„Sinna see laev lähebki,” pomises ta kuuldavalt. „Välja merele. Ühel päeval tuleb ta võib-olla jälle tagasi.” Ning salajas unistas poiss laevaga kaasaminekust, olgu see pealegi Rooma laev ja sõitku kuhu tahes.
Kummaline küll, aga paistis, et Segovax kannatab rohkem kui ülejäänud pere. Poisile oli suureks üllatuseks, kui ema pärast kolmekuulist talitsematut leina äkki endale uue mehe võttis. Too oli pärit ühest teisest külast ning oli laste vastu lahke. Kuid poisi lein ei olnud veel möödas. Kes teab, kaua see veel oleks kestnud, kui üks väike sündmus hilissügisel sellele lõpu ei oleks teinud.
Keltide maal peeti talve algul suurt pidu. Seda nimetati Samhain’iks ja see oli aeg, mil vaimud maa peal agaralt tegutsesid, haudadest üles tõusid ja elavaid külastasid, meenutades inimestele, et surnute kogukond, kes hoiab iidseid elupaiku ka hilisemate sissetungijate eest, nõuab lugupidamist. See oli erutav, kuid üsna hirmuäratav aeg, mil korraldati pidusid ja anti tähtsaid tõotusi.
Mõni päev pärast Samhain’i, ühel sumedal udusel pärastlõunal, otsustas poiss koos õega minna mängima küla lähedale kruusase maasääre tippu. Kui Branwen mängimisest väsis, läks ta minema ja poiss, keda haaras äkki nukrus, istus kivil ning vaatas teispool jõge paistvate Londinose küngaste poole.
Ta oli viimasel ajal, eriti pärast võõra laeva külaskäiku, sageli seal istumas käinud. Jõe voolu ning tõusu ja mõõna vaheldumise jälgimises leidis ta tröösti. Koidu ajal võis seal näha, kuidas tõusva päikese valgus kuldab idapoolset küngast, ning loojangul jälgida lahkuva päikese punetavat kuma läänepoolsel künkal. Poisile tundus, et selles kajastub elu ja surma pideva vaheldumise rütm. Ta oli seal juba mõne aja istunud, kui kuulis samme ja nägi, et saare poolt läheneb talle vana druiid.
Vanamees oli hiljaaegu nõdraks jäänud. Eelmisel aastal toimunud lahing oli teda rängalt vapustanud. Kuid pärast Caesari lahkumist tegi ta veel terve aasta külades oma vaikseid etteteatamata tiire. Nüüd, tundnud kurvalt istuva poisi ära, ta peatus.
Segovax oli üllatunud, et druiid soovib temaga rääkida. Ta tõusis viisakalt püsti, kuid vanamees andis käega märku, et ta uuesti istet võtaks, ning istus siis poisi veel suuremaks üllatuseks tema kõrvale.
Kuna Segovax oli arvanud, et druiidi lähedalolu on veidi hirmutav, pidi ta veel kord üllatuma ja väga meeldivalt. Vanamees ei ajanud teda üldse ärevusse, vaid temas oli selline sisemine rahu, mis lohutas. Nad rääkisid kaua; preester esitas lahkelt küsimusi ja Segovax vastas üha julgemalt, kuni viimaks rääkis kummalise kergendustundega tollest kohutavast lahingupäevast ja sellest, mida ta oli näinud, ja isegi oma argusest.
„Ega lahingud olegi laste jaoks.” Druiid naeratas lahkelt. „Ma ei usu, et sa oled argpüks, Segovax.” Ta vaikis viivu. „Kas sa arvad, et jätsid oma isa maha? Et vedasid teda alt?”
Poiss noogutas.
„Aga ta ei lootnudki sind seal näha,” tuletas vanamees talle meelde. „Kas ta ei käskinud sind hoopis ema ja õe eest hoolitseda?”
„Jah.” Ning siis, hoolimata kõigest ja mõeldes ema uuele mehele, pahvatas ta läbi pisarate: „Aga ma kaotasin ta. Ma kaotasin oma isa. Ta ei tule enam iial minu juurde tagasi.”
Vanamees vaatas üle jõe ega öelnud hulk aega midagi. Kuigi ta teadis, et poisi lein on nii tarbetu kui ka arusaadav, puudutas Segovaxi kaotusevalu teda sellisel määral, mida poiss poleks aimatagi osanud. See meenutas väga selgelt seda rahutust ja salapära, mis talle juba ammust aega muret tegi.
See tuleviku nägemise võime oli kummaline asi. Kuigi oli tõsi, et mõnikord anti talle tulevastest sündmustest selge pilt – näiteks oli ta teadnud tolle külamehe perekonna saatust juba enne roomlaste tulekut –, ei seisnenud tema anne mitte niivõrd ootamatus ilmutuses, vaid oli osa üldisest protsessist, eriline elutunnetus, mis vanaduses oli muutunud üha läbinägevamaks. Kui enamiku inimeste jaoks oli elu sünnist surmani nagu pikk päev päikese tõusu ja loojumise vahel, paistis see temale sootuks teistsugusena.
Vanale druiidile tundus elu üha enam ja enam unenäoline. Sellest väljaspool ei olnud mitte pimedus, vaid midagi heledat ja väga tõelist, midagi sellist, mida ta oleks nagu kogu aeg tundnud, kuigi ei suutnud seda kirjeldada, ja millesse ta kord tagasi pöördub. Mõnikord näitasid jumalad talle tõepoolest kohutava selgusega mõnd tükikest tulevikust ja sellistel kordadel teadis ta, et peab seda teiste inimeste eest salajas hoidma. Kuid harilikult komberdas ta läbi elu ainult ähmase tundega, et on osa millestki ettemääratust ja on seda alati olnud. Ta tundis, et jumalad juhivad teda saatusele vastu ja surm on ainult üürike hetk, osake palju pikemast päevast.
Aga siin oli midagi kummalist ja rahutuks tegevat. Viimasel paaril aastal paistsid jumalad talle märku andvat, et isegi see laiem ettemääratus, see kõikehõlmav varjude maailm läheneb lõpule. Talle tundus peaaegu, nagu valmistuksid saare iidsed jumalad ise taanduma. Kas tuleb maailma lõpp? Või surevad jumalad nagu inimesedki ja langevad puulehtedena maapinnale?
Või ehk on jumalad nagu jõekesed, mis voolavad nähtamatult suuremasse jõkke, mõtles ta, istudes selle valge juuksetuti ja ujulestadega kätega lihtsa poisi kõrval.
Siis pani ta käe poisi õlale ja käskis teda vaiksel häälel: „Too mulle oma isa mõõk.” Mõni minut hiljem, kui Segovax oli relva kohale toonud, lõi vanamees selle tugeva löögiga vastu kivi pooleks.
Sest selline mõõga purustamine oli keltide rituaalne komme.
Seejärel, võtnud kaks mõõgatükki kätte, pani druiid teise käe ümber poisi piha ning heitis murtud mõõga kõrges kaares jõkke. Segovax vaatas, kuidas tükid kaugel vette plartsatasid.
„Lõpeta oma lein,” lausus druiid vaikselt. „Jõgi on nüüd sinu isa.” Ja kuigi poiss ei suutnud midagi öelda, mõistis ta, et see on tõsi.
II PEATÜKK
LONDINIUM
Kaks meest istusid teineteise vastas laua taga. Kumbki ei rääkinud, kui nad oma ohtliku tööga ametis olid.
Oli suvine pärastlõuna, roomlaste kalendri järgi 13. juuni. Väljas tänaval oli vähe inimesi. Tuult polnud. Sees oli lämmatav kuumus.
Nagu enamik tavalisi inimesi, ei kandnud mehed kohmakat rooma toogat, vaid lihtsat põlvini ulatuvat valget villast rõivast, mis oli mõlemal õlal pannaldega kinnitatud ning keskkohal vööga kokku tõmmatud. Suuremal mehel oli samast materjalist lühike keep, noorem eelistas õlad paljaks jätta. Jalas olid mõlemal sandaalid.
Tuba oli tagasihoidlik, tüüpiline selles kvartalis, kus roogkatuse ning sõrestikseintega majad ja töökojad kössitasid õuede ümber väikeste tänavate ääres. Savist ja vitstest seinad olid valgeks krohvitud, ühes nurgas seisis tööpink, varn peitlitega ja väike kirves, teadustades, et majaelanik on puusepp.
Oli vaikne. Võis kuulda ainult viili õrna kraapimist suurema mehe käes. Kuid siiski pidas keegi väljas kitsa tänava otsal valvet. See oli vajalik ettevaatusabinõu. Sest karistuseks nende tegevuse eest oli surm.
Sellel kohal, kus jõekaldal olid kaks kruusast küngast, asus nüüd suur müüriga ümbritsetud linn.
Londinium laius rahumeelselt selge sinise taeva all. See oli kaunis paik. Jõeäärsed künkad olid saanud endale ilusate terrassidega laugjad nõlvad. Idapoolse künka tipul asus suursugune foorum ning selle tõsise ilmega kivihooned peegeldasid tuhmilt päikesevalgust. Foorumilt viis lai tänav alla üle jõe ulatuva toeka puust silla juurde. Läänepoolsel künkal, otse künkaharja taga ilmestas silmapiiri suur ovaalne amfiteater ning selle taga linna loodepoolses nurgas asus garnisoni peakorter. All jõekaldal olid puust sadamasillad ja laohooned, aga küngaste vahel voolava ojakese idapoolsel kaldal asus konsuli palee ilus aed. Ning kogu see ansambel – templid ja teatrid, krohviga kaetud villad ja üürimajad, punased kivikatused ja aiad – oli maa poolt ümbritsetud toreda kõrge müüriga, millest pääses läbi väravate