Charles Mackay avaldas 1841. aastal börsispekulatsioone kirjeldava raamatu Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds. Samal aastal ilmus Saksa majandusteadlase Friedrich Listi raamat, kus too väitis, et vabaturg tuleb sisse viia aeglaselt ja süsteemselt, et vaesed maad ei jääks veelgi vaesemaks. Samamoodi nagu on võimalik luua üldine ootus, et aktsiaturg kasvab taevasse, hoolimata sellest, mis tootmisharuga tegu on, tekib sel perioodil paralleelne illusioon, et kui vaid turg vabaks lasta, saavad kõik maad võrdselt rikkaks. Nimetatud perioodidel, 1840ndatel ja 1990ndatel, oli usk, et turg tekitab automaatselt majandusliku harmoonia, kõige tugevam. 1840ndatel kutsuti seda fenomeni vabakaubanduseks, tänapäeval kutsutakse seda fenomeni globaliseerumiseks. Aktsiaturg ei suutnud pikka aega vahet teha US Steeli ja Microsofti tohutul tootlikuse kasvul ja domineerivatel turupositsioonidel ning tavalistel tootmisharudel, mille tooted on nahast või piimast. Samal perioodil tekitati poliitikutes petlikult usk, et Silicon Valley rikkuse taga on majanduse avatus ja vabakaubandus, mitte tehnoloogia. Selle illusiooni tagajärjed olid katastroofilised kõigile väikeinvestoritele, kes olid paigutanud oma raha Parmalatisse või sarnastesse projektidesse. Vabakaubanduse illusioon on sama katastroofiline maadele, nagu näiteks Mongoolia ja Peruu, mis vabakaubanduse tõttu oma tööstuse kaotasid. Nende elu, kes sellistel perioodidel esimestena probleeme märkavad, on raske. Friedrich List sooritas 1846. aastal enesetapu, paar kuud pärast seda, kui põllumajandustoodetele vabakaubanduse välja kuulutanud Inglismaal oli näiliselt õnnestunud veenda ülejäänud Euroopat välja kuulutama vabakaubandus tööstustoodetele. Kuid ei kulunudki palju aega, kui kõikjal Euroopa mandril ja USAs kasutati Listi teooriat selle kohta, et vabakaubandust ei tohi kehtestada enne, kui kõik maad on industrialiseerunud.
Paradoks seisneb siin selles, et perioodidel, mil uus tehnoloogia tõepoolest muudab põhjalikult majandust – nagu juhtus 1840ndatel ja 1990ndatel –, pöördutakse kaubanduskesksete teooriate poole, milles puuduvad tehnoloogia ja uued teadmised. Sama kehtib Adam Smithi kohta, kes kirjutas oma teosed esimese tööstusliku revolutsiooni ajal, ise seda märkamata.
Esimesel globaliseerumise perioodil 1840ndaist kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni industraliseerusid rikkad maad, samas kui kolmandad maad jäid tehnoloogiliselt vähearenenuks. See oli esimene globaliseerumisprotsess, mis pani aluse lõhele rikaste ja vaeste maade vahel, kuna vastavalt aastasadade vanusele traditsioonile ei lubatud kolooniatel luua oma tööstust. Kuna nüüdne globaliseerumisprotsess lähtub samast põhimõttest, et vaesed maad peavad endiselt spetsialiseeruma tooraine tootmisele, ei saa need ka saavutada enamat kui esimene: lõhe rikaste ja vaeste riikide vahel kasvab. Tööle hakkavad samad mehhanismid. Nagu ütles Gustav Schmoller Sotsiaalpoliitika Ühingu loomiskoosolekul 1872. aastal: „Me näeme ühiskonda, mis on kui redel, mille keskmised astmed on mädad.” Ühiskond polariseerub vaesteks ja rikasteks. 1950ndatest 1970ndateni kestnud katsed luua keskmise rikkusega maid koos tööstustega, mis ei olnud küll veel rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, rikkus ära liiga metsik vabakaubandus ja need maad – ma kirjeldan hiljem näitena Mongooliat – kaotasid oma tööstuse ning langesid süvenevasse vaesusse.
19. sajandil jätsid Euroopa mandriosa külmaks Inglismaa katsed jääda maailma ainsaks tööstusriigiks, lähtudes inglise nägemusest globaalsest majanduslikust harmooniast, kus muu maailm tootis Inglise tööstusele toormaterjali ja ostis sellelt valmistooted. Ülejäänud Euroopa ja meretagused maad, mille rahvastikust enamiku moodustasid Euroopast väljarännanud – USA, Uus-Meremaa, Kanada, Austraalia, Lõuna-Aafrika –, jätkasid sama poliitikat, mida Inglismaa ise oli viljelenud 15. sajandi lõpust peale: kaitstes oma tööstuse arendamiseks seda kõrgete tollimaksudega. USA ehitab hoolimata kulukast tanspordist, mis moodustab loomuliku kaitse, 100%ni ulatuva tollimaksu abil üles oma terasetööstuse. Väidetavalt olevat Abraham Lincoln öelnud, et vabakaubandus on küll hea, kahju vaid, et me seda endale veel lubada ei saa.
Me oleme sarnaselt 1840ndatega teel uue jaotuskriisi poole ja nagu ka 1840ndail domineerib meil majandusteooria, mille järgi seda ei saa ega tohi juhtuda. Mõne aasta tagune Aasia finantskriis on vaid üks näide kriisist, mida teoreetikute veendumuste kohaselt ei saanud juhtuda, kuna turg peaks selle probleemi ise ära lahendama. 1840ndail leidis sotsiaalne kriis aset peaasjalikult rahvusriigi raames, tänapäeval domineerib rahvusvaheline jaotuskriis.
Ka Norras oli industrialiseerumise mõte riigi ülesehitamisel kesksel kohal. 1846. aasta juunis hääletas Briti parlament vilja vabakaubanduse poolt, seda sündmust tähistatakse tänapäeval vabakaubanduse suure läbimurdena. Sellest, mis majanduspoliitikas tegelikult juhtus, on vähe kirjutatud. 1847. aasta märtsis, vähem kui aasta pärast vabakaubanduse suurt läbilööki, tegi Norra-Rootsi Tolli- ja Merekaubanduse komisjon ettepaneku. Norrakatest liikmed toetasid Rootsi toodetele tolli kehtestamist, samas kui koloniaalvõimu esindavad rootslased soovisid vastastikust tollivabadust. Norrakate argument oli, et riigikassa vajab tollist tulevaid sissetulekuid, kuid nagu Norra ajaloolane John Sanness on öelnud, oli „põhiargumendiks asjaolu, et veel arenev Norra tööstus vajas Rootsi moodsa ja arenenud tööstuse vastu kaitset, et mitte eos lämbuda.” Norra sai lõpuks oma tahtmise ja ka riigisiseselt polnud sellele vastuseisu. Norra kaubanduspoliitika üle arutledes ei räägitud sellest, kas tööstust kaitsta, vaid kuidas seda teha. Nüüd on Norra arengumaade tööstuse juba eos lämmatamise üks eestvedajaid, kasutades sama vabakaubandust, mille vastu riik end üle saja aasta tagasi ise edukalt kaitses. See, et Norral endal tänapäeval vabakaubandust vaja läheb, ei tähenda, et Norra vajas seda 150 aastat tagasi, või et arengumaad vajavad seda praegu.
Norra ja Rootsi olid tookord konkurendid, kuna nad eksportisid suuresti samu kaupu, sellest hoolimata äratas Norra nõudmine oma tööstust kaitsta Rootsis suurt pahameelt. Norra kaupmehed väitsid, et Norra oma noore tööstusega ei saa tollikaitsest loobuda, kuna seda pole julgenud ka tugevamad riigid. Nad väitsid, et vastastikune tollivabadus tähendanuks seda, et rootslased nõuavad endale õigust Norra tööstus eos lämmatada, ning kõik teavad, et maa, millel pole tööstust, on vaene maa. „Mõtteviis vastab tänapäeval levinud tööstusprotektsionistlikule mõtteviisile, näiteks Friedrich Listi omale,” ütleb John Sanness. „Arenev tööstus vajas tolli kaitset, kuid mida aeg edasi, seda vähem seda vaja oli.” See muutus on tänaseks täiesti unustatud.
Esimesel