„Noh, pikkust on sul parasjagu. Ma pidasin silmas seda teist kasvamist.” Isa koputas sõrmega vastu otsaesist.
Selgitus ei vähendanud poja allasurutud pahameelt. Pigem vastupidi.
„Rommi isa, näiteks, ütles, et just vanemad ise peavad andma oma lastele… juua, noh, kas või õlut… et oma kodus ee-ee… teada saada… ja tunda, et mis see… noh veits purjakil olla on ja…”
„Ahah, et kohe peavad …!”
„Ei, muidugi mitte, ei pea… aga et oleks parem, kui esimest korda…”
Isa kohe oskas. Ikka nii, et su kindlus kaoks ja lõppkokkuvõttes jääd lolliks. Ja üleüldse, mis ilgelt kiviaegne paps on talle sattunud! Muidu, vaatad, igati normaalne, aga sihukestes… elulistes küsimustes, täiesti mööda.
„Nojah, kui nüüd just niisugune kord on kehtestatud, eks siis edaspidi või mõned õlled koos libistada, aga enne katsu ikka see lisavaks kätte saada. Muuseas siin,” isa osutas kaminasimsil lebavatele pappkaantele, „tuleb ka sellest juttu. Võib-olla on sul seda tõesti päris huvitav ja… kasulikki lugeda.”
„Ah sellestsamast, et kodus…?” Karl-Erik ei saanud sotti, mida isa oma ütlemisega täpsemalt silmas pidas.
Isa raputas pead. „Ikka sellest, kui vaksajagu veel puudu jääb. Aga mine vaata, külmikus on paar purki alkoholivaba õlut, kui sul täna neelud nii väga selle märjukese järele käivad.”
Nüüd raputas poeg omakorda pead. „Vahet pole, ma niisama… võtan parem mahla.”
„Eks vanemad härrad ise tea,” muheles isa. „Ja ära lase leili korstnasse. Praegu peaks lava sinu maitse järgi just paras olema.”
Tänane saunakütja oli olnud Karl-Erik. Ta võttis ülesannet täie tõsidusega, et teha saun, millega isa sajaprotsendiliselt rahule jääb. Too pidas lugu põrgukõvast leilist. Õhkuv keris üksi ei aidanud. Tulitavatele kividele läigatati vett, kuhu oli tilgutatud aroomiõli. Lämmatavates eukalüpti- või männiaurudes higistada – see oli papsi jaoks ülim.
Ent Karl-Erikule säärane karvavõtmise-kuumus ei sobinud. Vahel ta küll katsus olla tasemel ja kükitada, turi särisemas, saunalaval esivanema kõrval, ent enamasti vandus alla. Õnneks ei pidanud isa sellepärast poega mingiks viletsaks vennikeseks. Ta võttis oma noosi kõigepealt ja siis võis järeltulev põlv minna ja nautida taltsamat leili. Ent puhkeruumis istusid saunalised ikka jälle koos, vaatasid kaminatuld ja ajasid tiba juttu.
Seekordset jutuajamist Karl-Erik päris ootas, sest ta soovis isa käest ühe huvitava leiu kohta täpsemat teavet saada. Täna olid nad vihtunud kõvasti tööd teha: koristati sauna lakka. See polnudki niisama lihtne. Vanad ajakirjad ja igasugu asisemad paberid tuli enne erinevatesse hunnikutesse ja kastidesse ladumist üle vaadata. Suurem osa pidi minema paberikonteinerisse, vanad kviitungid, arved ja muu säärane aadresside ja nimedega varustatud paberipahn läks tuleroaks. Sedagi, mis alles otsustati jätta, kogunes kenake kuhi.
Nende hulgas äratas Karl-Erikus erilist huvi klambritega koredate pappkaante vahele köidetud paks patakas kirjutusmasinaga täis toksitud lehti. Niipalju kui tal seda sirvida õnnestus, paistis tegu olevat mingi jutu või raamatu käsikirjaga. See oli üpris ootamatu leid mööblifirma direktori paberite seas. Loetud väike katkend tegi poisi igatahes väga uudishimulikuks.
Kui Karl-Erik leidu isale näitas, läks viimane nii rõõmsaks, et vähe polnud.
„Kust sa selle said? Ah siitsamast nende ajakirjade virnast. Oh sa poiss, küll ma olen seda otsinud. Arvasin, et kadunud, läinud… Noh, suur tänu leidjale, igavesti vahva!”
Poja uudishimuliku küsimuse peale seletas isa, et jah, see on tõepoolest üks jutt, pealegi veel tema enda kirjutatud. Et kooliajal olevat tal olnud huvi sedasorti asjanduse vastu. Eriti agaralt oli ta niinimetatud ilukirjandusliku loominguga tegelnud just tehnikumis, kus ta õppis pärast põhikooli, tollal pärast kaheksanda klassi lõpetamist. Tehnikumis oli neil kogunisti kirjandusring, mida juhendas üks nooremapoolne kirjanik. Sel ajal, olles pisut vanem kui Karl-Erik praegu, oligi ta selle loo kirjutanud. Juhendaja soovitanud seda isegi noorteajakirjale avaldamiseks pakkuda. Et vast sobib järjejutuks läbi paari numbri. Enne aga, oli ta arvanud, tuleks töö veel nagu kord ja kohus üle vaadata ja võib-olla mõni koht isegi uuesti kirjutada.
„Noh, ilmus siis või?” oli poeg kärsitu.
„Ei, kus ta…” lõi isa käega.
„Ei võetud vastu, jah?”
„Ma ei pakkunudki.”
„Kohendasid ja kirjutasid ümber ja… ei pakkunudki!”
„Ei ma kohendanud ega parandanud kah midagi. Nooruses on vahel nii, et tahad kõike kole ruttu ja vähese vaevaga kätte saada. Õigest töötegemisest, kus tuleb ennast vahel ka tagant küütida ja rutiinselt nokitseda – nojah, sellest pole siis veel aimu ega hoolimist. Puhusid uued tuuled ja tulid uued huvid. Nii jäigi. Aga hiljem on see mulle korduvalt meelde tulnud. Ja siis olen asjatult otsinud. Paganama hea, et lõpuks lagedale tuli!”
Isa kadus pärast koristustööde lõppu oma kiirköitjaga mitmeks tunniks silmist. Ja nüüd, siin, sauna kaminatoas, oli ta oma kirjatööd pojale lahkelt lugeda pakkunud. Seda ei lasknud Karl-Erik endale kaks korda öelda.
„Kas on ka põnev lugu?” tahtis poiss teada.
„Loed, siis näed. Aga kui ma ütleksin, et ei ole põnev, siis ei loeks või?”
„Loeks ikka. Juba see, et sinu kirjutatud, on mulle põnev. Elu seeski poleks arvanud.”
„Näed siis, kui vähe me teineteist tunneme,” muheles isa. „Aga ära pärast lugemist oma arvamust ainult enda teada jäta. Ole heatahtlikuks kriitikuks, loojad on ju õrna hingega. Ja arvesta ka seda, et lugu pärineb oma paarikümne aasta tagant. Päris tänast päeva ära sealt otsi.”
„Okei. Nüüd oled mu juba nii põnevusse ajanud, et mina viskan riided selga ja… lähemate tundide jooksul palun ohtratele küsijatele vastata, et mind pole kodus.”
Karl-Erik võttis kaminasimsilt kiirköitja, millel olid venekeelsed trükikirjad: Skorosšivatel ja DELO No. Ja sinise pastakaga maalitud „SUUSAMÜTS”.
Seekord võttis trenn täiesti võhmale. Alati polnud see nii. Eriti, kui võimlas oli hea dušš. Leemendad ja süda taob, keerad mõnusalt jaheda vee lahti, ajad pea kuklasse, suu pärani ja lased tugevatel veejugadel pahinal vastu suulage. Dušivesi pole küll suurem asi joogikraam, aga pärast trenni on sellel pagana hea maik. Lisaks trummeldab jahutav vesi mõnusalt vastu keha ning tunned, kuidas lihased lõtvuvad.
Täna see niiviisi polnud. Koondise treening toimus tehnikumi võimlas. Põrand oli halb: sobimatu värviga või mingi möksiga üle tehtud. Igatahes keha oli kogu aeg ülemäära pingul, vigu tuli palju ning Margusega kokku põrgates sai koss igavese tou. Kõigele krooniks, muidugi mõista, ei töötanud dušid.
Selg õhkas senimaani kuuma, ehkki mängust sai mööda juba tund. Martin sõi isukalt makarone ja pruunika kastmega lihatükikesi, tuntud rooga, millele sööklate menüüs oli välja mõeldud mitu erinevat nimetust, kuid mis kokkuvõttes tegi välja ühe ja sellesama. Võistluste eel ja nende ajal tavatseti neid toita siin kesklinna odavas dieetsööklas. Poisid laekusid alati tohutu hundiisuga, seetõttu polnud kokkadel vaja eriliselt pingutada.
Martin oli juba söömise lõpetanud ja ootas. Sõber limpsis veel teist magustoitu. Hommiku- ja õhtusöögi talongid jäid neil tavaliselt alles, sest siis söödi kodus. Aga nende eest võis lõuna ajal lubada endale mõne lisaportsu, kui aga kõhtu mahtus. Reeglina mahtus. Ja kui lõpuks veel mõni toidutalong üle jäi, sai võetud peoga nätsu – muud polnud puhvetipidajal pakkuda.
Homme pidi kemmas olema kontrolltöö, kuid õppimine tuli öötundidele lükata, sest õhtupoolikuks olid poistel teised plaanid. Martini spordikotis lebas higimärgade trenniriiete ja käteräti vahel kassetikas „Vesna”. Täna, just