Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu

kui ma siin oma aja olen ära istunud, siis ma olen kõva mees küll, võin enda üle uhke olla. Nagu selle üle, et ma suvel maja ära soojustasin, võtsin voodri maha, panin kõik selle sinna vahele, mis vaja, ja nagu vaja, noh enam-vähem, ja voodri veel uuesti tagasi ka, nagu ennegi oli.

      Ei uskunud ma seda enne, et ära teen ja nüüdki juba tundub uskumatu. Et üks Tegu ära teha, tuleb lihtsalt sinna sisse minna, sisse elada, ja ta on täiesti võimalik, võimatu on mitte teha, nagu võimatu on mitte elada. Siis elad seda tegu. Kui ta tehtud on, pole teda enam ja ta ei paku ka mingit huvi. Ju see on siis selline järelekatsumiste aasta, et millega sa, mees, hakkama saad, vaatame. Hea aasta, helde aasta, midagi ei ole öelda. Kõik kasvas hästi, ainult õunu ei saanud mitte üks punn aiast, näis, kas sellel talisordil on mõni söödav ja mitte päris ussitanud õun otsas, kui tagasi jõuan. Neid seal ikka punetas, aga ussitanud ja kärnas olid ka, kui lähemalt vaadatud sai. Õunapuud kandsid jälle kaks eelmist aastat, eks nad siis nüüd puhanud. Õunu see talv pole. Tuleb punast peeti süüa, seda on. Rohkem kui vaja. Kartulit ka. Porgandi jätsin maha, hilja külvatud, kasvab veel ja ehk ei võtagi külm ära, enne kui tagasi saan. Võib-olla oleks võinud peedi ka jätta, aga igaks juhuks sai üles võetud. Meelis aitas, olgu ta tänatud. Pool peedist läks Hobuse Peetri hobustele, tuleb ehk teine aastagi maad harima oma väikese traktoriga. Naturaalmajandus, vahetuskaubandus, need mulle meeldivad. Ilma rahata läbiajamine. Siis jääb raha järele, ei kulu ära. Natuke raha peab inimesel ikka olema. Natuke rohkem kui võlgu (selle peale tuleb kohe tahtmine hanzanetist üle kontrollida, kuidas on, kuigi ma tean niigi; siin ma ei kuluta ega teeni ka, elan autarkias, ka ilma rahata, kui nii võtta, heade inimeste armust nagu mungale kohane.)

      Sedasi, väljas oleks nagu valgemaks läinud, nüüd, veerand viis (ära valeta, 16.10), ja vihmasadu on valjemaks läinud, sull ja mull ägedamaks. Ehk sajab viimaks maha, Météo Le Soir lubas „pigem kuiva” ööd ja homset päeva. Tunne on, nagu peaks kogu Atlandi vesi, mis üles on auranud, siia vaese Brabandi peale maha kallatama. Randmed on rahule jäänud, aga nüüd annab põlv tunda. Jooksva. Kirjutan vahepeal koju õele kirja, siis õde loeb emale ette ja emal on süda rahul, et teab, kuidas on.

      30.09, pühapäev

      Kirikukell lõi ja lõi tükk aega, päike paistab udust välja punnitavat. Kirik on muidugi katoliiklik, see siin on katoliiklik maa, vana padukatoliikliku Hispaania krooni valdus ja tänu katoliku kiriku visale vastupanule igasugusele hollandistamisele Belgia riik üldse tekkinud olevat, vähemalt Geert van Istendaeli väitel. Aga teda ei maksa päris 100 % uskuda, ta on siiski ajakirjanik, kuigi kümme aastat tagasi olevat ta televisioonist päeva pealt ära tulnud, ust, nagu ta ise kinnitas, tagasikätt kinni lüües. Otsustas hakata vabakutseliseks kirjanikuks ja hakkaski. „Het Belgisch labyrint” oli siis juba ilmunud ja müüs „honorablement”. Ta on ka avaldanud hulga luuletusi, tõlkinud saksa luulet hollandi keelde jne. Ühesõnaga, tõsine literaat. Aga ta pidi olema seal televisioonis selleks ajaks juba hea mõnikümmend aastat töötanud. Ja see on talle külge jäänud, nagu elu, mis me elame, ikka viimaks külge jääb, kuigi me selle ukse tagasikätt võime kinni lüüa ja enda arust kannapöördeid teha. Olen nüüd seda Belgia labürinti natuke lugenud. See on ajakirjaniku raamat, kuigi tänapäeval juba väga haruldase, erudiidist ajakirjaniku. Selle hinnangud on liiga järsud ja ühesed, mis tähendab muidugi ka, et efektsed, löövad, meeldejäävad. See toimib, nagu ajakirjandus üldse toimib. Ma vaatasin seda juba õhtusöögil, kui ta esines tiraadiga „jubedast, läbini fašistlikust” Horvaatiast. „Nende inimestega ei saa mingit koostööd teha, mitte mingit, ärge hakake nende mängu mängima!” hoiatas ta kirjandusmaja-Sigridit fašistlik-natsionalistlike horvaadi kirjanike eest, kes väitvat, et nad ei saa serbia keelest aru, et sellel pole horvaadi keelega midagi ühist. Võib-olla ongi selliseid, kust mina tean. Aga kas tema ka nii täpselt teab? Ta võib ju tunda Saksamaad ja Hollandit, millest kummastki ta on nüüd ka kirjastuste tellimusel kirjutanud sarnase erudiitlik-lööva olemusraamatu, nagu see „Belgisch labyrint”. Aga Horvaatiast, mille keelt ta vist siiski ei oska, kuigi teab, et see on serbia keelest sama palju erinev kui hollandi keel flaami keelest, sellest Horvaatiast, kuidas ta saab arvata, et ta sellest aru saab? Noh, Jumal temaga.