Vaadake, kui lihtne ja mõnus on pidada troopilisi kalu akvaariumis – ei mingit „klimaatilist” probleemi. Nad on pärit sealt, kus aasta läbi valitseb küllalt kõrge temperatuur ja nad on sellega harjunud. Aga katsuge pidada kodus akvaariumis koha, ahvenat või kiiska, rääkimata lutsust, räimest või kilust – see on tohutult keeruline ülesanne, räime ja kilu puhul isegi võimatu. Nende bioloogiline tsükkel on nii komplitseeritud, et teil peab olema mereakvaarium, ja mitte lihtsalt mereakvaarium, vaid selline, kus temperatuur langeb pikaks perioodiks madalamale kui +4 ºC.
Kui loom on tehistingimustes, sunnib instinktiivse käitumise programm teda tegema selliseid asju, milleks tal ei ole võimalusi. Kasvab stress, kasvab pinge. Loom satub neurootilisse seisundisse, eriti siis, kui tehistingimustes on momente, mis panevad erinevad instinktiivse käitumise programmid üksteisele vastu töötama. Ühest küljest tahaks loom kogu aeg põgeneda, ennast peita, teisest küljest aga on ta seksuaalselt kõrgseisundis ja peaks otsima endale paarilist. Kujutage siis ette – loom tunneb end ohustatuna, kuid toitumistingimuste, füsioloogilise seisundi ja vanuse tõttu pulbitseb temas ka tohutu seksuaaltung. Nii üritabki loom teha talle üle jõu käivaid asju. Konflikte erinevate instinktide vahel tuleb tingimata vältida või koguni kompenseerida – seda teab iga „loomaaednik”.
Inimeste puhul on üle jõu pingutamine tunduvalt tavalisem.
Muidu ei oleks meil ilmselt ei Egiptuse püramiide ega kosmoseuuringuid, ma usun, et meil ei oleks ka hiilgavaid kunstiteoseid ning suurepäraseid romaane ja väärtmuusikat. Sellised asjad viivad alati mõttele, et inimene on üritanud võimatut ja et tal on see ka õnnestunud.
Kuid tagasi loomaaia loomade juurde. Paljud arvavad, et loomaaed on vangla, kus loomad piinlevad otsekui koonduslaagris. See ei ole just kõige terasem ettekujutus loomaaiast. Ma ütleksin, et see on ülitundeline suhtumine, ja mitte niivõrd loomadesse, vaid vabaduse mõistesse. Inimene, kes ei lähe loomaaeda sellepärast, et ta ei suuda näha vangistatud loomi, ei hooli loomadest, sest ta ei tunne neid. Ta hoolib pigem vabaduse mõistest. Kuid vabadust on väga mitmesugust. Vabaduse astme määrab see, mida ma võin, mida mitte. Kuid see pole veel kõik. Vabadus ei ole määratletud seni, kuni me ei tea väga kindlalt ja täpselt, mida me sellega peale hakkame. Vabadus sigatseda on inimese jaoks äärmiselt vastuvõetamatu ja sellist vabadust piiratakse muidugi igal võimalikul moel, ka demokraatlikus ühiskonnas. Vabadus midagi luua võib samuti olla üsnagi piiratud mõne totalitaarse reþiimi poolt.
Kõik see kehtib ka loomade puhul. Ja loom on vaba siis, kui ta ei ole sunnitud üritama midagi, mis on üle tema liigiliste võimete, üle normi. Teate, mis on loomaaia loomade esimeseks mureks, kui nad avastavad, et võivad puurist välja tulla? Nad ei ürita hoopiski mitte kähku plehku panna. Meie õnn, et see niimoodi on, sest vahel jääb mõni uks tõepoolest lahti – kas on keegi huligaanitsenud, kas on torm ukse valla sakutanud või aia lõhkunud või suur puu elektrikarjusele peale kukkunud. Mida teeb siis loomaaia loom? Mis on tema esimeseks, kõige suuremaks mureks?
See on mure, kas tema, kelle ees nüüd on võimalus minna väljapoole oma intiim- ja personaalset territooriumi, leiab tagasitee. See puur on tema kodu. Ümberringi on küll väga huvitav, kuid loom ei torma meeletus vaimustuses seda uurima, ilma et tal oleks väga selget ettekujutust, et ta saab kindlasti koju tagasi, et tal ei katke seos kodupaigaga ja et ta täpselt teab, millal ja kuidas tagasi tulla. Jääkaru avastab, et tema sisepuuri uks on paokil. Mida ta teeb? Ta ei torma välja. Ta nuusutab, ta kogub peamiselt kuulmise ja haistmise abil informatsiooni selle kohta, kas õhk ümberringi on puhas, kas ta julgeb nina välja pista. Ja kui ta arvab, et julgeb küll, siis pistab nina välja, vaatab, ega kedagi ei tule. Kui keegi ei tule, siis läheb ta uurima – aeglaselt, ettevaatlikult ja äärmiselt põhjalikult. Kuhu ma jõuan, kui lähen paremale? Kuhu ma jõuan, kui lähen vasakule? Mõni koridor kulgeb otse. Jääkaru uurib uut territooriumi lausa ruutsentimeetri kaupa.
Loomulikult kehtib see nende loomade kohta, kes on piisavalt kaua ja piisavalt heades tingimustes elanud loomaaias, farmis või rantšos. Loom, kes on äsja kohale toodud ja puuri pandud, hakkab kõigepealt just niiviisi uurima oma uut territooriumi, pidades koduks transportpuuri. Ta tuli selles puuris, viibis selles ühe ööpäeva, kuid see on tema teada ainus, mis on tema oma, kõik muu ümberringi on uus. Mõisted „oma” ja „võõras” on kaunis suhtelised, äärmiselt huvitavad ja väga tähtsad. Nad vajavad ja väärivad pikemat ja põhjalikumat juttu.
Nii et loom, kes alles äsja saabus loomaaeda, klammerdub oma transportpuuri, mis on kitsas ja pime, aga tema enda oma, tema lõhnaga, see ruum on looma „hinges” esindatud. Ta teab, mis jääb sabast tahapoole, mis on selja kohal, mis on vasakul, mis paremal. Ta tunneb end seal kaitstuna.
Veel üks huvitav küsimus. Kuidas on tehistingimustes lood haigustega? Loomaaias piiravad loomi tehistingimused, mis ei anna loomale vabadust otsida endale kõige mõnusamaid, kõige õigemaid ja kõige tervislikumaid olusid. Kas loomale on loomaaias tagatud turvalised tervishoiutingimused? Loomulikult on, ja selle eest ei hoolitse mitte üksnes pädev ja hoolikas veterinaararst, vaid ka zootehnik.
Kui me peame tehistingimustes – näiteks loomaaias – arktilist või troopilist looma, peame ka arktilisest regioonist pärit loomale tagama võimaluse olla kuival soojal põrandal, arvaku võhikud sellest, nagu tahavad. Tal peab olema n-ö käpaulatuses võimalus ennast soojendada ja kuivatada. Sest tõepoolest – tema territoorium on suur, kehalisteks harjutusteks täiesti piisav, ta saab seal edasitagasi jalutada, supelda, ta võib seal pendeldada nurgast nurka, kusjuures ta teeb seda mõnuga. Inimesed vaatavad – oi vaeseke, tal on mure, ta käib edasi-tagasi… Karu teeb seda mõnu pärast – ta liigutab ennast. 700-kilosele parimates aastates loomale pakub mõnu kas või koha peal jalalt jalale hüpelda, tunda oma tugevaid luid ja teraskõvu lihaseid.
Aga selsamal karul peab tõepoolest olema võimalus end soojendada ja kuivatada, kui ta selleks vajadust tunneb. Ja seda võimalust hindab ta väga ning kasutab ohtralt, ja sugugi mitte ainult talvel. Sooja naudivad kõik püsisoojased loomad ka suvel, ükskõik kes nad ka ei oleks ja millistest looduslikest tingimustest ei tuleks. Talvel peab külmalembesel loomal muidugi olema võimalus olla külma käes. Ja jääkarule on selline võimalus tagatud. Tulemuseks on, et järjest sünnivad jääkarupojad. Eriti hästi läks jääkarupoeg Mardiga. Tema oli esimene, kelle jaoks emakarul piisas piima. Laktatsioon ei pidurdunud ja karupoeg sai pisut piima veel peaaegu kaheaastasena. Just selline on õige viis kasvatada jääkarupoegi looduses. Nagu me näeme, ei pruugi loomadelt tehistingimusteski midagi võimatut nõuda.
Kui me üritame pidada tehistingimustes mingit liiki, kes looduses elab eluaeg ühel ja samal merepõhja lapikesel pindalaga kaks ruutdetsimeetrit – olgu see mõni merikarp või meriroos või mõni muu kinnituv loom –, siis on meie kohustuseks panna meri tema ümber liikuma, nii nagu liigub merevesi looduses, tuues süüa ja suguprodukte, mida teised loomad võib-olla mitme miili kaugusel vette eritavad.
Kuidas aga toimida liikidega, kes on loodusest kadunud, tehistingimustes aga on olemas? See on kiiresti kujunemas põhimureks. Kõige suuremat kahju loomsele elule maa peal teeb elupaikade häving: troopiliste metsade hävitamine, rohtla-, stepi-, preeria-, pampa-, savannialade muutmine kultuurmaastikuks – põldudeks, karjamaadeks koduloomade jaoks või hoopis kõrbeks –, see on veel tõsisem oht kui keemiline reostus või soojusreostus, mis on ka muidugi kohutav asi, eriti merede jaoks. Kui seda õiget (ka mürareostusest vaba) loodust praktiliselt enam ei ole, kuidas siis rehabiliteerida, suunata loodusse tagasi liike, keda me tehistingimustes oskame suurepäraselt kasvatada ja paljundada?
Selles olukorras tuleb peaaegu üle jõu pingutada nii inimestel,