Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu

Pühavägevat ennast, tema naist Mariat ja nende poega Jeesus Kristust, sestsaadik, kui ma neist teada sain. Sest neli on suuri, seda õpetas mulle juba isa, neli on püha arv, siin nad ei tea seda, Pühavägev on ühe nende eest varjule pannud. Ma ei ole ka vähemaid jumalaid ja vaime hooletusse jätnud. Mul on kõik meeles, mis isa mulle rääkis, kui ma veel kodus elasin ja kui ta mu allika äärde ja allika taha mäele viis, kus oli jumalate ja vaimude ase ja kus Pühahing nende kõikide üle valvet pidas nagu hea karjane. Mõnda ema lauldud laulu mäletan ma ka ja ma olen neid omaette ümisenud, kui ma vahel kloostrist väljas pikemat teed olen käinud. Nende sõnadest ei saaks siin keegi aru, aga küllap need maainimesed, kes vastu on tulnud, on seda ladina keeleks ja pühaks lauluks pidanud, nad on risti ette löönud. Teiste munkade kuuldes ma muidugi ei laula. Nõnda on mu süda rahul ja meel rõõmus, ma tean, et ma lähen koju tagasi, allika taha mäele, kus kõik need, kellest isa rääkis, mind ees ootavad. Seal ma jutustan neile kõikidest nendest asjadest, mis ma siin näinud ja kuulnud olen. Seda pole kuigi palju. Iga päevaga jääb seda vähemaks, millest ma näen, et see jutustada tasuks. Mul pole enam neid silmi, millega vaadates alguses siin kõik nii imelik ja hirmus paistis. Ma olen ära harjunud. Rohkem on neil mulle jutustada. Kui on udune ilm nagu täna ja mungad hoiduvad rohkem sisse, müüride vahele, tulen ma välja, siia aianurka, kus käivad linnud, ja jutustan ja kuulan. See on, kui ilmad lähevad jahedamaks ja suvine palavus, mis mind siin alati on vaevanud, mööda saab. Siis ma tunnen ennast paremini. See niiskus pole mu kontidele küll hea, aga ma tulen ikkagi siia aeda, udu varju, sest ega sees müüride vahel parem ei ole. Talvel on seal veel hullem, siin pole nagu kodus, kus talvel keris kuumaks köeti, tuba oli head suitsulõhna täis ja soe. Leivategemisepäevadest ma ei räägigi. Siinne leib teeb küll ka kõhu täis, mida ma alguses väga imestasin, hall ja kuiv nagu ta on, või siis see valge, mida mungad suurte pühade ajal söövad, kuigi õieti ei peaks, nagu mõned vanad ikka räägivad. Varemalt ei olnud seda olnud. Mungad olid ikka rasket tööd teinud ja lihtsat toitu söönud. See oli siis enne mind. Ikka on imelik mõelda, kuidas oli enne mind. Aga eks ma seda neilt kuulegi, kes mind seal ootavad, samuti kui isa Ambrosiuselt, kes samuti seal juba ees ootab, sellest on küll nüüd õige mitu talve, kui tema juba seal on. Tema oli mulle siin uuesti isa eest. Mis mu oma isast ja emast õieti sai, seda ma ei teagi, aga nüüd on nemad kindlasti ka seal. Siin pole mul õieti enam kedagi. Kui ma oleksin jäänud koju, siis oleks mul naine ja lapsed, nemad, lapsed, oleksid ehk veel siinpool ja mul oleks ehk kahju nende juurest ära minna. Talust ja külastki ehk oleks kahju, sest elu oli seal hea, nii palju kui mina mäletan. Selle poolest jälle on siin hea, et siit ära minnes pole kellestki ega millestki kahju. Vennad, peale isa Ambrosiuse, kes nüüd on omadega Pühahinguses, on mulle ikka olnud võõrad, ma pole ilmaski aru saanud, mille poolest nad vennad on, ja uued seda vähem. Aga hea on olla vana ja mitte enam uus, sind jäetakse rahule.

      Udu hakkas maha tilkuma, nüüd sajabki, tore, et on see katusealune, mida luuderohi varjab ja kus riistad seisavad. Kui tasa istud, tulevad linnud ka ligi. Näe, seal ongi. Ikka needsamad, suur must, väike punase kurguga ja päris väike pruun püstise sabaga. Väikesed kollase kõhuga muidugi ka, need tulevad talvel kas või peo pealt nokkima, ma olen nad nii julgeks harjutanud, ei karda mind enam. Kuidas nende nimi kodus oligi, mul lähevad need nimed juba meelest ära, talvel suure külmaga, nad tulid suitsuaugust, kui köeti, tuppa. See on mul hästi meeles, juba läks hämaraks, lumi sinetas, öeldi, et tuleb pakast, ja need linnud, tihased, tihased, jah, tükkisid sisse. Vahel nad jäidki ööseks ja hommikul, kui juba koitis ja keegi uksest välja läks, nii et aurupahvaku üles lõi, see oli toast näha, nad lendasid selles aurupahvakus kärmesti välja. Öösel oli kusagil üleval pimedas toa lae all nende viuksumist ja sabistamist kuulda. Need olid öö hääled, nagu kilk, kes vahetpidamata laulis, kui taluvaim kohal oli, tema oli taluvaimu loomakene. Ja taluvaim oli alati kohal, vähemalt talvel, suve kohta ma nii ei tea, siis ei oldud toas. Kas taluvaim heinamaale ka kaasa tuli? Peab nende käest küsima, kui sinna jõuan. Aga ööd olid talvel pikad, oli aega magada ja oli aega kuulatada. Õdede ja vennaga me sosistasime vahel igasugu lugusid, kuni isa või ema viimaks keelas, et olge vait, mis te sosistate seal. Siis pidi olema vait ja kuulama, mis taluvaim teeb. Mis nendest pärast sai, õdedest ja vennast, seda ma ei tea. Noh, eks ma siis kuule. Kangesti tahaks juba koduseid näha ja neist kuulda. Tänini ikka lootsin aasta-aastalt, et saan veel sinna, et saan veel Järvamaal surra, ja see lootus piinas mind. Sellest ei võinud kellelegi siin rääkida, sest mis nad oleksidki sellest aru saanud. Kust nad võivad teada, et kuskil on maa, mis pole nagu see maa siin, vaid nagu see, mille nimi on Paradisus ja mis voolab piima ja mett. Ma ei mäleta, et meil kunagi piimast puudu oleks olnud, muidugi talvel, kui lehmad ei lüpsa, aga nii on see igal pool, nii on maajumalad selle seadnud, eks siis ka Paradiisis, sest see peab ju ka Jumala maa olema. Mett tõi vanaisa metsast, mõni poiss, enamasti mina, võeti ka alati kaasa, kes puu otsa roniks kui vaja. Sai ikka nõelata küll, aga see metsmesi oli hoopis teise maiguga kui mesi siin, mida mungad armastavad, kuigi ei tohiks. Miks ei tohi, seda ma ei tea, mesi on ju hea. Võib-olla sellepärast, et munkadel kipub kõike olema liiga palju ja siis nad peavad ennast keelama. Metsmesi oli teise maitsega, nagu kõik oli seal teise maitsega. Aga siin pole metsagi, mesilinde peetakse all nõlvakul. Ja talumehed tassivad seda kokku, mett ja vaha. Vahaküünlaid meil küll ei olnud. Nende hele valgus on mulle tänini võõravõitu. Aga nüüd, kui ma tean, et jalaga ma enam sinna tagasi ei saa, minust lihtsalt ei ole enam nii kaugele minejat, mul pole enam nii palju aega jäänud, et jõuaksin, nüüd ma olen selle asjaga rahu teinud, vahaküünalde ja kõigega. Siingi on hea, ma olen elus, ja elus olen ma üht-teist näinud, mida kodustele jutustada, kui neid näen. Nad kõik on seal, tegelikult ma tean seda. Eks ma jõudnud isa ja vanaisa ja ema ja vanaema käest ikka midagi õppida ka. Nemad olid need, kes allika taga mäel käisid, nagu nende vanemad olid käinud, ja kes vaatasid, et seal kõik õieti oleks seatud ja nagu alati on olnud ja Pühahingus oli nendes, nemad temas. Seda, millal aeg hakkab kätte jõudma, et ära minna ja ennast tagasitulemiseks valmis panna, seda teadis külas vist igaüks, aga isa ja ema teadsid ka seda (ema käis ikka naisi aitamas), kes need on, kes külasse sünnivad, mis on nende nimi, sest see on alati nende nimi olnud. Alguses ma siin ikka imestasin, et mõni munk on siin nii rumal, kuigi nad peaksid ju tundma vägevaid jumalaid, Pühavägevat ennast juba lapsest saadik, ja tema naist Mariat, nende poegagi, aga ometi nad ei tea, kes nad on ja on olnud, et kardavad siitilmast ära minna. Mõni kohe nii punnib vastu, nagu oleks siin ei tea mis ja seal poleks midagi. Või nagu ta ei tulekski tagasi. Ma tean ka seda, et ükskord ma saan sinnagi veel, koju, päris oma jalaga, ma olen seda unes näinud, aga see on vist väga, väga kaua aja pärast, seal elavad hoopis teistsugused inimesed, kuigi ma mõne neist äragi tunnen, kes räägivad keelt, millest ma vaevalt aru saan, aga siiski. See on siis, kui need, kes sõjaga tulid ja mu ära viisid, kelle juures ma mungaks sain ja õppisin Pühavägevat ja kõiki neid nelja suurt lähemalt tundma, on sealt läinud, nende majad on maha jäetud ja nende nimesidki ei teata enam. See on hulga aja pärast. Isa jõudis seda mulle veel öelda: see ei tähenda midagi, et see on väga hulga aja pärast, siia jõuad sa ikka tagasi. Tükk aega ma arvasin, et isa mõtles, et ma veel selles elus sinna jalaga saan, aga nüüd ma tean, et see on hoopis teisiti ja et nii on hoopis parem. Pühavägev on selle asja väga targasti seadnud. Senikaua ma sünnin teistes kohtades ja teiste nimede all ja kogun tarkust, kuigi unustan need kohad ja need nimed, sest Pühavägeva omadel on see asi teisiti, kui oli meil, maajumalate omadel: oma nime ei teata enam. Nüüd ma veel tean, ja sealpool muidugi tean, aga kui tagasi tulen, siis olen unustanud. Küllap seegi on hea. Ma näen juba nüüd, kui hea see on, kui sa oled unustanud.

      Kohe hakkab kell lööma ja siis tuleb minna, seda ma tunnen täpselt ette, nagu vist kõik, kes siin müüride vahel nii kaua on elanud kui mina. Hea, et nüüd pesemine enam nii kõvasti keelatud ei ole kui varemalt, kirik ei haise enam nii hullusti, või olen ma selle haisugagi ära harjunud. Eriti vanemad võivad ennast sagedamini pesta, uus isa, kes meil on, laseb sellel sündida, vanad ei pea oma ihu enam nii kartma. Miks teda üldse kartma peab, ei tea ma tänini, kuigi isa Ambrosius katsus mulle seletada. Ma arvan, see on sellepärast, et mungad ei tea oma nime ja kes nad on, et nad oma keha nii kardavad. Miks sa siis ei karda, kui sa oled endale võõras. Ja kui naine on võõras, pead ka teda kartma, sest ei tea ju, kes temast sünnib, kui sa temaga olnud oled. See oli alguses kõige raskem, et siin üldse naisi polnud, ainult mehed igal pool oma habemete ja haisuga, kareda riidega, kareda häälega. Kodus olin