Torm. Lauri Vahtre. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Lauri Vahtre
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2010
isbn: 9789985321836
Скачать книгу
ei tea,” ümises Pekka. „Ma ei tea.”

      Adam märkas, et Pekka käsi libises põuetaskusse.

      Järgmisel hetkel vangutas Fernando lõbusalt pead ja ka Pekka ilme leebus.

      Valehäire, mõistis Adam.

      Kuid Pekka käsi jäi põue.

      „Kui sa ta juba põue pistsid, eks võta sealt nüüd midagi põnevat. Näiteks mõni küülik,” aasis ta Pekkat. „Efektne oleks ka kraadiklaas.”

      „Mis sa nüüd, ma lihtsalt sügan ennast,” vastas Pekka. „Kolm nädalat pole särki vahetanud ja eile sai veel viis kilomeetrit joostud ka. Koledasti sügeleb ja kestendab.”

      Adam tegi tülgastust väljendava grimassi.

      „Oo, kui huvitav.” Keegi vanem naisterahvas vehkis tee ääres valge õlgkübaraga. Fernando pidurdas. Nad olid sõitnud umbes paar tundi.

      Naine astus lähemale, vaatas autos olijaid umbuskliku pilguga ja näis, et ta kavatseb kõik kuradile saata, kuid siis viipas Fernando käega ja lausus:

      „Täna pole spektaaktlit tarvis, sinjoora Cariba.”

      „Olgu tänatud jumalaema ja nelikümmend neitsit,” vastas sinjoora ja pani kübara pähe tagasi. „Mul ongi sellest kõrini. Aga edasi ajate oma asju ise.”

      Adam vangutas hämmeldunult pead, kuid nägi siis Marki teetammi varjust välja ronimas.

      „Tere tulemast,” hõikas Mark asjalikult juba eemalt. „Olete kohale jõudnud.”

      „Carramba?” imestas Fernando ja päris Pekkalt poolihääli: „Kuhu me kohale oleme jõudnud, gringo?”

      „Igavesse kodusse, tahaks lohutada, amigo,” vastas Pekka, enne kui lähenev Mark hingeldamise sekka midagi öelda sai. „Aga ei saa, sest ise ka ei tea. Mark! Mis sünnib?”

      „Ronige maha, ja ruttu,” vastas Mark.

      Midagi ei olnud teha, seal ta oli kogu oma elusuuruses ja viipas käega nagu pealik Pilvine Päev lapsepõlve parimas luuremängus.

      Hetk hiljem olid nad autost väljas ja teelt nähtamatud, leides varju lopsakate palmide ja järsu kaljuse mäenõlva vahel. Fernando sõitis edasi, et auto veidi eemal teelt kõrvale tõmmata. Siis tuli ta joostes teiste juurde.

      Seda kõike võis hea tahtmise korral mõista, see mahtus mingi ellujäämisharjutuse raamesse, aga – mis siis ikkagi lahti oli? Miks tuli kinni pidada mingis ilma nimeta ja iseloomuta kohas, kus isegi viirpuuvõsa oli nii mõttetu, et… Mida arvata mõttetust viirpuuvõsast? Kas see ongi maailma kõige mõttetum asi?

      Kuid seal nad ometi olid – lisaks taksoga saabunud viisikule veel kolm. Ehk teisisõnu Mark, too vana valge õlgkübar ja lõpuks umbes sama vana mees, arvatavasti õlgkübara abikaasa, terava pilgu ja laokile jäetud hammastega elatanud härra.

      Kõik tundsid ennast mõnevõrra ebamugavalt, kükitades kõrgete rohupuhmaste vahel. Peale Marki ja võib-olla ka Pekka ei teadnud nähtavasti keegi, mis õigupoolest toimub. Mingi senitundmatu paik Kuubal – Kuuba oli lõpuks päris suur saar – kus nad viibisid osalt võhivõõraste inimeste seltsis… Aga edasi?

      Maailmalõppu ei paistnud esialgu kuskilt, mistõttu äsjane kiirustamine tundus kuidagi piinlik.

      Mark tundis, et ta võlgneb seltskonnale mõningase seletuse.

      „Nagu te juba teate, ründab Kuubat homme hommikul viienda kategooria orkaan. Selles olukorras on Ameerika valitsus asunud korraldama nende inimeste päästmist, kelle puhul on oht, et Kuuba kommunistlik diktatuur püüab neid viimasel hetkel või koguni veel katastroofi käigus elimineerida.”

      „Mis mõttes elimineerida?” küsis õlgkübar.

      „Näiteks sihilikult surmatsooni jätta, sinjoora Cariba, aga miks mitte ka maha lasta, kui otstarbekas tundub,” vastas Mark õlgu kehitades.

      „Ja selliseid inimesi on kuubalaste hulgas – ” Elena loendas näpuga näidates „ – tervelt neli?”

      Mark muigas.

      „Palju rohkem muidugi,” ütles ta. „Selliseid põõsaskükitajaid nagu meie on praegu sadu, kui mitte tuhandeid. Kõik nad on mõneks tunniks Castrote haardeulatusest väljas. Meie ülesanne on mitte vahele jääda ja pimedus ära oodata, et siis liikuda suurematesse kogunemispaikadesse, kust helikopterid hiljem inimesi ära vedama hakkavad. Siis, kui torm möödas on.”

      „Mis helikopterid?” imestas õlgkübara mees.

      „Ameerika omad,” vastas Mark.

      „Mismoodi? Need lastakse ju alla?”

      „Homme lõunaks pole Kuuba armeed enam olemas,” ütles Mark süngelt. „Ja Havannat samuti.”

      Ta vaikis hetke ja lisas:

      „Kui me ise siis veel alles oleme, on meil kõvasti vedanud.”

      Selle peale ei olnud kellelgi tahtmist midagi öelda.

      „Sa ei ole ju turist, Mark?” küsis Adam lõpuks. „Isegi mitte selline… ülesandega, nagu mina?”

      „Ei ole,” vastas Mark. „Aga mis siis? Meie eilsetel tegemistel pole nagunii enam tähendust.” Õhtu lähenes aeglaselt, kuid lähenes siiski. Päev oli olnud piinavalt tegevusetu. Pagejad ei istunud enam kobaras koos, kõik olid leidnud endale enam-vähem talutava asendi siinseal palmitüvede najal ning varjus. Teha ei olnud õieti muud kui mõelda. Õhtu liginemine tõotas mingisugustki muutust ja veel suuremate muutuste ettekuulutust.

      Adam ja Elena olid leidnud maalilise paiga – veider, et neil oma praeguses olukorras jätkus jõudu selle taipamiseks – kust paistis ära otse silmapiiril sätendav peen mereviirg. Just sinna pidi päike peagi sukelduma, pea ees, nagu kõrge kaarlöögiga teele saadetud jalgpall. Erinevalt jalgpallist ei pidanud ta aga tagasi põrkama.

      Manuela magas Elena kõrval rohul sügavat lapseund.

      Nad olid vajunud teineteise kaissu nagu eelmisel õhtul taksos ja suudlesid kirglikult. Ilmse kavatsusega teha ka midagi enamat. Sõnu polnud põhjust ega mõtet raisata. Kõik oli nii imelik ja nii ilus, et mõjus lausa totakalt. Nagu filmis, mille stsenarist ei ole üles näidanud erilist vaimukust ega originaalsust.

      Sellistes filmides juhtub alatihti mingeid banaalseid, melodramaatilisi pöördeid, ja juhtus ka selsamal hetkel, sest põgenikesalga hajusa laagri kohal kõlas korraga vali, ebainimlikult plekine hääl:

      „Mitte liigutada! Te olete ümber piiratud!”

      Hääl tuli vanast päevinäinud plekkruuporist, mille peenemas otsas seisis noor revolutsioonivõitleja, seljas Che Guevarat matkiv rõivastus ja püstol teises käes. Tema kõrval seisis Carlos Fiberola, nägu erutusest punaselaiguline. Temalgi oli püstol.

      Pigem ehmatusest kui mingi kavatsuse ajel viskus Adam istuli. See oleks talle peaaegu elu maksnud, sest sekundiga puhmastikust välja kasvanud noor sõdur pidi äärepealt – samuti pigem ehmatusest – päästikule vajutama. Ta jättis selle siiski tegemata, kuid sisistas seda suurema vihaga:

      „Ei kuulnud või? Mitte liigutada!”

      Adam vaatas ettevaatlikult ringi. Nad kõik olid avastatud. Nad kõik vaatasid tõtt automaadi- ning püstolitorudega. Mis ei olnudki võib-olla nii õudne, kui vaadata tõtt nende kümnete fanaatiliste, võidukate silmapaaridega.

      7. Veel üks magamata öö

      „Niisiis, mister Sax… Te olete tulnud Kuubale selleks, et konspireerida vaba ja õnneliku kuuba rahva vastu,” sõnas Carlos Fiberola kurjalt muiates. Olukorda nautides uuris ta Adami muserdatud ilmet, milles näis avalduvat täielik ning lõplik pankrot. Wall Street kaputt.

      Mis neid inimesi ometi sunnib, küsis Carlos endalt taas.Olukordolijälle–võiendiselt–niirämpsfilmilik, etajas ühekorraga nutma ja naerma. Mitte Carlose, vaid Adami. Oli öö. Laud, laual lamp, mille valgus oli suunatud Adamile näkku, siis Adam ise ühel pool lauda ja Carlos teisel pool. Nemad istusid, Theresa