„Läheb,” noogutas Elena.
„Parim, mis te minu arust teha saaksite, on võtta endale mingi väga lihtne eesmärk,” jätkas Adam ja tuletas ebainimliku tahtepingutusega meelde, mida ta lennureisi jooksul oli mõelnud. „Mitte Castro kukutamine ega isegi sõnavabaduse kehtestamine kui selline, vaid midagi lihtsamat… Ma isegi ei tea, mis see võiks olla. Mingi süütu liikumine. Kultuuriline näiteks. Või ökoloogiline. Või heategevuslik. Peaasi, et see oleks vaba partei juhtimisest, oleks nii-öelda valitsusväline. Siis te saate kokku. See on oluline. Teie kõik, kes te seda košmaari ei salli, mis teie ilusal saarel püsti on pandud – te ju kõnnite üksteisest mööda, te ei tea üksteise olemasolust.”
„Noh, mitte päris nõnda. Meil on teatav võrgustik,” märkis Elena.
„Väga hea, kuid see kõlab ikkagi kuidagi dissidentlikult,” targutas Adam, tundes ennast idioodina. „Aga mina kõnelen millestki hoopis süütumast, pealtnäha isegi lojaalsest, mis ometigi tooks, kuidas nüüd öeldagi, vaistlikult kokku pigem ausameelseid ja terve mõistusega inimesi kui kommunistlikke fanaatikuid. Ja siis te kohtute, näete üksteist näost näkku ning üllatute, kui palju teid on.”
„Ma ei suuda küll ette kujutada, mis see olla võiks,” kehitas Elena õlgu. „Meil käib kõik revolutsiooni tähe all. Suhkruroogu koristatakse, nagu oleks tegemist rünnakuga kogu maailma imperialistide vastu… Tööl käimine on võitlus… Isegi laulmine ja tantsimine on võitlus, mille lippudele on kirjutatud Vivat Fidel! – las maailm näeb, kui õnnelikud me oleme…”
„Kui teie ei tea, siis ei tea mina ammugi. Aga ehk on siiski olemas mingi tegevusvaldkond, mida režiim nii-öelda vaevu salliks. Ühesõnaga, mida ta küll sallib, kuid ei armasta.”
„Võib-olla peaks see olema hoopis midagi väga proosalist,” sekkus Mati, kelle kohalviibimise nad olid peaaegu unustanud. „Umbes nõnda, et igale lapsele, kes esimest päeva kooli läheb, kingitaks korralik pinal. Selline algatus. Võiks Fidelile vastava palvekirja saata ja sellele allkirju koguda.”
Kuna Mati ütles seda kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt õlise muige saatel, ei saanud Adam aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Elena jaoks oli ettepanek igatahes arutluskõlbulik.
„Sellised asjad ongi see piir, milleni enamik küünib,” märkis ta ja nüüd võis aru saada, kui raske on tal selle juures kerget tooni säilitada. „Pinal, jalanõud, džiinid… Me oleme nii neetult paljaks röövitud, et inimesed on võimelised lihakonservi või tuubitäie Colgate’i hambapasta eest…”
Adam läks näost punaseks.
„… üksteisel kõri läbi lõikama. Kusjuures ma kahtlustan, et ka mina.”
Adam vaatas talle küsivalt otsa.
„Mida te imestate?” sähvas Elena. „Mulle öeldi, et te olete läbi elanud sedasama, mida meie praegu. Et teie saate aru. Ärge pange mind selles kahtlema.”
Adam tundis piinlikkust. Muidugi ta mäletas. Mäletas, mida tähendas pakk „Marlborot” või moodne jope või, palun väga, pakk korralikke kondoome, mis… nojah. Lühidalt, sada tuhat pisiasja, mida sul ei olnud, aga neil seal teisel pool oli. Ja nad, tohmanid, ei taibanud, et tulles näljase juurde, anna talle kõigepealt süüa, too talle kotitäis nätsu, napsu, suitsu, hilpe ja jalatseid, ning alles pärast seda hakka jahvatama Popperist.
„Jah, ka mina leian,” jätkas Elena resoluutsel toonil, mis koos kohustusliku naeratusega mõjus peaaegu hirmutavalt, „et ehkki asjad ei ole maailmas peamised, peab miinimum ikkagi olemas olema. Kui seda pole, siis on see lihtsalt alandav. Ja silmakirjalik! Sul kästakse pilgata Coca-Colat, aga sa pole seda elu sees maitsnud! Ja katsu sa öelda, et tahaks enne järele proovida.”
„Jah, siis oled paugupealt imperialismi kannupoiss, kes on valmis kapitalistlike mängukannide eest oma maa ja rahva maha müüma,” noogutas Adam. Elena oli vastupandamatu, kuid sama vastupandamatu oli tema andumus, nii et Adam unustas hetkeks koguni ta piha ja põlved. Adamile tuli meelde tema enda teadusliku kommunismi õppejõud 1980ndate lõpust. Või oli ta siis juba sotsiaalteadlane ja filosoof? Filosoof… jah, seda sõna nad armastasid… See kergelt üleolev muie, see kõiketeadja pilk… „Sest olgem ausad, kapitalimaailma vabadus on vaid illusioon. Lääne töölisel on auto, värviteleviisor ja mikrolaineahi, kuid ta on reklaami, pankade ja meedia ori. Püsiväärtused on unustatud…” Brrr. Seda kõneles raha eest inimene, kes oli eluaeg töötanud palgalise valetajana – kõneles inimestele, kes olid ilma jäetud nii autost, värviteleviisorist kui mikrolaineahjust, ja seda isegi mitte ettekavatsetult, vaid lihtsalt nõmedusest.
„Jumal tänatud. Ilmselt te ei ole päris lootusetu,” naeratas Elena kergendunult ja vaatas talle nii sügavalt silma, et Adamil mineraalvesi hingekurku läks. Mati jälgis neid oma sigarisuitsupilvest lõbustatult.
„Kui sügis südames, siis Kuuba kubemes,” pomises ta, aga õnneks eesti keeles.
„Sina, Pekka, võta õige mehu,” vastas Adam ja heitis vabandava pilgu Elenale. „See rumm, see rumm… Ja salsa…” Adam magas. Lõpuks oli väsimus tast võitu saanud. Ta nägi und, kusjuures üldsegi mitte Elenast, vaid hoopis Ken-Jaanist ja Pirgitist. Mingi pidulik sündmus, vist esimene koolipäev, ainult et segaseks jäi, kummal. Adam hilines, tal olid lilled käes ja ta pidi jõudma lilledega kooli ette, enne kui pildistamine läbi on. Kuid kui ta juba peaaegu päral oli, tõusis suur tuul, õieti tuulekeeris, mis kõik endaga kaasa haaras. Adam lendas, käed laiali, ja nägi eemalt oma poega ja tütart, kes samuti lendasid ning talle lehvitasid. Lillekimp oli tal ikka veel käes ja ta ei saanud seda kuidagi üle anda.
Adam oigas unes. Õnneks taevases uneministeeriumis halastati talle ja unenägu hajus, andes maad mustale tühjusele, mis on teisel pool igatsust, isaarmastust ja ülemaailmset võitlust nafta pärast.
4. Kaks unetut
Adam magas, kuid Mark mitte. Ta istus oma kodumaja terrassil palmi all – Miamis on peaaegu võimatu istuda kuskil mujal kui palmi all – ja lehitses aialambi valgel mingeid pabereid. Ehkki Adamist kõigest 150 kilomeetri kaugusel, oli see ometigi täiesti teine maailm.
Lambivalgus tõmbas ligi ööliblikaid, kuid mitte talumatul määral. Küllap tõrjus neid mere lähedus. Cameron ja kolm inglit magasid bangalos. Mõõdukas viskiklaas käeulatuses, tuhatoosis kustunud sigarillo, oli Mark süvenenud talle mitte ainult Kesk-Ameerikast, vaid kogu maailmast kokku lennanud informatsiooni läbinärimisele.
Kõik puudutas siiski vähemalt kaudselt Kesk-Ameerikat, mis oli tema piirkond ja tema kohustus. Mingi Nikaraagua paadunud sandinisti avantüür Afganistanis, mille taga isegi doktor Watson oleks Kremli sakilist müüriserva märganud. Siis Mehhiko indiaanlased, kes Villa ülestõusust või isegi veel varemast ajast saadik – tegelikult juba õndsa Corteze päevist peale – keskvõimu ei tunnistanud. Kes tal ometi käskis Montezuma maha nottida? Nüüd olid nad sisse seadnud sidemed Peruu ketšuade ja Siberi jakuutidega. Kõlas absurdselt, kuid selline oli interneti- ja globaliseerumisajastu tegelikkus. Mida peaksid sellest arvama Ühendriigid?
„Härra peadirektor, käesolevaga teen ettepaneku saata see probleem kus kurat,” ümises Mark ja võttis tibatillukese lonksu viskit. Hommikul tuleb see kiiduväärt mõte viisakasse vormi valada. Midagi ei olnud parata – tema südames oli Kuuba. Siis tuli jupp tühja maad, alles seejärel teised riigid. Mark teadis, et ülimalt tõenäoliselt maksab see talle ükskord, võib-olla üsna pea, tema koha. Ka siin, see tähendab Mehhiko indiaanlaste puhul, oli Ameerika huvi ju tegelikult mängus. Kõiki selliseid koldeid jälgisid väga pingsalt ka Venemaa ja Hiina ja lõpuks Araabia. Alati valitses oht, et põlisrahvaste aitamise sildi all punub mõni neist otse Ühendriikide külje alla endale mingisuguse pesa.
Venemaa ja Hiina ei olnud just eriti usutavad põlisrahvaste aitajad ja kaitsjad, pigem võinuks neid genotsiidiekspertideks nimetada, kuid selles asjas oli jänkide rinnaesine sama määrdunud. Vaata et hullemgi. Mida vastata tollele asteegile või maiale, kui ta sult Wounded Knee kohta uurima hakkab? Või Osceola elu ja võitluse kohta?
Ühendriigid