalik endale pilku heita. Kuid nüüd vahtis ta ühest veelombist üllatunult oma peegelpilti.
Siis purskas ta nutma.
Ta polnud teadnud, et tema juuksed on juba hõredad. Ta oli unustanud, kui naeruväärseks tegi teda see lillakas määrdunud mügerik, mis kunagi oli olnud nina. Vahtides oma suurt pead, kookus väikest keha ja ebamäärast klompi keset nägu, tahtis ta valjult ulguma hakata, kuid kartes tähelepanu äratada, summutas selle ja sosistas endamisi: „Väga paha. Ma olen ebard.”
Kurvalt ja alandlikult läks ta tööle tagasi.
Järgnevatel päevadel tahtis ta esialgu siiski käe oma koleda näo ette panna, kui tüdrukut nägi, aga ei märganud kordagi, et tolle tunded oleksid muutunud. Kui Dorkes neid varjas, tegi ta seda väga hästi. Ta naeratas poisile vaikides nagu alati.
Poiss hakkas vaatama teisi mehi ja hindas nende puudusi. Üks lonkas, teisel oli lömastatud käsi, kolmandal mädanev haavand. Võib-olla mina polegi kõige õnnetum, lohutas ta end.
Kui ta vaid suudaks mind armastada, ütles poiss endale. Ma kaitseksin teda. Ma sureksin tema eest. Sellises hingeseisundis möödus veel kolm nädalat.
Müürsepad töötasid nüüd kabeli kallal. See ulatus idapoolsesse apsiidi ja oli peaaegu neljakümne viie jala pikkune suur ruum. Mehed olid juba alustanud võlvi ladumist.
Osricule meeldis seda vaadata. Kõigepealt tegid puusepad suured poolringikujulised kaared, mis tõsteti tellingutele nagu kumerad sillad. Siis ronisid müürsepad nende peale ning hakkasid laduma kive, mis olid hoolikalt tahutud kiilukujuliseks, nii et kui laiem külg oli ülespoole paika sobitatud, hoidsid need üksteist tohutu jõuga koos.
Kuid