Komfortkäitumine teeb loomale rõõmu. Kui üksildased liigid peavad tohutult vaeva nägema ja aega raiskama, et ennast puhtana hoida, siis seltsingulistel liikidel on sotsiaalses elus kõige tähtsamal kohal üksteise abistamine, n-ö käitumuslik kooperatsioon just nimelt puhtuse tagamisel. Loomulikult on see erinevatel liikidel täiesti erinev. Hobused ei puhasta ega laku teineteist peast kapjadeni üle, kuid hambaid nad kasutavad, et vastastikku natuke lakka puhastada ja kasukat nakitseda.
Kõige ilmekamat sotsiaalset komfortkäitumist näeb loomulikult meie ”sugulaste” ahvide juures. See käib pidevalt ja see on tohutult tähtis. No kujutage ette, kas te jätaksite oma kukla või kaela või selja pealt kirpude püüdmise kellegi hooleks, keda te absoluutselt ei usalda? Seal on ju suured tähtsad veresooned. Te olete ju selja poolt täiesti kaitsetu, kui lasete kellegi vahetusse lähedusse, hambad vastu teie kaela. Loomulikult peate usaldama seda tegelast, kellel lubate enda selga pesta.
Komfortkäitumine tähendab ka inimese puhul usaldamist. Käsi peseb kätt – mida see tähendab? Äri. Ja mida tähendab väljend: „Ma pesen oma käed sellest puhtaks”? See tähendab ju, et ärge minuga enam arvestage, tegelen ainult omaenese asjadega ega ole kellelegi ohtlik.
Umbes samamoodi on see ka kõikidel loomadel. Aga kõige ilmekamalt näeme seda esikloomade juures. Seda on tõesti tore vaadata, kui täpselt, kui väljapeetult antakse teineteisele märku sellest, mida komfortkäitumise osas kavatsetakse ette võtta. Kui annad paavianile või šimpansile kätt, peopesa ülespoole, teed sa talle viisaka ettepaneku: lubage, ma puhastan teie kasukat. Kui sa aga sirutad käe ahvi poole nii, et peopesa jääb allapoole ja käeselg on tema silmade poole – see on hoopis midagi muud. See þest lubab teisel sinu kasukat puhastada või koguni anub: osutage mulle seda väikest teenet, palun!
Loomad reageerivad vastavalt oma ja teie positsioonile sotsiaalses struktuuris. Kui ma näiteks loomaaias teen emasele paavianile ettepaneku: „Las ma puhastan sind, kullake!”, siis ta lausa kohkub, kuigi mitte eriti tõsiselt: „Oh mis te nüüd, see on mulle liiga suur au!” Kui aga ma annan talle kätt niimoodi, et ta saab minu käeselja pealt hakata hammastega kirpe otsima, teeb ta seda ja teeb koguni näo, nagu leiaks kirpe, sest tühja töö eest au ei saa.
Kuid oleks juba aeg kõnelda ka puhkusest, sellest, kuidas loom magama läheb.
Kas võib üks loom keset ökoloogilist süsteemi, kus ta parajasti viibib, lihtsalt heita pikali ja põõnata hommikuni? Muidugi mitte. See on üks suurimaid väljakutseid loomade elus – leida endale turvaline paik, kus saab puhata. Pesapaigad, voodikohad, magamispaigad, puhkepaigad – neid otsitakse lakkamatult, neid vahetatakse, võetakse üle, nende eest võideldakse, neid viimistletakse ja töödeldakse, eriti kui on tegemist lastega. J.B de Lamarc, suur loodusfilosoof ja suur bioloog, nimetas pesade ja urgude ehitamiskäitumist loomadel industriaalseks tegevuseks. Šimpansid teevad endale mõneks ööks, ütleme nädalaks, puude otsa voodid – ehtsad ja toekad madratsite ja alusega voodid. Ajaga koguneb sinna juba nii palju täisid, kirpe ja puuke, et šimpansid jätavad need voodid sinnapaika ja teevad endale uues kohas uued.
Paljudel koduloomadel pole esivanemate ürgsetest instinktidest peaaegu midagi säilinud. Kuid mõningad loodusliku komfortkäitumise momendid on siiski alles. Vaadake, kuidas käitub enne magamaheitmist kodukoer, hundi ning võibolla ka šaakali ja koioti kümneid tuhandeid aastaid tagasi kodustatud järglane. Ta teeb mõned ringid kõva põranda, parketi või vaiba peal mõnes soojas kohas, näiteks kamina ees, nagu oleks ta rohtlas, stepis, preerias või metsas, kus tuleb maha trampida lumi või kõrge rohi, nii et tekiks mõnus lohk. Ümberringi on rohi või lumi kõrgem, see koht, kus ta trampis, on aga madalam, see varjab teda vaenlaste eest, aga ka lume ja tuisu eest.
Puhkusevajadustega on seotud ka järglaste eest hoolitsemine. Kõige peenemaid ja põnevamaid loomade käitumise vorme näitabki nii püsisoojastel selgroogsetel – imetajatel ja lindudel –, kui ka mõnedel kaladel, üksikutel roomajatel ja huvitaval kombel päris paljudel putukatel just vanemlik käitumine: järglaste eest hoolitsemine, lõimetishoole, lastega seotud komfortkäitumine. Tuletagem korraks meelde, kuidas meie ise oma lapsi peseme!
Tam Venus otia amat;
Qui finem Quaeris amoris,
Cedit amor rebus:
res age, tutus eris.
Venus otia amat. Inimlik armastus nõuab vaba aega. Loomadel aga pole selle sõna otseses inimlikus mõttes mingit vaba aega. Siiski peab ka loom varuma aega armastuseks, seksuaalseks käitumiseks. See on väga raske ülesanne – leida niipalju puhkamisaega, et viia ennast armastuse jaoks sobivasse vormi. Loomad ei saa endale juhuseksi lubada, ei tule kõne allagi asendada seksuaalse aktiivsusega seotud rituaale, täpseid menetlusi, poose, þeste, liigutusi, miimikat, häälitsusi ja muid käitumisvorme mingisuguste redutseeritud, abortiivsete tingmärkidega. Loom ei saa viibata sabaga, kõrvaga või käpaga, et: „Hei sina, tüdruk, 200 EEK-i tund!”, ja asi ants. See on absoluutselt välistatud. Just nimelt seepärast, et loomadel ei ole vaba aega. Väsinud looma seks ei huvita. Korralikult puhanud loom on palju aktiivsem ja liigilises käitumises palju adekvaatsem kui väsinud loom, isegi kui ta pole ülearu hästi söönud. Et armastusega tegelda, võib loom olla pigem suhteliselt mõõdukalt või isegi vähe söönud, kuid peab olema puhanud ja ennast puhastanud. Kui loom ei suuda end puhtana hoida, kui ta on räpane, siis on ta surmale määratud.
Mida teevad targad, elukogenud emahundid, kes on reeglina suurtes talvistes hundikarjades jahijuhiks? Nad ei luba noortel huntidel, olgu nood kas või 50–60-kilosed, põdrale peale hüpata seni, kuni põdral on veel jaksu. Hundid lihtsalt ei lase põdral suuga lund haarata, et suud niisutada, ja nad ei lase tal puhata. Kaks päeva sellist jahti – ja põder, keda hundid pole võib-olla kordagi hammastega puutunud, sureb, tavaliselt infarkti tõttu. Hundid on kõik elus. Nad lihtsalt kasutasid teadmist, et komfortkäitumine on ellujäämiseks vajalik ja asendamatu.
Ultra posse nemo obligatur
Ultra posse nemo obligatur – keegi pole kohustatud tegema midagi üle oma võimete. Aga see, mida vanad roomlased oma sententsiga silmas pidasid, polegi ju ilmselt nii väga ühemõtteline. Mida tähendab ultra posse – üle võimete? Kas siin on silmas peetud seda, et vahel tuleb pingutada, kuid pole mõtet üritadagi ilmselgelt võimatut?
Mis puutuvad siia loomad? Niipalju, et just selle ütlemise osas on loomad tohutult ettenägelikud. Loomad käituvad reeglina väga targalt, nii et neil ei teki võimatuid olukordi. Just seda pidaski silmas paavsti nuntsius kardinal Hieronymus Rorarius, kes 14. sajandil kirjutatud traktaadis märgib, et loomad ei satu olukordadesse, kus nad peaksid üritama võimatut. Traktaadi nimi oli „Quod animalia bruta ratione utantur melius homine” (Miks metsloomad kasutavad oma mõtlemisvõimet paremini kui inimesed).
Rorarius pidas silmas just seda, et loomad on ettenägelikud ega ürita midagi, mida Jumal pole neil käskinud üritada. Rorarius väidab ka, et loomad ei saa ka kunagi olla milleski süüdi, sest neil ei ole patutunnetust, st tarkust või vaimu, ega ka mitte tahtevabadust.
Kuid vaadelgem looma tehistingimustes. Tehiskeskkond ei pruugi looma jaoks veel tähendada puudulikku keskkonda. Kui tehiskeskkond on puudulik, kui pole rahuldatud looma kõiki nõudeid, kolib loom varsti topise või skeletina muuseumi. Liigiliselt õige on tehiskeskkond looma jaoks siis, kui ta paljuneb. Kui loom on viljakas, on järelikult peamised liiginõuded rahuldatud.
Kuid tehistingimused pakuvad loomale ka midagi pealekauba, midagi, mida ta looduses väldib. Looduses on loomal võimalik käituda vastavalt sellele, mida ta eelistab. Loom ei jää sinna, kus on liiga palav, ega ka sinna, kus on liiga külm. Kui tal on külm, siis ta jookseb. Või otsib rohkem süüa, kui ta on soojavereline. Kui ta ei ole soojavereline või kui ta on väga väike püsisoojane loom, kes lihtsalt talvel endale toitu ei leia, siis näeb liiginormatiiv ette, et ta koliks soojale maale, nagu teeb näiteks