Aga mis siis, kui see just nii ongi, käis Adamil õudne mõte läbi pea. Siin, selle laualambi valgel, võis pikapeale mida tahes uskuma hakata. Tal hakkas hoopis uutmoodi hirm, millist ta varem ei olnud tundnud. Jah – mis siis, kui see nii just ongi, nagu too läbitungiva pilguga noormees väidab? Ta on hullutatud ja peast segi aetud, ta mõistus on programmeeritud, ta ülemused on kurjuse teenrid ja imekaunis Elena on tegelikult jõle vanaeit? Üks oli siiski kindel – tõde pidi ilmsiks tulema hiljemalt poole ööpäeva jooksul.
„Ma kordan oma palvet: lubage mul anda kõik oma tunnistused homme õhtul. Mis loeb teile üks ööpäev?”
„Küsimus on põhimõtteline,” vastas Carlos. „Te kas hakkate rääkima praegu kohe, või peate öö jooksul üle elama midagi sellist…” Ta kortsutas kulmu, „… midagi sellist, mis paneb teid oma kangekaelsust kahetsema.”
„Eks tapke mind siis juba kohe, siinsamas,” ütles Adam masendunult.
„Oo, teie peas ei kõverdata juuksekarvagi,” teatas Carlos ootamatu tarmukusega. „Teie ainult vaatate… Te vaatate kaua ja lähedalt… Ja nagu ma ütlesin, arvatavasti kahetsete. Tõsi, siis on juba hilja.”
„Vaatan – mida?”
„Ma vist ütlesin, et küsimusi esitame siin meie,” vastas Carlos rahuloluga, mida ta varjata ei suutnud. „Kuid praegu teen ma osalise erandi ja vastan niipalju, et teil on võimalus selle üle mõelda. Nii paar tundi. Aga võib-olla ka paarkümmend minutit. Juurelge pisut – mis see küll olla võiks, härra Sax, mida te nägema hakkate ja mida te mitte põrmugi näha ei taha. Mis see küll olla võiks… Pange oma kujutlusvõime tööle, härra Sax.”
Carlos viipas majesteetlikult käega, ukse juures seisnud sõdur astus Adami juurde ja viimane mõistis, et ta tohib tõusta. Ta tohib tõusta ja minna, kuhu süda igatseb, eeldusel, et ta igatseb minna sinna, kuhu sõdur ta Carlose käsul viib.
„Miks te vihkate vabadust?” küsis Adam juba ukselt endalegi ootamatult. „Kas teid ennast siis ei ahvatle võimalus öelda, mida tahad, reisida, kuhu tahad, uurida kõike, mis huvitav? Ja mitte karta? Praegu te ju kardate – teid kardetakse ja teie kardate enda ülemusi. Ja ülemused kardavad rahvast. Kõik kardavad. Kas see tõesti meeldib teile?”
Adam oli suutnud Carlost vähemalt üllatada, ta nägi seda viimase silmist. Tema huupi tulistatud kuul oli midagi ilmselt tabanud. Ainult et mida? Kas südant? Võib-olla hoopis enesearmastust, mis oli juba halvem lugu?
Carlos vaikis viivu. Ta ei mõelnud sellele, et toas viibib ka Theresa ja tema juuresolekul oli selgelt ettevaatamatu viivitada vastulöögiga sellisele häbematusele.
Ta mõtles muule. Oli lämbe pärastlõuna. Nad olid mingis väikeses toauberikus, aknakatted ette tõmmatud, aga väljast kostis lärmi ja koerte haukumist. Keegi vanem neegrinaine hoidis teda süles ja nuttis vaikselt. Carlos oli väike. Siis löödi uks mürtsuga lahti ja sisse tormasid mustades maskides koletised. Koletised kiskusid ta neegrinaise sülest ära, kümned käed väntsutasid teda, Carlos karjus, nagu jõudis, kuni minestas.
Edasi tuli mitu hägust mälupilti – lennuväli, undavad propellerid, mingid inimesed, kes teda kallistasid ja talle lilli püüdsid kinkida, siis autosõit –, kuni sinnamaale, kus ta lebas suures valges voodis keset suur valget tuba ja tema voodi kõrval istus sõjaväelase mundris mees.
„Tere, Carlos,” ütles mees lahkelt ja naeratas. Carlos oli teda kunagi näinud, aga ei mäletanud, kuna või kus. „Ma olen su isa. Nüüd me oleme koos ja keegi ei saa meid lahutada.”
Sellest hetkest saadik mäletas Carlos oma elukäiku täpselt. Mis oli enne, selle kohta puudus tal selgus, kui palju sellest mäletas ta ise ja kui palju kujutas ette selle järgi, mida isa oli talle rääkinud.
Isa jutustustest teadis Carlos, et kui ta oli kuue aastane, püüdis tema ema, kelle olid eksiteele viinud Ameerika spioonid, teda röövida. Põgenemisel üle mere oli ema aga janusse surnud ja Carlose päästsid lihtsad Florida kalurid, kes armastasid Kuubat ja kuubalasi. Ameerika võimud tahtsid väikest Carlost Ameerikasse vangi jätta ja tavaliseks kapitaliorjaks teha, kuid Carlose isa ei kaotanud julgust. Vapralt nõudis ta oma poega taga, kuni imperialistid pidid kogu maailma töörahva survel järele andma. Nii pääses Carlos tagasi Vabaduse saarele, et alustada õnnelikku elu.
Nendes mälupiltides oli midagi segast, kuid Carlos ei murdnud selle üle liiga palju pead. Ta ei tahtnud. Niipea kui ta mõte nondele kaugetele sündmustele kandus, tulid talle esimesena meelde kohutavad mustamaskilised koletised, kes ta neegrinaise sülest ära rebisid.
Kui aus olla, siis meenusid need koletised talle alati, kui ta mõtles imperialistidele. Nad olid imperialismi kehastus. Carlos vihkas ja kartis neid ning oli oma elu pühendanud nende vastu võitlemisele. Valgus peab ükskord minema peletama kõik seesugused õudsed viirastused! Lihtne töötav rahvas ei pea enam kunagi kartma mustades maskides peletisi!
Nüüd aga istus siin üks nende käsilane, silmad punased ja nägu hall, ning püüdis teda hullutada juttudega mingist vabadusest. Kohutavast vabadusest keset julmi koletisi.
Vale mehe peale oled sattunud, sina vilets palgasõdur! Täiesti vale mehe peale! Klirr! kukkus pliiats kivinenud Carlose näppude vahelt lauale. Kõik toasviibijad võpatasid.
„Vabadus?” kordas Carlos nagu unest ärgates. „See teie vabadus? Kus inimestest on tehtud üksikud hundid, kes omaette uluvad, kuni võtavad automaadi ja kõmmutavad maha koolitäie noori…? Ja seda mitte ainult imperialistlikus Ameerikas, vaid kõikjal, kus on kehtestatud teie moodi vabadus, näiteks Soomes… Vabadus, mis tähendab sõpruse ja kollektiivi kadu, üksindust ja võõrdumist… Ei, härra Sax – meil ei ole sellist vabadust tarvis.”
Adam võitles tahtmisega sülitada ja kõik kuradile saata. Ta pidi kogu jõu kokku võtma, et jätkata.
„Olgu,” ütles ta. „Aga öelge palun, miks peaks keegi levitama kuulujuttu katastroofist, mida ei tule, vähemalt mitte sellises ulatuses? Miks?”
Carlos põrnitses Adamit üllatunult.
„Kuidas – miks? Teie teete seda võib-olla rumalusest, sest te usute oma leivaisasid. Kuni nad teid ära viskavad nagu rämpsu. Miks aga nemad seda teevad – seda mõistab iga lapski. Loomulikult selleks, et külvata Kuuba rahva seas paanikat, tekitada segadust ja hirmu. Võib-olla provotseerida mõned verised vahejuhtumid.”
Adam pidi endale punastades tunnistama, et ta oli selle võimaluse unustanud. Või polnud see talle pähegi tulnud, ta ei osanud enam öelda. Ometi oli see nii lihtne. See oli koguni nii iseenesestmõistetav, et jälle virvendas ta peast läbi too õudne mõte: aga kui see just nii ongi, nagu too noormees räägib? Ameerika luure tuvastas inimese, keda mitte keegi ei vaja ega leinama ei jää, kui ta juhuslikult nii-öelda katki peaks minema; see inimene varustati kohase legendiga, tehti ta Kuuba põrandaaluste jaoks usaldusväärseks – ja saadeti teele, kindlasti üheaegselt paljude teistega, et nad kuubalasi enda teadmata lollitaks, hirmutaks, segadust külvaks… Ning nüüd nad jälgivad sündmusi, keeleots suust väljas, nagu teadlased klaaskapis askeldavaid valgeid hiiri.
Miks sa, lihtsameelne, arvad, et ameeriklased asja ees, teist taga head on? Et nad ei peagi silmas omaenda suurriigi huve, mille kõrval mistahes üksikisik kogu oma eluõnne ja südamevaluga on vähem väärt kui tolmukübe?
Kes kurat käskis mul sellesse avantüüri ronida?
Korraga taipas Adam, et lamp ülekuulaja laual väriseb. Seejärel taipas ta veel midagi: monotoonne undav heli, mis oli tema kõrvu kostnud siiajõudmisest peale ja mida ta oli pidanud mõne vabriku töömüraks, oli tegelikult tuul. See heli oli kogu ülekuulamise aja märkamatult tugevnenud ja ületas nüüd korraga tema tähelepanuläve.
See polnud kindlasti mitte lihtsalt tuul, vaid väga vali tuul.
Näis, et ka Carlos ja Theresa on midagi märganud, sest nad vahetasid rahutu pilgu. Sõdurgi kuulas, üritamata Adamit minema viia, nagu talle tegelikult juba ammu oli käsk antud.
„Kas