Julius oli seda kaptenit näinud. Ta oli suur ja tugev veidra välimusega mees. Tema pea oli täiesti ilma juusteta ning ohtrad tillukesed veresooned kogu kehal ja näol muutsid naha sinakaks, nagu oleks see tätoveeritud. Ta elas koos tüdrukuga jõe lõunakaldal ühes neist väikestest majadest, mis paiknesid silla juurest lõunarannikule suunduvate teede ääres.
Sadamas käis elav kauplemine. Hoolimata oma vanusest oli kapten väga toimekas ning viibis sageli Gallias või külastas suurel Reini jõel asuvaid sadamaid. Ta oli ka nüüd kodust ära.
Juliusel oli põhjust lootusi hellitada. Sextus oli naiste seas üsna edukas. Ta oli olnud abielus, kuid tema tüdruk suri ja paistis, et ta ei rutta enam uuesti abielluma. Oma pisut soosival viisil oli ta Juliusele rääkinud, et kavatseb kapteni noore naise endale võita, ning Julius polnud selle üle rohkem mõelnud. Sextus sai teada, millal kapten sõidus on, ning uuris välja, kuidas öösel märkamatult tema majja pääseda. Talle meeldis kavandada oma võrgutamist nagu sõjalist operatsiooni. Tüdruk aga kõhkles. „Jälitamine pakub lõbu,” täheldas Sextus ja jätkas oma sõjakäiku.
Seetõttu oli Julius üllatunud, kui tüdruk ühel päeval temast ja Sextusest sillal möödudes ta kätt pigistas. Järgmisel päeval all kai ääres riivas ta poissi möödaminnes õrnalt. Veidi hiljem mainis nagu juhuslikult: „Igale tüdrukule meeldib kingitusi saada.” Kuigi seda öeldi Sextusele, oli Julius kindel, et tüdruk vaatas tema poole.
Kuid sel päeval ei olnud tal raha ning Sextus andis tüdrukule kompvekke. Mõni päev hiljem, kui Julius püüdis tüdrukuga omavahel rääkida, naeratas too, kuid läks minema ega teinud temast pärast seda enam välja.
Siit saigi poisi kiindumus alguse. Ta hakkas Martinast mõtlema. Kui ta paate tühjaks laadis, näisid tüdruku hägused silmad teda taglase vahelt piidlevat. Oma vaimusilmas nägi ta tema rütmilist kõnnakut ning see tundus otsatult võrgutav. Ta teadis, et Sextus piirab tüdrukut, kuid kapten oli viimasel ajal kodus ning Julius oli peaaegu kindel, et sõber ei ole veel edu saavutanud. Ta kujutles end Sextuse asemel pimeduse katte all tüdruku majja lipsamas. Ja mida rohkem ta selliseid mõtteid haudus, seda elujõulisemaks muutus tema kiindumus. See imeline muskuselõhn – kas oli see millestki, mida tüdruk endale peale pani, või eritus see tema kehast loomulikult? Tüdruku jalad olid talle alul veidi suured paistnud, kuid nüüd leidis ta need ahvatlevad olevat. Ta igatses puudutada neid lühikesi juukseid ja võtta tüdruku pea oma käte vahele. Ning rohkem kui millestki muust mõtles ta sellest saledast voolavate liigutustega kehast. Jah, talle meeldiks seda avastada.
„Aga kas sa tahaksid teda ka siis, kui ta poleks ära jooksnud? Seda tuleb endalt naiste puhul küsida.” Julius polnud tüdrukust vanematele sõnagi maininud, kuid ühel päeval tegi isa äkki selle märkuse. „Ma näen, et keegi naine teeb sulle kõvasti piina,” jätkas ta. „Loodan, et ta on seda väärt.” Julius hakkas naerma. Ta ei teadnud veel. Aga kavatses välja uurida.
Aga see Sextuse hoiatus? Külm kaalutlemine polnud Juliuse loomusele omane. Ta oli liiga elust pulbitsev, et vaagida kõigi oma tegudega seotud riske. Peale selle oli ta parandamatu optimist. Küll kõik laabub, otsustas ta.
Paks tüdruk istus tänavanurgal. Ta ei tahtnud seal istuda, kuid talle öeldi, et on tarvis. Ta oli võtnud kaasa kaks kokkukäivat tooli ning end rahulikult neile toetanud. Talle oli antud päts leiba, veidi juustu ja kotike viigimarju. Nüüd istus ta üsna vaikselt soojas päikesepaistes. Tema peale oli kogunenud pisut tolmu. Toiduraasud ja viigimarjade nahad jalge ees näitasid, et ta oli leiva ja juustu ja viis marja ära söönud.
Tüdruk oli kaheksateist aastat vana, kuid omandanud juba sellised mõõtmed, mis teeksid au vanemale naisele. Kaks lõualotti olid täielikult välja arenenud ning kolmas tekkis nende alla. Tema suu oli lai ja külgedelt allapoole viltu ning sinna oli kogunenud veidi viigimarjade mahla. Ta istus jalad laiali ning kleit langes tal vabalt üle rinna.
Juliusele oli alati tundunud, et väga pakse inimesi ümbritseb mingi salapära. Kuidas nad sedasi toime tulevad? Miks on nad endaga harilikult nii rahul? Heas vormis noorele poisile näis see väga veider. Tõepoolest, kui ta vaatas paksu tüdrukut, tuli talle mõnikord mõttesse, kas tolle massiivse passiivsuse taga ei varitse mitte salajane raev. Või on seal midagi veel sügavamat? Vahel tundus peaaegu, et paks tüdruk on sellepärast nii rahul, et teab maailma kohta midagi sellist, mis ülejäänud inimkonna eest on varjatud. Istuda, süüa ja oodata. Mida ta ootab? Kes teab? Võib-olla oli kõige suurem mõistatus selles, kuidas sai see paks tüdruk olla tema õde.
Sest ta oli tema õde. Kuid umbes üheksa aasta vanuselt oli ta hakanud aegamööda üha suuremaks ja suuremaks kasvama, tõmbudes mängude ja sportimise toimekast maailmast, millest Julius oma sõpradega rõõmu tundis, sedavõrd eemale, et see tegi kogu pere nõutuks. „Ma ei tea, kuidas temast küll selline sai,” ütles isa hämmeldunult. Tema ise oli küll punetav ja ümara kehaga, kuid polnud kunagi paks olnud; Juliuse ema samuti mitte. „Minu isa rääkis kogu aeg, et tal olnud üks tädi, kes oli väga paks,” mainis ta. „Võib-olla sai tüdruk selle temalt.” Aga kust see ka pärit polnud, oli selge, et selliseks ta jääbki. Aastate möödudes oli neil Juliusega teineteisele vähe öelda; tegelikult rääkis õde harva kellegagi ja leppis täiesti sellega, et jälgis kõike ilma küsimusi esitamata, niikaua kui talle midagi süüa anti.
Nüüd, kui pärastlõuna omasoodu venis, istus ta tühja tänavat silmitsedes ning pistis aeg-ajalt käe kotti, et järjekordset viigimarja võtta.
Kõik oli vaikne. Viissada jardi eemal amfiteatri kõrval möiratas uniselt lõvi, kes oli sinna toodud kaugelt mere tagant. Homme pidid toimuma mängud – see oli suur sündmus. Seal on gladiaatorid, Aafrikast toodud kaelkirjak ning võitlus Walesi mägedest pärit ning ka kohalike karudega. Enamik Londinose elanikkonnast koguneb siis suure areeni ümber, et näha seda hiilgavat etendust. Isegi paks tüdruk vantsib sinna.
Tänavanurgal oli väga soe. Paks tüdruk tundis, et päike kõrvetab, ning tõmbas kleidi laisalt rindadele katteks. Nüüd oli ainult üks viigimari järel. Tüdruk võttis selle välja, pistis suhu, hammustas, nii et mahl valgus lõuale, pühkis lõua käeseljaga puhtaks, poetas viigimarja kesta maha teiste juurde ning pani tühja koti endale päikese kaitseks pea peale.
Siis istus ta ja vahtis vastas asuvat lubjatud seina. Tal polnud enam midagi süüa ja olemine muutus väga tüütuks. Seina valevuse tõttu tahtis ta silmi sulgeda. Mitte kedagi ei läinud mööda. Enamik inimesi pidas siestat.
Ta pani silmad vaid hetkeks kinni. Kott vedeles lõdvalt tema suure pea peal. Peagi hakkas see rütmiliselt tõusma ja vajuma.
Sõdurid tulid kärmel sammul mööda tänavaid. Koos tsentuurioga oli neid viis. Tsentuurio oli halliks läinud juustega kogukas mees. Selles rahulikus provintsis polnud tema karjääri jooksul erilisi sündmusi toimunud, kuid aastaid tagasi kakluses saadud noahaav oli jätnud paremale põsele ülalt alla ulatuva armi, mis andis talle veterani välimuse ning kutsus meestes esile teatud lugupidamise ja hirmu.
Kiire marss tegi tolmusel tänaval vähe müra, kuid lühikeste mõõkade vaikne kõlksumine vastu tuunika neete teatas hoiatavalt nende kohalolust.
See oli Juliuse süü. Kui keegi ta poksimatšil pikali virutas, tõusis ta üsna rõõmsameelselt uuesti üles, et edasi võidelda. Talle ei tulnud pähegi kellegi vastu vimma kanda. See oli tema nõrkus, sest kuna alatus ei kuulunud tema loomuse juurde, ei osanud ta seda ka teiste juures näha. Ning seetõttu polnud ta märganud pilku ühe poisi silmis, kelle ta oli kümne päeva eest alistanud. Samuti ei tulnud talle mõttessegi, et vastane võiks avada tema rahakukru, mille ta oli hooletult maha pannud, ja märgata seal sees üht eripärast hõbemünti.
Rufuse pojal Juliusel, kes töötab sadamas, on üks hõbeteenar.
Kust ta selle sai? Tema sõber on puusepp Sextus.
Võimud olid saanud sellise anonüümse teate. See ei pruukinud muidugi midagi tähendada. Kuid nad tulid kontrollima.
Julius naeratas endamisi laialt. Kui ta oma noores elus millestki puudust tundis, siis oli see raha. Tema palk sadamas oli vilets, kuid lastes sõpradel