See, et just David Ricardo abstraktne maailm, kus kõik eeldused peale põllumajanduse negatiivse mastaabiefekti olid õhust võetud, oli nii poliitilises parem- kui ka vasakpoolses leeris kõige kurja juur, oli selge juba 1890ndatel. Sellegipoolest kujundas suurt osa 20. sajandist kodusõda ricardiaanlastest liberalistlikku ja kommunistlikku ideoloogiat esindavate majandusteadlaste vahel. „Marksism on vaid (David) Ricardo lihtsustatud ja kamufleeritud versioon,” tuletas külma sõja ajal meile meelde inglasest majandusteadlane Nicholas Kaldor.
Kommunistliku plaanimajanduse lähisugulus liberalismiga võimaldab majandusspetsialistidel suurema vaevata ühest äärmusest teise hüpata, muutudes vasakpoolsest ricardiaanlasest parempoolseks. Need kaks ricardiaanlikku tiiba moodustavad ühisrinde alternatiivse kogemusele põhineva majandusteooria vastu, mis tähtsustab teadust, innovatsiooni, ettevõtlust ja omandit. Alternatiivsete teooriate esindajate saatus meenutab tihti sotsiaaldemokraatide oma varasemate Ladina-Ameerika kodusõdade ajal – nad lastakse esimesena maha, kuna neist tahavad lahti saada nii vasak- kui ka parempoolsed. Eriti Norras domineerivad majandusarutelus nii vasak- kui parempoolsed ricardiaanlased. Kuigi eelnimetatud teoreetiliste võõrkehade suhtes ollakse ajapikku avatumad, sõidavad Norra majandusteadlased praktilises poliitikas endiselt, käsipidur sees.
David Ricardo teooria alustes peituvat nõrkust, nimelt selle vähest seost tegelikkusega, võimendab veelgi asjaolu, et standardteooria abivahendiks on matemaatika10. Saksa filosoofia opereerib mõistega verstehen, kvalitatiivse arusaamisega, mida ei ole võimalik taandada sümboliteks. Filosoof Hans-Georg Gadamer kirjeldab taolist kvalitatiivset arusaamist millegi inimhinge sisu lähedasena. Kui mõista teisi inimesi vaid kvantitatiivse mõõtmete – pikkuse, kaalu, vee ja mineraalide ning jääkainete protsendi alusel, läheb kaduma hulk kaasinimestele olulisi omadusi. Sama sünnib majandusteaduse ühiskonnakäsitlustes, kui määravaks muutuvad sümbolid ja kvantatiivsed omadused: matemaatika asendab kvalitatiivse arusaama. Juba Wittgenstein osutas, et matemaatika võib kergesti muutuda iseendale viitavaks (self-referential). Ka Albert Einsteini väide, et „Mis puudutab matemaatiliste mudelite tegelikkusele vastavust, siis on nad ebatäpsed, täpsed on matemaatilised mudelid vaid siis, kui nad tegelikkusele ei vasta” väljendab samasugust skepsist matemaatika suhtes. Matemaatika enesele viitav olemus muudab majandusteaduse tegelikkuse suhtes „autistlikuks”, kuna järeldused on suuresti eelduste möödapääsmatud tagajärjed. Moodsa majandusteaduse vastu protestivad Prantsuse tudengid võtsid asja huumoriga, moodustades liikumise „post-autistlik majandus”11.
Ka iidsete skolastikute meetodite taga peitus enesele viitav ja introvertne suhe tegelikkusega. Meie esimene majandusteadlane Ludvig Holberg võitles selle vastu pilaga, „tõestades” Memmele, et kuna ei kivi ega Memm ei oska lennata, siis järelikult peab Memm olema kivi. Ka Francis Bacon ja Jonathan Swift („Gulliveri reisides”) irvitasid nagu Holbergki 17. ja 18. sajandil skolastilise filosoofia üle. Taani majandusteadlane Birck iseloomustas juba 1920ndatel suurt osa majandusteadusest kui „moodsat skolastikat”12. Esimesena võtsid matemaatika kasutusele Itaalia majandusteadlased 18. sajandil, kuid esialgsest entusiasmist hoolimata loobusid nad peagi katsetamisest, kuna matemaatika ei parandanud majanduse mõistmist. Itaalia matemaatik Ignazio Radicati ennustas 1752. aastal uskumatu selgeltnägelikkusega, et kui „(võtate kasutusele matemaatika) teete majandusega sama, mis skolastikud filosoofiaga. Te ajate juuksekarva lõhki, suutmata piiri pidada.” Tänapäeva majandusteadus peab matemaatikat naiivselt „väärtusneutraalseks”, nägemata seega probleemi silmaklappides, mis sellega kaasnevad.
Ma ei argumenteeri kvantitatiivsuse vastu. Maailma kvantitatiivne ja kvalitatiivne mõistmine ilmselgelt täiendavad üksteist. Häda on selles, et majandusteadlaste kvantitatiivsed mudelid ei suuda haarata tegureid, mille mõjul jaotub maailm rikkaks ja vaeseks. Majandusteadlased on selle puude iseendale tekitanud, samamoodi nagu teadlane, kes otsustab kirjutada doktoritöö lume tüüpidest saami keele asemel näiteks suahiili keeles. Nad on valinud keele, kus puuduvad mõisted, millel põhineb arusaamine. Sarnaselt skolastikute surnud ringi loogikaga („Memm on kivi”) loob kvantitatiivne teadmiste vorm väiteid, mis hakkavad selgele mõistusele vastu, näiteks kaubandusteooria, mis näitab, et üks riik peab jääma oma kiviaegse suhtelise eelise juurde. Füüsikast lähtuvates mudelites on valged laigud, mis varjavad meie pilgu eest olulisi probleemiasetusi.
Thomas Kuhn ütleb 20. sajandi ühes enim tsiteeritud raamatus „The Structure of Scientific Revolutions”, et „üks teadusparadigma võib ühiskonna isoleerida olulistest sotsiaalsetest probleemidest, mis ei sobi teaduse puslesse, kuna neid ei ole võimalik väljendada nende mõistete ja instrumentaalsete vahendite abil, mis paradigmal on pakkuda.”
Tänapäeva majanduslik paradigma ei mõista vaesust, kuna ei suuda leida kvalitatiivse ebavõrdsuse kirjeldamise viisi. Sellest paradigmast on raske välja murda.
Laiem üldsus ei tea, et kahe erineva globaliseerumise teooria taga on kaks Nobeli majanduspreemia laureaati ning et need kaks jõuavad vastupidisele järeldusele selle kohta, mis juhtub sissetulekutega üle maailma, kui globaliseerumine praegusel kujul jätkub:
1. Lähtudes majandusteooria standardeeldustest, „tõestas” Ameerika majandusteadlane Paul Samuelson 1949./50. aastal, et rahvusvaheline vabaturg viib „tootmistegurite hindade võrdsustumisele”, s.t et tootmistegurid kapital ja tööjõud arenevad ülemaailmse ühtlustumise suunas.
2. Toetudes alternatiivsele majandusteooriale, leidis Rootsi majandusteadlane Gunnar Myrdal, et vabamajandus võib viia selleni, et juba olemasolevad vahed rikaste ja vaeste maade sissetulekutes süvenevad veelgi (Myrdal 1956).
Myrdal kirjeldas majanduses eksisteerivaid nõiaringe ja osutas perverssetele tagasimõju mehhanismidele, kus näiteks kapital liigub riigist, kus seda on kõige rohkem vaja, riiki, kus seda kõige vähem vajatakse.
Isegi neoklassikalised majandusteoreetikud olid kaua aega vastu Samuelsoni teooria kasutamisele praktilise poliitika töövahendina. See teooria tõestab ju vaid midagi nii mõistusevastast nagu see, et kui saata kõik, kes elatuvad Oslo restoranides nõudepesemisest, ühte riiki ja kõik Oslo börsimaaklerid teise, hakkavad nõudepesijad ja maaklerid korraga sama palka saama. Samuelsoni järeldused tunduvad olevat otsekui nende eelduste järeldus, mis kasvasid välja majandusteooriast, kus oli otsustatud kasutada majanduse põhilise metafoorina füüsikalise tasakaalu mõistet.
Majanduspoliitika, mida praegu juhivad Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank, põhineb Samuelsoni kaubandusteooria kõige lihtsamal ja primitiivsemal versioonil. Kapitalismi võidukäik, mida sümboliseeris Berliini müüri langemine, kaotas kõik majandusteadlaste piirangud: korraga olid kõik nõus Samuelsoni ebatõenäolise teooriaga, otsekui oleks see olnud tegelikkuse kirjeldus. Nende hoiatused, kes kuulutasid ette Myrdali „nõiaringide” ja „perverssete tagasimõju mehhanismide” tagasitulekut, summutati Berliini müüri langemise järgses „triumfalismis”.
Paul Samuelsoni teooria tundub suutvat seletada seda, mis toimub rikaste maadega, kus sümmeetriline sõltuvussuhe näib loovat majandusliku konvergentsi – samas kui Myrdali teooria kirjeldab tabavalt seda, mis sünnib rikaste ja vaeste maadega, mis on ebasümmeetrilises sõltuvussuhtes. Vaeste maade palku hoitakse väevõimuga all ja nad kuhjuvad alla põhja. Eriti väikestel ja keskmise suurusega riikidel on üha raskem säilitada keskklassi positsiooni.
Need kaks teooriat globaliseerumisest on rajatud erinevale ja konkureerivale nägemusele majandusest. Need majanduslikud mõtteviisid – kaks erinevat maailmavaadet – on aastasadu üksteisega aeg-ajalt