Seetõttu langetas suure ninaga normann rahulikult ja näis et sünge rõõmuga oma otsuse.
„Sinu vend on küll puusepp, Osric. Aga sina oled ainult koormaloom ja selleks sa ka jääd, mu väike sõber.”
Seejärel nähvas ta ilma mingi silmanähtava põhjuseta piitsaga üle poisi tõsise näo ning saatis ta tagasi tööle.
Kaks meest istusid teineteise vastas laua taga. Mõne aja ei rääkinud kumbki sõnagi ning nad mõtlesid oma ohtliku töö üle järele, kuigi oleksid võinud öelda: „Kui meid kätte saadakse, siis tehakse meile ots peale.”
See oli Barnikel, kes oli korraldanud selle kokkusaamise oma Kõigi Pühakute kiriku lähedal asuvas majas, millest nüüd paistis kerkiv Tower, ning ta oli seda teinud ühel lihtsal põhjusel. Sest esimest korda nende kuritegeliku tegevuse käigus oli ta tunnistanud: „Ma olen mures.” Ja oli rääkinud, milles on probleem.
Alfred oli sellele just äsja lahenduse pakkunud.
Kui relvasepp Alfred selle üle tagantjärele mõtiskles, imestas ta sageli, kui kergelt ta oli lasknud end kaasa tõmmata. Ta ei pannud õieti tähelegi, kui see juhtus. Kõik sai alguse kümme aastat tagasi ühel suvel, kui Barnikeli naine äkki suri. Kõik taanlase sõbrad ja perekonnaliikmed püüdsid talle siis kordamööda seltsi pakkuda. Lapsed olid julgustanud ka noort õpipoissi isa juurde tulema. Siis ühel õhtul, kui Alfred just lahkuda tahtis, pani taanlane oma tohutu käe poisi õlale ja pomises talle kõrva: „Kas sa ei teeks minu heaks ühe väikese töö? See võib ohtlik olla.” Alfred polnud pikemalt mõelnud. Ta võlgnes ju taanlasele kõik, mis tal oli. „Muidugi,” vastas ta. „Sinu meister ütleb sulle, mida on vaja teha,” lausus Barnikel vaikselt ja jättis asja sinnapaika.
Tol ajal oli olukord sageli pingeline. Kuningas Williami võim maa üle polnud veel kaugeltki kindel. Mandeville oli Londonis närviline ning sageli kehtestati öine liikumiskeeld. Normannide garnisoni vajadused andsid relvaseppadele pidevalt tööd. Mitmel korral pärast seda, kui kellad olid kuulutanud töö lõppu ja komandanditunni algust, rassisid Alfred ja meister kahekesi edasi.
Ja siis ühel sügisõhtul mainis meister Alfredile: „Mul on tänaseks õhtuks veel üks töö. Aga sina võid ära minna.” Kui Alfred vabatahtlikult appi jäi, lisas vanem mees vaikselt: „See on Barnikeli jaoks. Sa ei pea siia jääma.”
Pärast järgnevat vaikusviivu sai Alfred aru. „Ma teen selle ära,” ütles ta.
Pärast seda saatuslikku õhtut jäid meister ja õpipoiss sageli kauemaks töökotta. Kuna nad töötasid näilikult Mandeville’i heaks, ei äratanud nende hilised töötunnid mingit kahtlust. Samal ajal olid nad väga ettevaatlikud, panid ukse alati kinni ja hoidsid oma ametlikku tööd käepärast, et keelatud relvad kohe ära peita ja tavalised käsile võtta, kui uks avatakse.
Alfredile oli see suurepärane praktika. Nüüd ei olnud enam peaaegu midagi, millega ta hakkama ei oleks saanud. Ta tegi tosinate viisi kiivreid, mõõku, kilpe ja odaotsi. Asjaolu, et ta oli oma oskusi teiste õpipoiste eest varjanud, tuli nüüd kahekordselt kasuks. Kuigi teati, et ta oli teinud edusamme, oleksid need, kes teda päeval nägid, üsna imestunud, nähes, kui kiiresti tema sõrmed õhtul koos meistriga töötades liiguvad. Kuna nad hoidsid valmistatud relvi salaja põranda all, jäi üks asi poisile mõistatuseks. Kelle jaoks need relvad õieti mõeldud olid?
Siis ühel õhtul tuli Barnikel hobustega ja viis relvad ära. Kuhu ta läheb, seda ta ei öelnud. Peagi aga puhkes Britannia põhja- ja idaosas suur mäss, seal maabus taanlaste abivägi ning mässulisi asus juhtima üks Ida-Inglismaa vapper aadlik nimega Hereward Ärataja.
Seekord surus kuningas William mässu halastamatult maha ja laastas suurema osa põhjapoolsetest aladest. Nelja aasta pärast üritasid taanlased uuesti. Sel aastal, kui Williami poeg Normandias mässu tõstis, liikus ringi rohkesti kuulujutte.
Alfred oli märganud veel midagi. Iga kord oli relvatellimus tulnud mitte mässu ajal, vaid mitu kuud varem.
Kuid see ei oleks pidanud teda üllatama. Lõppude lõpuks oli põhjamaa viikingiasunduste võrk, mis ühendas kaupmehi Arktikast kuni Vahemereni, alles väga elujõuline. Thamesi jõesuudme taga kulgesid põhja mereteed, kus ikka veel kostis saagade kaja, ning vaevalt möödus mõni kuu, kui mere tagant ei tulnud uudist. Viikingi kaupmees Barnikel kuulis nii mõndagi.
Ja nüüd, kui kuningas oli mere taga Normandias, näis Barnikel midagi teadvat. Viimase kolme kuu jooksul olid nad teinud odasid, mõõku ja suurel hulgal nooleotsi. Kelle jaoks need mõeldud olid? Kas Hereward Äratajal oli metsades ikka veel palju mehi, nagu mõned uskusid? Kas põhjamaalased seadsid ikka veel oma viikingilaevu sõiduvalmis? Keegi ei teadnud seda, aga kuningas ehitas oma kivist Towerit ja Mandeville’il öeldi olevat igal tänaval nuhid. Alfredi teada polnud keegi seni relvaseppa kahtlustanud, kuid oli selge, et seekord on Barnikel murelik.
Ka Alfred oli viimasel kümnel aastal muutunud. Ta oli nüüd küps relvasepp. Mõne aja pärast võtab ta töö vanalt meistrilt üle. Neli aastat tagasi ta abiellus ja tal oli juba kolm last. Nüüd oli ta palju ettevaatlikum. Muidugi, kui Barnikelil on õigus ning mässulised ajavad kuningas Williami minema ja panevad tema asemele võib-olla Taani kuninga, saab tema salajane töö kahtlemata hästi tasustatud. Aga kui ta eksib …
„Häda on selles,” seletas Barnikel, „et ma ei julge enam hobustega relvi vedada. Siin on liiga palju nuhke. Me vajame midagi muud.”
Siis tegigi Alfred oma ettepaneku.
Selle üle järele mõelnud, noogutas taanlane oma suure punase habemega. „See võib sobida,” nõustus ta. „Kuid me vajame üht head puuseppa, keda võiksime usaldada. Kas on teada mõni selline?”
Kaks päeva hiljem läks Hilda ühel vaiksel suveõhtul Saint Pauli juurest künkalt alla ning väljus Ludgate’i kaudu linnast.
Tower polnud Vallutaja ainus kindlus Londonis. Linnast lääne poole jõele kõige lähemal asuva värava kõrvale püstitati paar uut kantsi, kuid need olid palju väiksemad. Nende ähvardav lähedalolu ei heidutanud Hildat. Ta hoopis naeratas, sest läks kohtama mehega, keda ta nimetas oma armukeseks.
Hilda mõistis, et see oli talle õnneks, et ta polnud oma abikaasat kunagi armastanud. Tänu sellele ei tundnud ta suurt pettumust, sest oli näinud meest alati sellisena, nagu too oli.
Ja milline too oli? Henri Silversleeves oli taibukas ja tegi kõvasti tööd. Naine oli jälginud teda äriasjade ajamisel. Kuigi mehel jäi puudu isa peenest strateegiast, oli ta meister kiireid lööke andma. Ta põlgas Ralphi, kuid oli õppinud tema vastu viisakas olema. „Ma ei saa aru, miks isa kogu aeg rõhutab, et Ralph pärib poole perekonna varast,” lausus ta ükskord naisele. „Tänu jumalale, et tal pole vähemalt lapsi.” Hilda teadis, et Henri kõige suurem kirg on Silversleevesi varandus. See oli nagu kindlus, mille komandant ta on ja millest ta iialgi ei loobu. Henri oli juba nii asjatundlik, et isa võis sageli aega veeta oma Hatfieldi lähedale soetatud mõisas, kuhu Londonist oli ühe päeva teekond.
Hilda perekonna jaoks oli abielu oma ülesande täitnud. Kui Vallutaja konfiskeeris suurema osa Kenti mõisatest, oli ka isa kaotanud Boctoni, nagu ta kartis. Aga Silversleeves tuli appi ja nüüd oli rõõm näha, kuidas isa on oma võlgadest vaba ja korjab vend Edwardile kokku soliidse varanduse. Jah, ma tegin õigesti, arvas naine.
Ja kuidas oli lugu tema endaga? Ta elas toredas kivimajas Saint Pauli kiriku lähedal. Neil oli Henriga juba kaks last – poiss ja tüdruk. Henri oli mõistlik mees. Ta pööras naisele igakülgset tähelepanu. Hilda arvas, et Henri oleks hea abikaasa, kui ta poleks täiesti külma südamega.
„Sul on tõepoolest hea positsioon,” oli Leofric talle täheldanud. See oli tõsi. Ta kohtus isegi kuningaga, sest Silversleevesi perekond osales mitu korda õukonna koosviibimistel Westminsteris. Kuningas William, kes oli priske suurte vuntside ja läbitungiva pilguga mees, kõnetas teda prantsuse keeles, mida ta tänu oma abikaasale nüüd kenasti oskas, ja oli tema vastustega nii rahul, et pöördus kogu õukonna poole. „Kas näete,” kuulutas ta. „Siin