Niisiis marssisid Cerdicu neli poega veidi punastades ettepoole, kus roomlasest preester armulauda jagas, ja vaadanud üksteisele ebakindlalt otsa, põlvitasid tema ette, et oma osa kätte saada. Cerdic, kes oli juba põlvili, ei näinud nende lähenemist ega teadnud nende lähedalolust midagi, kuni kuulis pärast püstitõusmist ja minemahakkamist piiskopi häält.
„Kas te olete ristitud?”
Neli turjakat selli vaatasid teda usaldamatult. Mellitus kordas küsimust.
„Mida see habemetu imeloom tahab?” pomises kõige noorem.
„Anna meile ka nõialeiba, nagu sa isale andsid,” ütles kõige vanem ja osutas Cerdicu poole.
Mellitus vahtis talle otsa. „Nõialeiba?”
„Jah. Muud me ei taha.” Ning üks neljast sirutas käe ja, mõtlemata midagi halba, haaras preestri käest kausist ühe leivakese.
Mellitus tõmbus tagasi. Nüüd oli ta vihane. „Kas sedasi kohtlete te hostiat? Kas teil pole mingit austust meie Issanda ihu ja vere vastu?” karjus ta. Seejärel, näinud, et neli tugevat saksi noorukit on täiesti nõutud, pöördus ta vihaselt Cerdicu poole ja küsis temalt häälel, mis tundus linnamüüridelt vastu kajavat: „Kas selliseid juhtnööre annad sa oma poegadele, armetu vennas? Kas niimoodi austad sa oma ülimat Issandat?” Cerdic, kes arvas, et piiskop vihjab kuningale, läks häbist ja alandusest tulipunaseks.
Valitses kohutav vaikus. Cerdic vaatas oma poegi. „Mida teie siin teete?” küsis ta läbi kokkusurutud hammaste kõige vanemalt. Poiss kehitas seepeale õlgu ja näitas käega ema poole. „Tema käskis meid leiva järele minna,” ütles ta.
Cerdic jäi hetkeks liikumatuks. Ta oli jahmunud. Asi oli selles, et ta mitte ainult ei unustanud poegadele juhtnööre anda ega suutnud oma perekonda vaos hoida, vaid tal endalgi puudus armulaua peensustest õige arusaam. Ta oli järgnenud oma kuningale. Ja ta oletas, et sellest piisab. Kuid nüüd oli teda kuninga mehe ees häbistatud, piiskop oli teda alandanud ning näidanud teda nõrga ja rumala olevusena. Ta ei olnud end kunagi selliseks pidanud. Piin oli kohutav. Tema kurk oli täiesti kuiv ja nägu punane. Peaaegu lämbunult andis ta poegadele märku püsti tõusta, mida need ka kohmetult tegid. Siis läks ta Elfgiva juurde. Ning naisele otsa vaadanud, tundus talle äkki, et see kõik on naise süü. See juhtus ainult tema kangekaelsuse ja truudusetuse tõttu. Naine oli saatnud pojad teda häbistama. Kuigi oma südames ta mõistis, et Elfgiva polnud teinud seda meelega, ei paistnud see nüüd enam midagi lugevat. Kõik oli naise süü; selles oli asi.
Külmalt ja kaalutletult lõi ta naist lahtise käega näkku.
„Ma näen, et sa ei soovi enam minu naine olla,” lausus ta vaikselt. Siis sammus ta oma hobuse juurde ja ratsutas künkalt alla.
Mõni tund hiljem lahkus viiest ratsanikust koosnev rühm mööda teerada Lundenwicist ning, puude vahelt välja jõudnud, ratsutas väikese jõe poole, mille nimi oli nüüd Fleet ja mis voolas roomlaste linna läänemüüri kõrval. Kuid selle asemel et puust sild ületada, läksid mehed veidi maad ülesvoolu, tulid hobustelt maha ning suundusid Fleeti rohtukasvanud kaldale, kus Mellitus ja preestrid neid ootasid. Seal võtsid neli noormeest Cerdicu valvsa pilgu all riided seljast ja hüppasid preestri käsu peale üksteise järel jäisesse vette.
Piiskop Mellitus oli halastav. Ta ei sundinud ühtki neist rohkem kui hetkeks vette jääma, vaid tegi igaühe kohal ristimärgi ja lasi neil kähku värisedes välja ronida ja end ära kuivatada. Nüüd olid nad ristitud.
Cerdic jälgis seda rahulikult. Pärast õnnetult lõppenud missat oli ta rakendanud kogu oma jõu raevunud piiskopi veenmiseks, et too ei lahkuks kohe. Lõpuks ometi, pidades seda oma eesmärgile kasuks, nõustus Mellitus teekonna jätkamist edasi lükkama ja viima nende paganatest noorukitega läbi selle tähtsa tseremoonia.
„Ma julgen öelda,” täheldas ta naeratades oma preestritele, „et peagi tuleb meil ristida veel palju hullemaid mehi kui need.”
Kui Cerdic nägi, kuidas poisid tilkudes veest välja tulid, oli tal veel üks põhjus vaikseks rahuloluks. Raev, millega ta poegade kallale oli tormanud, kui need kauplemispunkti tagasi tulid, oli osutunud mõjusaks. Ta oli oma autoriteedi taastanud. Rääkimata enam sõnagi jahileminekust, olid poisid vaguralt ristimisele läinud.
Sündmuskohalt puudus ainult üks isik.
Elfgiva oli jäänud üksi tarre ja nuttis vaikselt.
Järgmisel päeval teadsid sellest kõik. Kenti oli saadetud tallipoiss sõnumiga: isand soovib oma noort pruuti kätte saada. Leedi Elfgiva pidi kõrvale heidetama. Hoolimata pikki nädalaid püsinud pingest isanda ja emanda vahel, läks kogu maja ehmunult kihama. Kuid keegi ei söandanud sõnagi lausuda. Cerdic käis ringi vaikiva ja süngena. Pikakasvuline ja väga kahvatu Elfgiva liikus kõik need päevad suursuguse väärikusega, mida keegi ei tahtnud häirida. Mõned küsisid endalt, kas ta jääb Cerdicu kiuste sinna. Teised arvasid, et ta pöördub Ida-Inglismaale tagasi.
Kuid Elfgiva jaoks ei olnud kõige piinavam külg kogu asjas mitte tema äratõukamine ega isegi alandamine. Mitte see, mis juhtus, vaid see, mida ei juhtunud.
Sest ta oli oodanud, et pojad kaitsevad teda või vähemalt avaldavad protesti, kuid valitses täielik vaikus.
Tõsi, kolm vanemat tulid kordamööda tema juurde. Nad tundsid talle kaasa ja arvasid, et kui ema ristiusku pöördub, tuleb võib-olla leppimine. Kuid sedagi ütlesid nad ilma veendumuseta. „Asi on selles,” pomises naine endamisi, kui ühel päeval jõe ääres seisis, „et nad kardavad isa rohkem, kui mind armastavad. Ja ma usun, et jahti armastavad nad võib-olla rohkem kui oma ema.”
Välja arvatud Wistan. Kui kuueteistkümneaastane poeg emaga rääkima tuli, oli ta murest murtud. Isa oli poisi nii rööpast välja löönud, et ema pidi teda veenma, et ta tema pärast Cerdicut rohkem ei vihastaks.
„Aga sa ei või ju seda lihtsalt niisama jätta,” protesteeris poiss.
„Sa ei saa sellest aru.”
„Jah, ei saa,” kinnitas poeg ega öelnud enam midagi.
Kolm päeva pärast seda vestlust tuli Cerdic mööda tanumat Thorney poolt ega olnud kuigi üllatunud, kui nägi, et nooruke Wistan seisab teerajal ja ootab teda.
Mananud näole sünge ilme, sammus kaupmees poja poole, noogutades talle vaevu ja oodates, et tema pilk sunnib poisi vaikima. Kuid Wistan jäi paigale ja lausus kindlalt:
„Isa, ma pean sinuga rääkima.”
„Mul pole tarvidust sinuga rääkida, nii et mine eest.” Seda öeldi külma autoriteediga, mis pani enamiku mehi värisema, kuid poiss tõkestas tal uuesti vapralt tee.
„Asi on emas,” ütles ta. „Sa ei või teda niiviisi kohelda.”
Cerdic oli turske mees. Ja mitte ainult seda; tal oli tugev iseloom ja ta kasutas kõiki võtteid autoriteedi säilitamiseks. Kui ta tahtis, võis ta olla väga hirmuäratav. Nüüd põrnitses ta poega ja röögatas:
„See on meie asi, mitte sinu. Jää vait!”
„Ei, isa, ma ei või.”
„Võid küll ja jääd ka. Teelt ära!” Ning ta tõukas poisi oma palju suurema koguga kõrvale ning sammus raevust leegitsevate silmadega mööda tanumat eemale.
See poiss on ülejäänud kambast parem, mõtles ta edasi marssides endamisi.
Kuid oma suhtumist Elfgivasse ta ei muutnud.
Neli päeva pärast lahkumist pöördus poiss, kelle Cerdic oli Kenti saatnud, tagasi koos vastusega tüdruku isalt. Cerdicu noor pruut antakse talle üle Boctonis kaks nädalat pärast kesktalviseid jõulupühi.
Cerdicul ja Elfgival oli alati harjumuseks enne sakside jõulupühi Boctoni mõisa tagasi minna, kuid saanud selle sõnumi, teatas kaupmees lühidalt: „Ma pühitsen jõule siin Lundenwicis. Siis lähen ülejäänud talveks Boctonisse” See oli selge märk. Vana korraga oli lõpp. Algamas oli uus.
Kui