Seal neemede taga on isegi kumminukkusid. Ma ei tea miks, aga see Üksinduse saar kohe nagu tõmbab neid printsesse ligi. Neid hulpivaid kumminaisi tühjakslastud rindadega.
Midagi nagu umbes kapten Krolli ajal, aga siis polnud veel inimesed taibanud meremeestele teha kummist naisi. Kummikud küll juba olid ja kalossid, aga et kumminaisi ka teha saab, see oleks kapten Krolli madrustele suureks uudiseks olnud. Nad oleksid oma silmad suureks ajanud ja küsinud, kust neid osta saaks, sest isegi nemad oma kiire aruga oskasid kokku kalkuleerida, et kumminaistele läheb vähem raha kui nendele Amsterdami totsidele. Õigemini kumminaisele ei lähe muud kulu kui väljaostmine. Väljalunastamine. Ja ülejäänu on juba iga madruse loominguline asi, kuidas ta oma neiukest riietab või on. Kas paneb uhke kleidi talle selga ja pärlid kaela või laseb kohe niisama paljalt voodil lebada. Ja võib siis vaikselt tundide viisi teda seal krudistada.
Aga õnneks on meremeeste jaoks kumminaisi toodetud juba üle seitsmekümne kolme aasta ja kõik Amsterdami prostituudid võivad vabamalt hingata. Nad peaksid kohe tänama seda taanlasest natsi, kes kumminaisi tootma hakkas, sest kindlasti on tänu kumminaistele prostituutide uppumise arv vähenenud kordades. Ja vähenenud nende õnnetute meeste arv, kellel on probleeme suhete loomisel. Eriti merel, kui oled ümbritsetud vaid isastest madrustest, kelle käevarrele on tätoveeritud ankur ja Moby Dick.
Kunagi tulevikus, kui mõni Ameerika ärimees selle peale tuleb, hakkab ta ka kummist loomi tootma oma tõrvapapitehases (kus töödeldakse ümber ka pähkleid), sest raha ei haise ja kummiloomi ja pähkleid ja tõrvapappi võib küll ühes ja samas tehases toota. Milles probleem? Nii et kummiloomadel oleks peal väike kiri: võib sisaldada vähesel määral tõrvapappi ja pähkleid.
Raha ei haise. Seda teaks ta väga hästi ja juudid kohe oskavad raha teha, ja mis seal siis häbeneda, kui muud teha ei oska. Ja ei maksa ju diskrimineerida ka neid madruseid, kui neid peaks laevadel olema, kellele meeldivad loomad. Kaelkirjakud, elevandid, triibulised sebrad, kes teevad kaeblikku luksuvat häält.
Eksklusiivsed sebratooted oleks kindlalt kallimad. Ja siis leitakse neil päevil lisaks Ingeborgi-taolistele merenäkkidele ka kummielevante ja roosasid suurte rindadega kaelkirjakuid nimega Lorelei.
Kujutan ette, kuidas madrus oma kokpitis puhub kaelkirjakut täis, õigemini peaks tal olema suur jalgrattapump kaasas. Ja kaelkirjaku pea peaks laeva illuminaatorist välja upitama, sest selge on see, et muidu nad kahekesi kitsasse kajutisse ära ei mahu. See oleks päris lõbus pilt, kuidas laev läheb, „Great Germany”, kaelkirjaku pea illuminaatorist väljas.
Vähemalt loomakaitsjad oleks rahul. Nagu peaks rahul olema ka Amsterdami prostituudid. Sest vähemalt ei pea nad enam kartma uppumissurma ega kapten Krolli. Kõikide Amsterdami prostituutide õudusunenägu, kes naisi oma nimega kottides ära uputas nagu kassipoegi. Amsterdami totsid kindlasti võpatasid iga kord, kui nägid kai ääres randumas kapten Krolli „Dionet” oma madrustega. Ega sellised jutud, et keegi on su hea kolleegi ära uputanud, kellega olid palju aastaid õlg õla kõrval sadamatänavail teeninud, sellised jutud levisid totside seas kiiresti.
Muidugi see on siiani selgusetu, kes selle naise ära tappis. Kapten Krolli kotist leitud surnud Amsterdami prostituut on kindlasti üks suurimaid mereajaloo lahendamata saladusi, seda lugu ei näriks läbi enam isegi mitte Hercule Poirot.
Ja siis võiks veel puid teha dendroloogidele ja kivisid kivisõpradele, suurte rindadega kivisid. Aga see oleks võibolla liiga etteruttavalt ulme. Inimkond peaks veel tükk aega arenema, enne kui nad sellisele tasemele langevad. Isegi see härra juut teaks, et paremini läheks kindlasti kummikoerad ja – kassid. See oleks realistlik ja piisavalt konjunktuurne.
Madrused, kes ihalevad midagi eksootilisemat ning keda on koerad-kassid ära tüüdanud, neile toodetaks siis extra African animals with real African smells. Ja muidugi oleksid need ka krõbedama hinnaga. Teisest hinnaklassist. Of course. Nagu kapitalism käib. Teate ju ise.
Make plastic not war, oleks selle juudi ärimehe slogan. Maailm oleks hoopis kenam paik. Aga eks see selline nišitoode oleks, nagu öeldakse. Ja rikkaks sellega vast ei saaks.
Kolmapäeviti seisaksid sa Grand Orient Haakriku Otsijate loožis ja loeksid meile ette oma habrast mereluulet neist plastiknukkudest. Laulaksid meile pikki saagasid karmidest meremeestest ja kumminukkude raskest saatusest. Võibolla saad isegi nende luuletuste eest Nobeli preemia kirjanduses. Kuningas ütleks auhinda üle andes: kõige kaunimate merenukkude itkude eest maailmakirjanduses. Need oleksid kindlasti veel kurvemad kui need Islandi saagad Brynhildrist.
hambutu karjumisvõimetu
suu kutsuvalt lahti
siniseks võõbatud laugude all
auke täis nagu juust…
Auke täis nagu juust… Umbes nii nad välja näevad. Sest surnud on kõik umbes sellised. Midagi koledat. Elutut. Hing seest läinud nagu kumminukkudest õhk. Ja on õnn, et need alati vaikivad olendid ei oska rääkida. Sest muidu saaks me teada vastused ka neile küsimustele, millele isegi sina, kõige kaunim viikingineiu, ei osanud vastata, kui sa jätkasid oma saagaga:
missugune mees
kaisutas ja kasutas sind
enne kui torm
süleles su siia
Oojaa, kaunis olend, räägi nüüd!
Sest me kõik tahaksime teada saada, milline mees kaisutas sind.
Ja pakkus sulle imelisi tähiseid öid.
Kuumi palavaid kaisutusi ja pehmeid käsi.
Räägi, sa täispuhutav imeline olend!
Ja kuhu lainete vahele oled sa kaotanud oma paruka. Miks sinusuguseid hurmavaid olendeid ainult ilma juusteta leitakse, kui ometi poes on sul ka juuksed peas. Blondid, brünetid. Porgandikarva. Igasugu. Mis asi see on, et need mõrtsukad te juuksed kõik endale jätavad? Mingi juuksefetiš on neil seal laevadel või? Koguvad skalpe? Millised barbarid! Veel hullemad kui need seal Islandi saagades.
Kuhu jätsid oma kaunid kiharad, oo hurmav mereolend? Oma kaunid koiduvärvi kiharad.
Ja mis on su nimi?
Ka sellest vaikid.
Suu aina lahti. Nagu ümmargune O. Ja vahel a, kui su suud painutada. Ja kui veel painutada ja mudida, siis saaks ka teised tähed kõik sealt kätte. R-id ja E-d kukkumas maha su kaunitelt alati punastelt huultelt. Ja silmad, oo, need vasikasilmad, igavesti kulumatu ripsmetušš, pärani uudistamas pilvi ja justkui imestamas, et mis need veel on. Ja kuhu nad sõidavad.
Ei minagi tea, tüdruk.
Ütle parem, mis on su nimi ja kust sa tuled. Oled sa rootslane?
Aga sa ei vasta.
Räägiksin sinuga tükk aega seal juttu ja katsuksin mõista su hingepiinu ja valu. Ja küsiksin, et milleks nad sind kasutasid: ujumiseks? vees?
Mis nad seal tegid kõik sinuga!
Sa vaikid. Ma näen. Pisaraid enam ei voola su silmadest.
Peaksin su ka võibolla matma kuhugi mereranda mändide alla. Meremühinasse. Nagu kõik meresurnud peab matma. Surnuaeda ju ikka ei viiks.
Ja kui ma oleksin vana mees ja mul oleks palju lapselapselapsi, palju väikseid pudilasi jookseks mu õue peal ringi, siis surivoodil alles avaldaksin oma kõige suurema saladuse.
Poiss, tule siia. Kas tead, poiss, ma tahan sulle ühe saladuse rääkida. Tead… seal all rannas, kähiseksin ma nagu vana traktor, tead ju, kus see suur kivi on. Sealt kaksteist sammu põhja poole… vaata seal… kähiseksin ma… ja teeksin sellise näo, nagu hakkaksin juba surema. Ise samal ajal piiluksin silmanurgast, mis näoga poiss on. Kas võtab vedu… kas lähevad silmad särama.
Poiss, kord kui ma noor olin, siis üks uppunud