Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa

jagama asju, mida meri neile heldelt kingib.

      Aga nüüd lähed randa. On päevi, vahel lausa nädalaid, ja ei midagi põnevat. Isegi kulm ei kerki, kui vahid neid arvuteid, telekaid. Ükspäev jalutasin läbi oma kümme kilomeetrit randa ja nägin lausa kahte telekat ja ühte külmkappi.

      Klaviatuurid. No mis sa teed sellistega? Koju ju ei vii. Peaksin olema tõeline IT-hull, et neid endale vedada. Ja kahju, et meri vaid telekaid rullib. Võiks ka vrakke rullida. Suuri „Mariasid” suurtükkidega, kuninglikke fregatte. Ankrud alla rippumas nagu rinnad. Ükshommik lähed randa, vaatad, kuidas meri punnitab just „Slavat” randa, kõige suuremat meie vetes uppunud soomuslaeva. Ja ma võin sulle kinnitada, Sigrid, et see pole enam laev, vaid mägi! Me turniks seal päev otsa ja alles öösel saaks koju.

      Iga aasta juunikuus oleks meil püha haakriku festival. Nädala jooksul esitleks me oma saaki. Mööda liivaranda läheks pidulik protsessioon. Vanaisa ees. Pikk Neptunuse hall habe lehvimas tuules ja hang käes, kõnniks ta uhkelt. Kõikide merenukkude ülemvalitseja, möirgaks ta. Tema kannul kaunis ordusekretär, sina, kaetud kauni valge looriga. Nagu merevaht pärlendaks see su peas. Mina sinu kannul, hoidmas seda loori. Meie järel ülejäänud liikmed. Härra Smirnoff koos oma kaaslasega. Nende ekstsellentsid härra ja proua Loos, kelle spetsialiteet on laevaköied. Hiljem ma näen nende näitust: tõesti kaunid köied, igat sorti värvilisi, ripuvad nagu kukesabad näitusesaalis alla. Võtab lausa kadedaks, kui neid vaatan!

      Ja oi, meid oleks palju rahvast üle maailma siia kokku tulnud. Kauge Austraalia rannikuni välja. Pool päeva veniks see pidulik rahvamass ühest neeme otsast teise.

      Suurel rannaheinamaal oleksid paviljonid püsti löödud. Rahvast käiks palju. Ka hiinlased oleksid kohal ülisuure hiidkaubalaevaga. Neil oleks oma paviljon. Lausa terve kvartal. Seal võib näha tõelisi idamaa imesid, nii et ma istun seal tunde ja tunde ja kadestan neid, et mis nende randadest kõik leida võib. Lausa mahajäetud jahte! Lausa suuri merekonteinereid laevadelt tormiga minema lipsanud! Uskumatu. Leiaks ma mõne sellise oma rannast, ma ei korjaks siis vist iialgi poolikuid Bvlgareid, sest mul saaks sellest konteinerist kuni elu lõpuni!

      Ja siis oleks seal Ameerika esindus. Ja Iisrael muidugi.

      Orkester mängib. Lapsed jooksevad rõõmsalt ühest paviljonist teise ja ajavad üksteist taga. Autosid on kõik metsaalused täis. Neid tuleb aina juurde ja juurde. Isegi meri on laevu täis. Uudishimulikke Vene allveelaevu. Suuri jahte Soomest. Ja väikseid kiirkaatreid Rootsimaalt. Rikkaid saksu. Isegi osta saaks. Korraldaksime oksjoneid. Need iga-aastased festivalid oleksid ülimenukad. Kindlasti menukamad kui G8 tippkohtumised.

      Isegi üks Obama moodi mees on kohale tulnud. Ta sööb roosat suhkruvatti. Kas tõesti Obama? mõtlen ma ja mu hinge tuleb aukartus. Ta ümber on neli mustades prillides meest. Ja siis ma näen paavsti. Ta ilmub ühe paksu ameeriklase tagant välja. Ta naeratab mulle ja tõstab oma käed. Ja õnnistab mind.

      Ma astun üles poodiumile.

      Tere tulemast, kallid haakrikusõbrad! ütlen ma mikrofoni nagu Martin Luther King. Mu hääl kajab üle lahe nagu suurtükimürin. Kõik inimesed kuulavad mind vaikides. Abikaasad hoiavad kätest kinni. Isegi lapsed ei jookse enam. Üks õhupall pääseb kellegi käest lendu. Ma näen seda, kuidas ta tuulest kantuna merele triivib.

      Õhtul süütame suure lõkke. Tõmbame merest välja ühe vana 18. sajandi karavelli, kolmkümmend meetrit kõrge, see põleb me rannal öö otsa nagu teine päike. Laulame koos. Ja tantsime.

      Luksusrestoranid, baarid oleksid avatud. Pärast uhke ilutulestik.

      Olen kuulnud, et kuskil Taanis on küla, kus on isegi muuseum, kus saab näha rannast leitud asju. Võibolla on neil seal muuseumitoas ka väike töölisnurk värvipritsmeid täis riietega, Marxi pilt seinal ja puha. Ja kõrval midagi naistele. Koristajamuttide saal, täis äravisatud harjavarsi ja pesuvahendeid. Vahel ma kohe mõtlen, et neil muttidel on seal vist mingi eriline viha nende harjavarte suhtes, sest neid on rannal palju. Iga kilomeetri tagant mõni, nii et iga suvi võiks rannal paar harjavarreturniiri ära pidada. Ja ainuke, mida neil ei ole seal Taanis, on meresurnud. Sest meresurnud, kuskilt Malmöst või Kattegatist kohale ujunud surnud matavad nad ilusti nimeta haudadesse kuhugi liivavalli alla. Sest surnud on liiga koledad, et neid muuseumi viia. See on ainuke asi, mida neil muuseumis pole.

      Nad võiksid teha surnutest vahakujud ja võtta neilt surimaske. Siis oleks neil päris korralik Tussaud’ mereäärsete surnute muuseum. Ja see oleks maailmakuulus. See saaks maailmakuulsaks.

      Maailmakuulus mereäärsete surnute muuseum.

      Mulle vist meeldiks käia seal, vaatamas seda lõputut tegelaste galeriid. Seitse kataloogitäit nägusid. Enamik mornid nagu kinnivõetud Vene spioonid. Seal on valge habemega mees. Ja mõni rubenslik naine, puusakas, käed laiali, nagu tahaks puu otsast viinamarju haarata. Oled sa näinud krimiuudistes, kui jälle kuskilt leitakse tundmatu uppunu? Naised on seal nii ilusad, salapäraste naeratustega. Ka nagu kinnipüütud spioonid, aga Inglise omad. Nad nagu teavad midagi, aga ei ütle. Ainult naeratavad. Nad on kõik omamoodi. Omamoodi familia maritima galerii. Lõputu mere haakrik, nagu Šiva tuhat unenägu.

      Mina surnuid pole leidnud, aga kindlasti on neid inimesi palju, kes on. Aga neist hoiaksin ma kindlasti eemale. Nagu näiteks neist vanadest meestest, kes leidsid kapten Krolli kotist merekaldal hulpinud surnud naise. Ma mõtlen, et päris jube võis olla näha korraga rannas mingit kotti ja loota juba, mmmmm, sest pole suuremat rõõmu, kui juba kaugelt binokliga vaadata, et seal kaugemal neeme otsas on mingi asi rannale uhutud. Et jess, makaronid! Või siis Pakistani riis. Ja siis korraga kotti avades näha seal… laipa.

      Mul käivad praegu külmavärinad üle kogu keha, sest kui palju olen ma leidnud kõiksugu vetikatega kaetud kotte ja neid avanud. Ja mõelda, kui seal poleks olnud riis, vaid mõni surnu. Brrrrr. Ma vist ei julgegi neid enam avada, kui ma mõtlen selle peale, et seal võiks mingi Amsterdami prostituut sees olla.

      Surnuid ma pole leidnud. Ainult õhupallilaadseid metssigu ja hülgeid. Kes teab, kuidas oma otsa leidnud.

      Vanaisa on rääkinud, et II maailmasõja ajal ja järel oli iga lahe all mõni surnu lebanud.

      Mõni 1946. aasta tormise öö surnu.

      Mõni 1949. aasta tormise öö surnu, kes lootis õnnelikult Läände põgeneda.

      Vahel loksus rannas terveid perekondi. Reisikohvrid täis sukki ja tikitud kleite, mida oli loodetud kord vabas maailmas kanda.

      Aga ühte surnut olen ma küll käinud otsimas. Tema oli kord selle mere haakrik, igavese mere juba kes teab mitmesajas nägu ja ilmumine. Vedeles rannas ja oli kuskilt kohale ujunud. Aga ma pole teda veel leidnud.

      Otto Kappet. Otto. Kes teab, millise liivavalli all on sinu marmoritükkidest haud.

      Olen nii sageli käinud teda otsimas, eriti kui ma olen kurb ja päevad on tühjad olnud. Kord käisin isegi vihmasel juunipäeval teda otsimas. Kraapisin ranna lähedal mändide all liivas, et leida kasvõi üks marmorikilluke, mis reedaks ta haua, aga ei midagi veel. Ei midagi sel aastal. Võibolla isegi mitte järgmisel aastal ei leia ma teda. Ja võibolla mitte kunagi. Peidad end nii hoolega ja tahad võibolla rahu, kuigi mina tahan sind just üles leida, mu sõber, kes sa oled isegi minust juba noorem.

      Olen su peale tihti mõelnud, Otto. Vanaisa on mulle sinust rääkinud. Vanaisa mäletab veel neid sinise äärega mütsides NKVD-mehi, kes alla randa marssisid ja su marmorhaua, mille su ema oli randa rajanud pärast seda, kui sind rannalt leiti, purustasid, lahti kaevasid ja kõik su luud laiali viskasid, ja sonkisid seal nagu sead, otsides kulda. Varandust.