Aga ta tegi, nagu paluti, ja kui piiskop kahe päeva pärast koos kümne preestri ja tosina Kenti ülikuga kohale ilmus, oli Cerdic kogunud jõeäärsetest küladest kokku umbes sada inimest.
„Täna on laupäev,” kuulutas Mellitus. „Homme pean ma jutluse ja siis ristin.”
Ülejäänud päev möödus palavikulistes askeldustes. Kogu seltskond tuli kuhugi majutada. Ühtegi kõrvalhoonesse ei jäänud jardigi põrandapinda, mis poleks olnud kaetud pilliroost asemete või tekkidega. Kõigil oli kõvasti tööd, kaasa arvatud Elfgiva, kes juhendas majarahvast, nagu oli seda alati teinud, nii et Cerdic vaatas teda mitu korda vaikse imetlusega. Aitadest toodi välja suured lihatükid. Ja kui selle sagimise ajal noor Wistan imekombel kusagilt välja ilmus ja tööle asus, otsustas Cerdic sellest mitte välja teha.
Ainult üks asi oleks võinud seda meeldivat vaatepilti häirida. Nimelt hakkas üks munk, mitte küll pahatahtlikult, viltu vaatama eelolevale suurele pidutsemisele, mis pidi toimuma jõulueelsel advendiajal ja veel hingamispäeva eelõhtul. Aga Mellitus ütles talle naeratades: „Praegu pole aeg sellepärast muretsemiseks.” Seejärel lausus ta veel paari munka šokeerides: „Mis minusse puutub, siis minagi söön täna õhtul meie saksi sõpradega priske eine.”
Ja seda ta ka tegi.
Pühapäeva ennelõunal läks piiskop koos umbes saja viiekümne inimesega tühja linna keskel asuva künka otsa tulevase Saint Pauli katedraali asukohta. Ta ei võtnud kaasa mitte armulaualeiba, vaid ühe tähelepanuväärse asja, mida kanti tema ees ja mis pidi teda tema töös aitama.
See oli suur puust rist. Risti suurus oli igal juhul rabav, sest maasse torgatuna ulatus see kaheteistkümne jala kõrgusele, muutes künka nii väärikaks, nagu oleks see kirik. Tõeliselt tähelepanuväärne selle risti juures oli aga sellele nikerdatud suurejooneline kuju.
Keset risti, käed laiali sirutatud, vahtis ristilöödud Kristus pealtvaatajaid oma õõnsate silmadega, mis andsid edasi ettekujutuse nii Rooma taevast ja põrgust kui ka põhjamaisest süngest saatusest. Kuid tegelikult köitis sinna kogunenud sakside tähelepanu ülejäänud osa meistritööst. Sest iga toll Vabastaja kuju ümber oli kaetud imepäraselt väljanikerdatud taimede, lindude, loomade ja ilusate põimunud kujunditega, mis olid juba ammust ajast anglosaksi kunsti uhkuseks ja millest nüüdsest peale, ühendatult mandri kristlike kujude ja sümbolitega, pidi saama anglosaksi kiriku uhkus.
See oli veel üks misjonäride tähtis reegel: ära hävita juba kinnistunut, vaid sulata see endasse.
Just seepärast oligi tubli piiskop Mellitus tulnud Lundenwici sakside yul’i ajal. Eks olnud kristlik kirik ka sajandeid tagasi andnud oma parima, et muuta rooma paganlikud kesktalvised saturnaalid palju vaimsemaks kristlikuks pühaks? Ja kas polnud Pärsia jumala Mithra sünnipäev – 25. detsember – muudetud kristlaste Issanda sünnipäevaks?
„Kui anglosaksidele meeldib jõule pühitseda,” seletas Mellitus oma munkadele, „tuleb need muuta kristlikuks.”
Seistes nüüd oma puust risti ees, vaatles piiskop Mellitus enda ette kogunenud kogudust.
Kõik olid seal. Põllumehed ja karjamehed; isegi Offa ja Ricola ja leedi Elfgiva olid tulnud. Suutmata viimase minutini otsustada, keda neid valvama jätta, oli Cerdic käskinud ka põhjas vangivõetud orjad kaasa tuua ja rahvahulga selja taha köide panna.
Sellest lihtsast rahvast, kes peaaegu kõik olid paganad, pidi saama tema kari. Nad tulevad võib-olla aeg-ajalt väikesesse katedraali, mille ta keset seda mahajäetud tsitadelli ehitab. Ta peab neid armastama ja südames kandma, ja kui Jumal talle armuline on, koguni innustama.
Misjonärist piiskop oli realist, aga ka usumees. Ta rääkis alati oma preestritele: „Meie Issand päästis maailma. Teie peate leppima tagasihoidlikuma osaga. Kui te jutlustades päästate ka üheainsa hinge, olete head teinud.” Silmitsedes nüüd seda tahumatut rahvahulka, naeratas piiskop endamisi. „Millise neist hingedest me päästame?” pomises ta. „Ainult sina, Issand, oskad seda aimata.”
Offa jälgis kõike võlutult. Teenistus ei olnud pikk. Kümme preestrit laulsid psalme ja vastulaule ladina keeles, nii et Offal polnud aimugi, millest neis räägiti. Lauldi veidralt läbi nina, nii et see kõlas hallide varemete vahel kurvalt ja tontlikult. Kuna see hakkas veidi tüütama, pidi noormees juba vaikselt enne lõppu minema hiilima, kuid muutus äkki uudishimulikuks, kui piiskop, kelle pea oli nagu muna, hakkas rahvale kõnelema mitte enam ladina, vaid anglosakside inglise keeles.
Ja millises inglise keeles! Kui Mellitus alustas, oli noor Offa üllatunud. Ta mäletas nende kohtumisest, et võõras preester räägib saareriigi keelt, kuid see siin oli hämmastamapanev. Ta on vist õppinud laulikutelt, kes laulavad kuningale, arvas poiss.
Anglosakside inglise keel oli kohutavalt rikas. Selle vokaalid, mida sai omavahel mitut moodi kokku sobitada, andsid peeni varjundeid ja kõlasid. Germaani konsonante võis kõlavalt hääldada või õrnalt sosistada, lasta praksuda ja krudiseda. Isegi tavalises kõnes erinesid laused oma rõhult ja pikkuselt, langedes kokku lauliku soovitud loomuliku rütmiga. See oli põhjamaa saagade ja nende meeste keel, kes elasid metsades ning mere või jõe ääres. Kui laulikud esinesid, võisid nende kuulajad tajuda kirveste lööke, näha kangelaste langemist, tajuda hirve tihnikus või kuulda luigetiibade laulu vee kohal. Lauliku kunst ei seisnenud mitte eelkõige riimimises, vaid alliteratsiooni oskuslikus kasutamises, millele see vali keel end nii kergelt allutada lasi, otsides täit kõlajõudu lõpututes manavates kordustes.
Ja selle oli jutlustaja juba meisterlikult omandanud. Kui lihtsalt ja leebelt ta kõneles! Ta rääkis Issanda tulemisest maa peale, sellest mehest ja jumalast, kes näis olevat avanud inimkonnale tee imelisse paika, mida ta nimetas taevariigiks. Offa kuulis, et mitte ainult kangelastele, kes langesid lahingus, mitte ainult kuningatele ja ülikutele, vaid ka vaestele meestele, naistele ja lastele ning isegi orjadele nagu tema. See oli hämmastav.
Ja kes on see Issand? Ta on kangelane, aga rohkem veel kui kangelane, seletas Mellitus. Ta on nagu Freyja, ütles preester, ainult vägevam. Ta sündis südatalvel, kuid tõi endaga lubaduse uuest kevadest ja tulevasest igavesest elust.
Offa teadis Freyjat. See oli noor kena anglosaksi jumal, lahke ja kõigi poolt armastatud. Kasutades neid anglosaksi mõisteid, kuulutas piiskop: „Kogu inimkonna Freyja, see noor kangelane oli kõige vägevam Jumal. See on Tema, kes peseb ristimisvaagnas veega maha meie patud.” Ja see
Freyja, keda nad nimetasid Kristuseks, oli ristil ohvriks toodud – ristipuul, nagu anglosaksid ütlesid.
„Ristipuule tõstetuna tõusis ta uuesti üles,” hüüdis preester. „Ta ohverdas ennast meie pattude eest ja andis meile igavese elu.” Kui imepäraselt see kõlas! Mellitus tegi oma tööd hästi.
Miks oli see Freyja ristipuule tõmmatud? Offa ei teadnud. Kuid jutlustaja sõnade mõte oli selge. See noor jumal oli kuidagimoodi end nende kõigi eest loovutanud. See oli veider, kuid imepärane. Sest esimest korda elus oli Offal tunne, et saatus, too sünge tunnetamatu wyrd, võib olla julgustav ja õnnelik. See tekitas temas sõnulseletamatu rõõmutunde, mis pani värisema.
Ja – see oli piiskopi sõnum tol päeval – kui Kristus suutis anda oma elu inimeste eest, siis peaksid inimesed olema hoopis enam valmis end ohverdama ja üksteisega ära leppima, et Tema väärilised olla! „Meie seas ei ole kohta tigedusel, kangekaelsusel ega pahatahtlikkusel,” ütles ta. „Kui te olete tülitsenud oma naabri, teenri või naisega, minge siis ja tehke see heaks. Andestage neile ja paluge omakorda neilt andeks. Ärge mõelge enesele. Olge valmis oma ihasid ohvriks tooma. Sest Issand on meile lubanud, et Ta kaitseb meid ja juhib meid isegi läbi surma pimeduse, niikaua kui me Tema nimesse usume.” Ning ta lõpetas oma jutluse anglosaksi saagadest inspireerituna:
Kõrgele künkale taeva palge alla
viidi meie Issand ülesse.
Too lahke sõdalane tuli, nuttis kogu ilm
ja vari kohutav seal varjas päikese.
Seal meie eest siis murti Tema luud;
Sa