„Vaid võivad olla hallid nagu pilv Munamäe kohal,” lisas Adam irooniliselt.
„Ma ei ole seda öelnud,” märkis Veskimägi. „Aga te mõistate, mida ma silmas pean. Nii et kuidas siis jääb?”
Adam heitis pilgu Katile. Too lobises endiselt. Huvitav, kes see sõbranna tal ikkagi on? Sümpaatne…
Adam märkas, et Veskimägi ootab talt vastust. Hm, mis see siis lõpuks ära ei ole? Paar nädalat Kuubal?
„Aga ma ei oska hispaania keelt,” tegi ta viimase katse.
„Teile antakse tõlk,” vastas Veskimägi.
„Lihtne turist vaeselt maalt, kes reisib tõlgiga?”
„Kaks lihtsat turisti, kellest üks oskab hispaania keelt, teine mitte. Pealegi kõnelevad nad seal enamasti ka inglise keelt. Vähemalt need, kellega teil kohtuda tuleb.”
Enam ei olnud Adamil midagi öelda.
Võib-olla tõesti? Võib-olla oligi viimane aeg hakata iseseisvat elu elama?
„Olgu,” ütles ta, tundes ennast nagu luugi juurde astuv langevarjur. „Ma siis lähen. Muide, pisiasi, aga huvitav teada – kas nad mind vangi ka pistavad?”
„Ei,” vastas Veskimägi kindlalt. „Ei pista. Kõige hullem, mis nad teevad, on see, et saadavad teid suure aplombiga riigist välja – kusjuures sama lennukiga, millele teil on nagunii pilet ostetud.”
Adam noogutas hajameelselt. Mida muud see vennike talle ikka puhuma peaks. Ja võib-olla kõik just nii ongi.
Liisk oli langenud. Ometi ei saanud Adam kuni lahkumiseni priiks imelikust tundest, et mingi mõte on lõpuni mõtlemata ja mingi konks sirgeks tõmbamata. Nagu mõni viisijupp, mis on küll kuklasagaras peidus, aga meelde ei tule. Ja muudkui vaevab.
Selgus saabus hetkel, kui nad Katiga mantleid selga panid ja Adam märkas, et Veskimägi lahkus koos tolle nõndanimetatud sõbrannaga, tollesama sümpaatsega, kelles Kati nii hea vestluspartneri oli leidnud. Alles nüüd jõudis Adamile pärale, kes helistas ja milleks. Loomulikult too sümpaatne, ja loomulikult mitte selleks, et Katiga juttu ajada, vaid et Veskimägi saaks kätte tema, Adami.
Ta pahvatas naerma. On vast luuremängijad! Peaaegu nagu too, kes ta nüüd oligi, jah, Stirlitz.
Kati ei tõstnud Adami naerupahvaku peale isegi pilku. Tal ei olnud kombeks tunda huvi oma mehe hingeeelu vastu, sest ta lihtsalt ei märganud seda.
Nad hakkasid vaikides läbi ladiseva vihma kodu poole kõndima.
3. Ilus Elena
Esimene täistööpäev Kuubal oli seljataga. Duši alt tulnud Adam viskas ennast väsinult voodile ja lülitas televiisori sisse.
Hotell oli ainult välismaalaste jaoks. Hotellis oli võimalik kasutada internetti, mis oli tavakuubalasele keelatud, hotellis oli müügil kõike seda, mida poes ei olnud, hotellis võis vahtida satelliittelevisiooni kaudu mitmesugust rämpsu. Kuid Adam eelistas Kuuba riiklikku kanalit Tele Libertad. See oli nii mõnusalt absurdne, meenutas ammumöödunud aegu, Kesktelevisiooni, „Vremjat” ja õhtuid Moskva lähistel. Ühtlasi oli Libertad hädavajalik, et natukenegi sisse elada sellesse painajalikku atmosfääri, mis ümbritses kuubalasi, nii noori kui vanu, nii tarku kui rumalaid, iga päev hommikust õhtuni ja isegi siis, kui nad öösel pissile läksid. Mis Kesktelevisioon. See oli Orwelli „1984”, ainult et kiviaegsete riistadega. Orwellil olid suured ekraanid, kuubalastel kõigest pisikesed mustvalged lukuaugud, kust oma Fideli imetleda. Seda kompenseerisid „puust ekraanid”, st kõikjale ja kõigele maalitud Castro ja Che Guevara portreed, Kuuba lipud, tõusvad päikesed, punased viisnurgad ning oma massiga tapvad loosungid, kus lõputult kordusid sõnad „venceremos”, „libertad” ja „revolucion”.
Imelik rahvas, pidi Adam nentima. Meid panid noodsamad loosungiräbalad ja lugematud Ljonjad ning Volodjad öökima, ja mitte ainult meid, vaid isegi meie kalleid venelasi. Igatahes ei kippunud isegi nood täiskiilutud autobussis „Internatsionaali” laulma, aga just seda teevad need naljatilgad siin. Täitsa omal käel ja suure innuga, ning ometi on neile tervelt pool sajandit nendesamade loosungite ja laulude varjust jalaga tagumikku antud.
Mis pidi väheste terve mõistuse säilitanud kuubalaste elu eriti raskeks tegema. Õnneks olid nad üksteisel olemas. Vähesel arvul, aga siiski.
Tõsi, kõik ei olnud kaugeltki mustvalge, nagu arvata võiski. Oli ju ka igasuguseid vahepealseid, kes leidsid, et sotsialismi rajamine on mõnevõrra takerdunud. Jah, tuleb tunnistada. On probleeme. Süüdi selles on muidugi Ameerika oma õela blokaadiga. Kui poleks blokaadi, edeneks sotsialism niisuguse hooga, et hoia kaabut kinni. Või mõni teine, kes arvas, et õnn ongi juba käes, kui vaid kord nädalas pooleks tunniks internetti pääseks. Veelgi vähenõudlikumaid lahutas täiuslikust õnnest paar Reeboki jooksukingi või reis kapitalistlikku välisriiki.
Neid mõtteid heietades oli Adam televiisori sootuks unustanud. Kuid nüüd täheldas tema uinuv teadvus, et juba mitu minutit ei ole televiisorist kostnud ei sõna „revolucion” ega „libertad”, vaid näidatakse hoopis mingeid sünoptilisi kaarte, mis näevad välja nagu Andromeeda udukogu lähivaates. Diktor aga korrutas eksalteeritult – teisiti siin ei räägitudki – sõna „sikloon”. Tsüklon, taipas Adam. Troopiline tsüklon ehk orkaan. Ptüi, seda veel vaja. Kuna diktor nimetas paar korda ka sõnu „Florida” ja „Miami”, järeldas Adam, et pehkinud kapitalimaailma ootab järjekordne nuhtlus, Fidel aga võib minna kooki küpsetama. Andes orkaaniohu tõttu ühtlasi välja peotäie dekreete, mis midagi keelavad, näiteks pangast raha väljamaksmise või turul mahla müümise. Nii igaks juhuks.
Siis sai uudistesaade läbi ja koos sellega ka saatepäev. Uinuge rahus, revolutsiooni pojad ja tütred, teatas kiri ekraanil. Fidel valvab teie und! Homme uue hooga!
Solidaarsusest revolutsiooni poegade ja tütardega klõpsas Adam teleka kinni ja pööras pea patja. Kuid uni ei tulnud. Kati oli muidugi vihastanud, kui Adam talle teatas, et sõidab Castrot kukutama. Tema vihastamine oli aeglane ja üdinitungiv nagu suitsusauna leil ning avaldas ennast mitmepäevases mürgises vaikimises.
„Eks sa siis mine ja lase ennast halba energiat täis laadida,” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma ei tea, kas me siin enam elada saame, kui sa kõik selle koju vead, aga eks sa ise tead…”
Sellised lahkumissõnad ei teinud minekut põrmugi kergemaks. Raske on minna, kui pole õieti kusagile tagasi tulla, sest pole kedagi, kes sind ootaks.
Kui Adam järgmise päeva õhtul Havannasse jõudis, oli ta süda ikka veel tinaraske. Kohtumine Vabaduse Saare piirivalve ja tolliga tuju ei parandanud. Mingeid alandusi ei korraldatud, kuid lõikav pilk, mis ametnike silmist sähvis, torkas Adamit nagu skalpell. Talle tundus ebaõiglane, et teda nuheldakse ühekorraga nii Kati kui Castroga. Ta polnud kindel, kas ta ikka on nii palju pattu teinud.
Õhtu oli juba saabunud, kui Adam lennujaamast lahkus ja tohutus 1959. aasta De Sotos hotelli poole logistas. Mustavuntsiline taksojuht, kes ütles end olevat Fernando, üritas oma kandilises inglise keeles vestlust üles võtta, kuid Adam vastas talle ühesilbiliselt. Ta oli ajavahest uimane. Pealegi torkas talle pähe, et mees võib olla kohaliku julgeolekuteenistuse palgalehel.
Alles nüüd hakkas talle pärale jõudma, et ta on Kuubal. Tõsi mis tõsi, need olid palmid. Ja mulatitaride siredad sääred olid tõepoolest siredad. Ehkki tänavalaternaid, mille valgel neid imetleda, oli häbematult vähe. Mööda sõitis viimseni täis kiilutud autobuss, vastu tuli teine samasugune. Kuid kõige veidramad olid sõiduautod. Adamile tundus, nagu oleks ta „American Beauty” antiikautode paraadile sattunud.
Järgmisel hommikul kohtus ta hotelli kohvilauas oma tõlgi ja teejuhiga. See oli üks noorepoolne soome turist, kergelt tedretähniline, liivakarva juuste ja lõbusa olemisega, kellega ta täiesti juhuslikult ühte lauda sattus.
„Minä