Kui kuningas William Inglismaa vallutas, tegi ta ühe väga mõistetava vea.
Kuigi saareriigile oli veel teisigi pretendente, oli ta arvanud, et tema ülikud, keda ei olnud kuigi suur hulk, hakkavad siin inglastega rahulikult külg külje kõrval elama. Lõppude lõpuks, kas Taani kuninga Knudiga ei läinud nii? Ja kas tema, William, ei ole samuti normann, kuigi räägib prantsuse keelt? Alul olid kõik tema teod lepitavat laadi. Inglismaal jäi kehtima sakside tavaõigus, Londonile jäid alles tema privileegid, ja kuigi osa mõisaid konfiskeeriti kuninga toetajate jaoks, nagu keskajal oli kõikjal tavaks, jäid paljudele inglistest aadlikele nende maad noil ammustel aastatel alles.
Nii et miks kuradi pärast ei võiks need neetud inglased mõistlikud olla? Juba kaksteist aastat oli normannide kuninga vastu üles tõustud. Alul toimusid inglaste mässud, siis ähvardasid šotlased, siis tungisid maale taanlased. Rohkem kui kord oli paistnud, et William jääb oma uuest saarekuningriigist ilma. Ja iga kord olid need anglosaksi ülikud, keda ta pidas usaldatavateks, osutunud valelikeks ning hättasattunud William oli sunnitud mere tagant uusi palgasõdureid tooma ja premeerima üha enam neid võõramaa rüütleid järjekordsetelt saksi reeturitelt konfiskeeritud mõisatega. Nii juhtus, et rohkem kui aastakümne pärast oli vana inglise aadelkond välja vahetatud. Ja Vallutaja võis õigusega väita: „Nad süüdistagu ainult iseend.”
Need olid aastad, kui Inglismaa nägu hakkas muutma veel üks uuendus.
Alguses oli normannide kindlus Londonis üsna tagasihoidlik ehitis – lihtne toekas puust torn, mis oli ehitatud kõrgele mullakünkale ja mida ümbritses pihtaed. See oli normannide kants. Ta oli lihtne, aga tugev, ning heidutas igas linnas vaenlasi. Sellise kindluse olid juba ehitanud endale Warwicki, Yorki, Sarumi ja paljude teiste Inglise väikelinnade garnisonid. Kuid kahes võtmetähtsusega kindlustatud punktis, siin Londonis ja idarannikul asuvas Colchesteris, kavandati midagi palju ambitsioonikamat – mitte puust, vaid kivist massiivset kantsi. See oli londonlastele omamoodi rõõmutu sõnum, mis ütles:
„Kuningas William on teie isand.”
Oli hommik. Töömehed kogunesid nagu sipelgad augustipäikese all jõeäärsele ehitusplatsile.
Ralph Silversleeves seisis, piits käes. Noor töömees vaatas lootusrikkalt tema poole ja hoidis käes väikest eset nagu ohvriandi.
„Kas sina tegid selle?”
Noormees noogutas ja Silversleeves silmitses eset mõtlikult. Polnud kahtlust, et see oli väga tähelepanuväärne. Siis vaatas ta uuesti paluja poole. Talle valmistas heameelt teadmine, et nooruki elu on nüüd täielikult tema kätes.
Maa vallutamine oli Ralphile kasuks tulnud. Kogu elu oli ta arvanud, et on perekonna tola. Kuigi temast pidi ühel päeval saama isa poole varanduse pärija, ajas äriasju ikkagi tema taibukas vend Henri. Ralph imetles Henrit ja tahtis olla temasarnane. Kuid ta teadis, et ei suuda seda. Ta oli saamatu ja inimesed naersid tema üle.
Aga kuningas Williami tulemisega muutus kõik. Isa oli kaubelnud talle välja sama tähtsa positsiooni, nagu oli kuninga Londoni esindajal Geoffrey de Mandeville’il. Esimest korda elus tundis Ralph, et ta on mõjuvõimas isik. Asjaolu, et Mandeville kasutas teda ainult alandavatel lihttöödel, ei teinud talle muret. „Ma olen normann,” ütles ta. See oli inimene, kes kuulus nüüd eliidi hulka. Viimasel aastal oli ta ülevaatajaks Londoni Toweri ehitusel.
„Nii, Osric,” lausus ta jahedalt, „mida me sinuga siis teeme?”
Osric oli ainult kuueteistaastane väike poiss, kuid raske elu ja sellest tulenev inetus olid andnud talle juba eatu välimuse. Tema lühikesed jalad olid kõverad, sõrmed tömbid ja tõsised silmad asetsesid keha kohta liiga suures peas.
Ta oli pärit ühest Lääne-Inglismaa külast iidse Sarumi asunduse lähedalt. Varsti pärast maa vallutamist oli see küla läinud ühe Williami tähtsa suurniku kätte. Kuigi nad olid suurniku tohututel maavaldustel elavate sadade talupojaperede hulgas head meistrimehed, poleks noor Osric millegagi silma paistnud ja suurnik poleks temast iialgi midagi teada saanud, kui poiss poleks rumalast peast ühe tema rüütli hobuse teele lõksu üles pannud, mille tõttu see rüütel käe murdis. Poissi oleks võinud selle eest surm oodata, kuid kuningas William, kes lootis inglise alamate poolehoidu võita, käskis oma meestel armulikkust üles näidata. Niisiis lõigati noorel Osricul ainult nina lõhki.
Sellepärast oli nüüd keset tema tõsist nägu vaid kurb sinakaspunane mügerik. Ta hingas läbi suu ja vihkas kõiki normanne.
Kuna tollele suurnikule oli annetatud ka Chelsea rüütlimõis, mis asus Londonist ülesjõge, saatis ta poisi sinna. Aasta pärast müüs mõisavalitseja poisi ühele teisele suurnikule, kes polnud keegi muu kui Geoffrey de Mandeville. Nüüd polnud poiss enam kindel, kas ta on ori või pärisori. Kuid üht asja ta teadis – kui ta mingit pahandust peaks tegema, lõikab Ralph Silversleeves tal kõrvad ära.
Seetõttu ootas ta närviliselt, kuni pahur ülevaataja tema üle otsuse langetab.
Lõõmavas päikesepaistes tundus Osricule, et paik, kus nad seisavad, on tohutu sepaääs. Rohtukasvanud platoo oli nagu suur alasi ja puusepad, kelle haamrite kopsimine kaikus kõigilt nõlvadelt, nagu haldjatest sepad.
Kumera künkanõlva sees taraga piiratud maa-alal asus Tower. Ida pool seisis vana Rooma-aegne linnamüür, läänes ja põhjas olid säilinud puust kantsi muldvallid ja pihttara. Taraga piiratud maa-alal seisid mõned töökojad, laod ja tallid.
Jõekaldal olid ankrus kolm suurt puust pargast, üks täis kruusa, teine Kenti ränikivi ja kolmas Normandia heledat kivi. Terve kari mehi vedas seda käsikärudega jõe äärest Toweri vundamendi juurde.
See oli massiivne. Kants oli üle saja ruutjala suur, ja kui Osric vaatas alla rajatavasse vundamendiauku, vajus tal süda saapasäärde. Vundamendikraavid, mis tema ees igal hommikul laiusid, tundusid olevat lõputult suured. Mitte ainult pikad ja sügavad, vaid ka hämmastavalt laiad, sest Toweri müürid pidid tulema kahekümne kuue jala paksused. Samal ajal kui müürsepad vaikselt toksisid, kadusid terved pargasetäied kive sellesse tohutusse süvendisse nagu sulamaak valuvormi.
Töö oli väga ränk. Mitu kuud sikutas ta käru muldvallist üles, nii et tema väike selg pidi peaaegu murduma. Sageli püüdis ta, suu ja silmad tolmu täis, oma kurnatud kehale puhkust anda, kuni Ralphi antud piitsanähvak või ülevaataja jalahoop ta haletsusväärselt tagasi tööle saatis. Tema tömbid käed, mis enne olid vermeis, olid nüüd kaetud mõhnadega. Ainult üks asi tegi elu talutavaks ja see oli võimalus jälgida puuseppi.
Sellisel ehitusplatsil nagu see oli puuseppadel kõvasti tööd. Seal olid puust kaldteed, vinnad ja tellingud; ehituse käigus tuli teha veel laetalad ja põrandad. Alati, kui poisil oli vaba hetk, viibis ta nende läheduses ja vaatas kõike, mida nad teevad. See oli täiesti loomulik. Kuna ta oli pärit perekonnast, kust olid kogu aeg tulnud küla meistrimehed, tõmbas teda instinktiivselt selliste inimeste poole. Ning puusepad omakorda, märganud poisi võimeid, lasid tal enda hulgas ringi liikuda ja näitasid talle mõnikord mõnda oma töösse puutuvat nippi.
Poiss igatses hirmsasti koos puuseppadega töötada. See soov oligi innustanud teda oma julget sammu astuma. Tänu lahketele meistrimeestele oli ta juba kolm nädalat harjutanud järelejäänud puujuppide kallal ning valmistanud nüüd lõpuks midagi sellist, mille üle võis uhkust tunda. See oli üsna lihtne kahest puutükist koosnev liigend, kuid nii täiuslikult kavandatud ja korralikult kokku sobitatud, et iga puusepp oleks selle hea meelega omaks tunnistanud.
Selle asja oligi ta andnud Ralph Silversleevesi kätte koos palvega: „Kas ma ei võiks puuseppi aidata, söör?” Ralph keerutas puutükke mõtlikult oma suurte käte vahel. Kui isanda pärisorjast saaks meistrimehe teha, oleks Mandeville selle üle kahtlemata rõõmus. Sellest väikesest jässakast suure pea ja purustatud ninaga vennikesest ei ole raske töö juures kindlasti suurt asja. Sel hetkel pidi Osricu südamesoov peaaegu täide minema.
Aga poiss tegi ühe saatusliku vea.
„Nii et sa arvad, et sinust võiks puusepp saada?” küsis Ralph loiult.
Arvates, et see tuleb talle