Mäletad meie punast postkasti koduesikus? Mis kirju me teineteisele kirjutasime! Minu meelest väga ausaid. Vähemasti mina kirjutasin küll. Ma tundsin, et sinule võin iga kell rääkida täpselt seda, mida tahan. Polnud vaja keerutada ega poosetada ega udu ajada. Muret sai alati teisele kurta. Vahel ütlesime ka teineteise kohta oma arvamusi, nii et vähe polnud. Panime ikka täiega! Ja mäletad, kui Eedi kutid jaole said ja igast iba kirjutasid ja me raksu läksime? Isegi siis, kui me riius olime, poleks ma võinud uneski näha, et ma kunagi sulle niisuguse kirja pean saatma.
Kaarina jäi uuesti tapeeti põrnitsema. Ta oli mõtetega vanas kodus.
Lasteaeda läksid nad Katjaga koos. See asus sealsamas lähedal, väikeses majas metsatukas. Kui mõni laps esimestel päevadel võõrastas ja lõi säärast nutupilli, et hoia ja keela, siis neil polnud viga midagi. Igal hetkel sõbra õlg toeks – mis sa veel tahad!
Lasteaiast edasi kooli – jällegi koos. Pinginaaber taas omast käest võtta.
Oot-oot, millal Katjast Kats sai? Koolis saigi. Oli vist kohe esimeses klassis. Katjaks jäi ta ainult oma peres, isa kutsus vahel pidulikult – Jekaterina. Aga nemad omavahel võtsid klassikaaslaste eeskujul Katsi kohemaid kasutusele.
Kats oli koolis… noh… täielik superstaar, võiks öelda. Ta laulis õudselt kihvtilt, sihukese… natuke kähiseva häälega. Nagu häälest ära grammofon, tögas Eedi, aga hea pärast, tegelikut naabriplika meeldis talle. Ja siis veel tantsimine! Seda oskas sõbranna megahästi. Eriti igasugu karaktertantse. Slaavi temperament, uhkeldas ta, kui kiired tantsud priimalt välja tulid. Üksvahe ta ema ei saanudki suurt tööl viibida, muudkui kärutas tütrekest autoga ühest trennist ja proovist teise.
Kaarina oli sõbranna edu üle veidi kadegi. Kuid Kats ei teinud kadedusilminguid märkama, vastupidi, tõmbas teise igale poole endaga kaasa. Õige pea käis Kaarina sõbraga samades trennides, ja ehkki tal seal alati niisama hästi ei läinud, oldi esinemistel ja laagrites, igal pool aina koos.
Siis juhtus see kole lugu. Nad olid kuuesed ja Katsi omade datšas, suvilas. Õiget suvilat seal siis veel polnudki. Oli alles väike putka aiamaa sopis, pisut parem kui tavaline kuur, mille üht osa kasutati tööriistade varjualusena, ja teist – aknaga – ajutise suvemajana. Selles onnikeses suvitas Kats oma kodakondsetega aastaid. Kolmel kõveral jalal trooniv ümmargune pliit-ahi andis viludel päevadel mõnusat sooja ja võimaldas samas ka sööki vaaritada. Magati välivoodites kui silgud reas. Polnud harv juhtum, et ühe silgukesena teise seas oli ka Kaarina, mõnikord Eedi-poisski.
Katsi isa ehitas oma päris-suvilat aastaid. Samasugune aeglane peremees oli ka nende suvilanaaber, kes ei saanud ega saanud vundamendisüvendist kaugemale. See-eest oli too süvend pirakas, justkui plaaniks naabrimees püstitada teab mis lossi.
Kevadeti ning suurte sadude aegu kogunes hiigelauk vett täis. Siis meenutas see tiiki. Ja kuna naabrite kruntidel polnud vaheaedu, ainult madal sõstrahekk piiriks, meelitas vesi tüdrukuid. Eriti, kui naabrirahvast ennast kohal polnud. See oli parim paik ujutada puukoorest laevukesi ja neid kaldalt kepiga tagant udida. Taoline mäng oli lastel küll kõvasti keelatud. Üleüldse ei lubatud plikadel tiigiservas sebida, eriti veel, kui Eedi sabas tilpnes.
„Võimatud inimesed!” Kaarina ema kirus vundamendiaugu omanikke, kui oli oma korterinaabritel nende suvekodus külas käinud. „Niisugust koobast aastaid lahtiselt hoida! Ise teavad, et kõrvalkrundil on väikesed lapsed. Ei aeda vahel ega midagi! Pangu siis augule kas või traatvõrk ümber.”
„Võõras mure,” leidis isa. „Eks see ole rohkem nende probleem, kellel väikesed lapsed on.”
Ema mõistis, et mehel oli õigus. Ometi ei lähe nemadki võõrasse aeda tara püstitama, ehkki omad lapsed seal ringi keerlevad. Babupere aga suhtus sihukestesse asjadesse külma kõhuga. Kas vähe ohte lapsi igal pool varitseb! Jõuad sa alati, käed laiali, ees seista. Kui laps on kuulekas, ei ta siis lähe, kuhu keelatud. Babu oli endas kindel, tema vormis ainult häid ja kuulekaid lapsi.
Kuni see juhtuski. Seekord küll olid tegelased ise, vähemasti enda arvates, täiesti süütud.
Palli viskas Eedi, tea, kust ta nii suure jõu võttis. Tegelikult üritas poisu palli Kaarinale visata, aga väike kobakäpp, nagu ta oli, virutas ikka sinna, kuhu parasjagu juhtus. Ja seekord sattus, täiesti kogemata, veest triiki vundamendiauku. Õnneks hulpis pall süvendi ääres. Kaldal kõhutades sai seda sõrmeotstega isegi puudutada. Aga ainult puudutada. Kätte haarata ja veest välja võtta ei õnnestunud. Vastupidi, iga toksamise peale ujus pall kaldast kaugemale. Ei aidanud muud, kui tuli peenrast välja tirida hernekepp ja sellega õngitseda. Kuna Kaarina oli Katjast väheke pikem, jäi see vastutusrikas ülesanne tema õlgadele. Ent ka kepi abil oli tulemus sama: mida püüdlikumalt üritasid, seda enam pall kaugenes. Kaarina venitas ennast nii pikaks kui suutis, kuni – kartsumm! – oli karupidi vees. Tüdruk ei osanud ujuda ja oleks ilmselt kui vene kirves põhja vajunud. Kord isegi sügaval vee all ära käinud, jõudis ta imekombel ühe käega kaldas kasvavast orasheinast kinni rabada. Tänu taevale, umbrohi oli tugevate juurtega ega pudenenud mullast lahti. Nii vees sumaja kui kaldal seisjad olid nõnda kohkunud, et ei teinud piiksugi. Aga juba oli Katja süvendi pervel kõhuli ja haaras paanikas sõbra teise, vett peksva käe oma pihku. „Hoia mind jalgadest kinni!” käratas päästja Eedile, kes seisis kui soolasammas, suu ehmatusest pärani. Neljane põnn asis Katja kederluudest ja hoidis kogu jõust tüdrukut vette libisemast. Piiga tiriski surmahirmus rapsiva sõbranna kuivale. Kui päästetu tahtis seepeale toru üürgama panna, surus Katja talle käe suule ja mõlemad veest tilkuvad kujud varjusid koos sabas tippava Eediga sõstrapõõsaste taha varju. Olles peidus pisut maha rahunenud, leiti ühiselt, et sellest suplusest Babule mitte sõnagi. Ka Eedi vannutati vait, ja ime küll, muidu igavene kitupunn, pidas seekord moka maas. Õnneks jõudis ta üsna pea selle koletu juhtumi unustada: tittedel tita mälu.
Igatahes tookord tegutses Katja aktiivselt edasi. Ta nihverdas vanaema selja tagant õue nii endale kui Kaarinale kuivad vahetusriided. Paljukest suvisel ajal vaja oli – mingi pluus ja sitsiseelik. Babu ei pannud teisi rõivatükke piigade seljas tähelegi. Alailma vahetasid need omavahel hilpe, üks mängu-moešõu ajas teist taga.
Nõnda ei saanudki täiskasvanud naabritiigis toimunud salasuplusest teada. Nüüd hiljem, suurtena, olid tüdrukud seda mitmel korral omakeskis arutanud.
„Ma oleksin siiski pidanud vähemalt oma kodus rääkima,” leidis Kaarina. „Sina olid ju mu elupäästja. Oleks päästeametisse või ma ei tea kuhu teada antud, oleksid presidendi kätt surunud ja medali saanud.” „Mulle aitab vanavanaisa medalistki „Za pobedu nad Germaniei”,” naeris Kats.
Tema vanavanaisa medalilugu Kaarina teadis. Babu isa polnud sõjas, otse lahinguväljal käinudki. Polnud sõjaväekõlbulik ja oli vist ise kah värbamise hetkel väheke kõrvale nihverdanud. Silmad olnud tal see peamine põhjus. Igatahes kandnud ta mingeid erilisi kangeid prille ja kaugele näinud halvasti. Samas lubasid needsamad prillid rätsepatööd teha. Niisiis vihtuski vanavanaisa sõja ajal suures õmblusateljees sineleid õmmelda. Ja kunagi aastaid hiljem, keset rahuaega, ta selle medali saigi.
Kaarina enda vanavanaisa aga mobiliseeriti esimesel sõjakuul ja saadeti kohe väljakutse päeval ida poole teele nii, et ei lubatud enam oma kodust korrakski läbi tulla ja hüvasti öelda. Tema jäi Velikije Lukisse. Sinna, kus langes lademes eesti sõdureid. Ei medalit, ei teada olevat hauakohtagi.
Kaarina sõrmed libisesid jälle klahvidele
See, mis juhtus datšas, seal naabrite veeaugus, ja seda, mis sa minu heaks tegid, ei unusta ma iialgi. Sa olid siis ja üldse kõik see aeg mulle väga (Kaarina valis sõnu) lähedane inimene. Ma tahan sulle seda praegu ilmtingimata öelda. Võib-olla me ei näe ega kõnele omavahel enam iialgi. Ja ma soovin, et sa seda teaksid.
Jaa, nad olid Katsiga nagu kaksikõed. Aga miks nad lahutati? Seda mäletas Kaarina hästi.
Esimest korda hargnesid nende teed kuuenda klassi eel. Katja vanemad, eeskätt isa, leidsid,