Mille järgi valib inimene tänapäeval partnerit? Küllap saite juba aru, et viisin selektsiooni mõiste hiilides, aga kompromissitult partnerivalikuni. Pole kahtlustki, et igaüks otsib sobivat kaaslast. Juba esimesel kohtumisel hämara baarileti taga, lausudes „Ma arvan, et me tunneme teineteist”, vilksatavad meil peast läbi kriteeriumid: kehalised – tervis ja riietus, jõukus – autovõtmed, neljas sõrm – perekonnaseis.
Mis (ja miks just see) muudab mehe naise silmis atraktiivseks? Miks püüab mees just selle naisetüübi juures maanduda? Miks oleme tänapäeval nii valivad? Igaüks kannab endas oma partneri ideaalpilti. Eeltingi mused ja põhjused, kuidas kõik kellelegi kohale jõuab, on loomulikult erinevad. Küsimus on aga pigemini selles, mida taotletakse. Loomariigis on eesmärgid, nagu juba ülalpool kirjeldatud, tervise, „heade” geenide edasiand mine ja järeltulijate ellujäämine. Ja egoism, et oma geene edasi anda. Mõneti on tänapäeval nii ka inimestel. Tark, armas, terve, ilus, noor, sünnitamiseks vajalike kumeruste ja suure rinnapartiiga naine toob meie geenide segunedes suure tõenäosusega (garantiid ei anna keegi) ilmale terved targad lapsed (tuletame uuesti meelde asustatud tiiki). Teie kaardid lapsi saada ja neid rinnapiimaga toita on head. Armastus ja heaolu, mis meie lastele osaks saavad, pärinevad suuresti lootusest, et leiame oma geene oma laste juures. See on ainuke ja tõeline põhjus, miks meie, mehed, igatseme Angela Merkeli ja Pamela Andersoni hüb riidi. Tähtis, väga tähtis võti on siiski jaotus: ma tean, et paljud mehed mõtlevad Angela Merkeli intellekti ja Pamela Andersoni kumeruste peale, mitte vastupidi.
Kujutleme, et Marilyn Monroe kohtab Albert Einsteini. Sattudes mehe geenidest vaimustusse, küsib Monroe Einsteinilt, kas poleks tore, kui neil oleksid lapsed: nii ilusad kui tema ja nii targad kui Einstein. Mees vas-tab: „Ja mis saab siis, kui meie lapsed on nii targad kui teie ja nii ilusad kui mina?”
Geneetiline mitmekesisus kui edu võti
Partneri valikul mõjutavad meid suuresti bioloogilised faktorid. Noorel tervel sünnituseks vajalike kumerustega naisel on suuremad lootused mehe geene edukalt edasi anda. Miks siis on iluideaaliks luukeredena tunduvad modellid, kes näitavad kõrgmoodi Pariisi või Milano lavalaudadel? Ja mida öelda selle kohta, et sünnitavate naiste vanus on viimase viiekümne aasta jooksul äär muslikult tõusnud? Geneetikal võib olla siin määrav jõud. Selle juurde tuleme mõne lehekülje pärast tagasi. Inim ühiskonnas on mehe jõukus, karjäär, välimus ja võim naiselikule kapriisile nagu valgus. Neid omadusi ja parameetreid võib tõlgendada ka nii, et kui ühiste gee nide kandjal on säärane isa, on ka tema elamine ja areng majanduslikult kindlustatud. Ka minu kahtlus, kas tõesti leidub „selliseid – sa tead küll, milliseid” naisi, kes näe vad oma heaolu peegeldumas vaid briljantidel, golfiplatsil ja krediitkaartidel, tasub kaalumist. Naine, kel ei ole rahamuresid, suudab järeltulijate eest tõenäoliselt pare-mini hoolitseda.
Miks siis minu naine ütles „jah” kellelegi sellisele nagu mina, kes oli küll akadeemik, aga siiski vaene, töötu ja plaanideta, ainult armunud? Näib, et armastus ja tunded ei ole evolutsiooni ja selektsiooni eelistustes just tingimata määravad, ja see annab lootust. Kas see on inimesele kui liigile hea, seda saame veel näha (või ka mitte) – ilus on see igatahes. Või tehakse seda nii varjatult, et me enam ei märkagi? Või tunneb meie süda lihtsalt sageli midagi, mida me ei suuda sõnastada ja milles me seni pole osanud valikueelist näha, ehkki sellest võib kunagi mingis olukorras siiski eelis saada?
Ma tean, et see näib pigem ebareaalne. Minu teaduses on usk sageli teadmiste vaenlane. Aga sellegipoolest: inimene on geenide ja keskkonna koostöö tulem – selle oleme mõttes juba magnetitega kinnitanud külmkapile, mida me siin raamatus pidevalt avame ja sulgeme. Kase vaksiku näide õpetab meile, et geneetilise tunnuse tähen dus võib uues, muutunud keskkonnas olla hoopis teistsugune. Mis enne oli eelis, võib nüüd osutuda puuduseks ja vastupidi. On selge, et meie keskkond on viimastel aastakümnetel väga palju muutunud. Ma ei räägi praegu globaalsest soojenemisest või liikide väljasuremisest. Aga miks ka mitte? Ma pean mõtlema paljudele asjadele, mida minu vanaisa ei teadnud, aga mis mulle ja mu lastele on iseenesestmõistetavad. Ma räägin toidust, nagu Big Mac, uutest riidematerjalidest, mobiiliühendusest või ravimi test, mida pikemalt mõtlemata peavalu puhul sisse võtan. Kui Gregor Mendel sada aastat tagasi herneid uurides geneetika seaduse avastas, ei olnud tema keha lihtsalt neile faktoritele vastandatud. Keskkond on saja aastaga tohutult muutunud. Ja inimese geenid? Kas inimese tekitamiseks läheks vaja 20 minutit nagu bakterite puhul? Kas oskame öelda, millised mutatsioonid (geneetilised muutused) on tänapäeval läbi löönud sellepärast, et neil on uues keskkonnas ilmnenud eelised? Sada aastat tähen dab inimesele kolme, võib-olla nelja generatsiooni. On selge, et peame vaatlema veel palju pikemat perioodi, et rääkida sellisest mõistest nagu „inimlik”.
Üks on täna aga selge: me ei tea, milline inimese geneetiline tunnus võib ühel päeval tundmatus keskkon nas muutuda eeliseks ja milline puuduseks. Inimgeneeti kat püütakse põhjalikult tundma õppida. Kui nende mõtetega lõpuni minna, peaks jõudma järelduseni, et geneetiline mitmekesisus annab võimaluse olla valmis mis tahes keskkonnamõjudeks. Võimalikult vähe sugulu ses olevate inimeste geneetiliste algete segunemine või maldab maksimaalset geneetilist mitmekesisust. Lähi suguluses olevate inimeste omavaheline paljunemine ei ole aga hea. Rääkisime juba sissejuhatuses uinuvatest algetest ja sellest, millised tagajärjed võivad ilmneda piiratud alal paljunedes. Igal inimesel on palju „haigeid” algeid, mis aga ei löö välja, sest on veel teine, „terve” alge. Need tunnused tulevad esile siis, kui inimese mõlemad alged, nii ema- kui isapoolne, on „haiged”. Kahel lähi suguluses oleval inimesel võivad aga suure tõenäosusega olla ühesugused „haiged” alged, mistõttu on suurem ka oht, et haigus nende järeltulijatel vallandub. Eetiliste, psühholoogiliste ja paljude teiste põhjuste kõrval on geneetilised aspektid, mille pärast on isa ja tütre, ema ja poja või õe ja venna intiimsuhted verepilastusena põlu alla seatud. Nõbude omavaheline soojätkamine pole aga tänapäevalgi harukordne juhtum. Ka religioossete piiran gute tõttu kinnisel territooriumil paljunemine on täna päeval maailmas päevakorral. Kõikidel neil juhtudel (seda on palju kordi teaduslikult tõestatud) on märki misväärselt suur risk, et ilmnevad kindlad geneetilised haigused. See lihtsalt on nii. Vastupidi võiks asja kokku võtta nii, nagu ma ükskord inimgeneetika istungil tegin: ehkki on selge, et auto ja lennuki kasutuselevõtt on inimestele palju õnnetusi toonud, võib mobiilsusest tõusta kasu geneetilisele mitmekesisusele. Sellega ei mõelnud ma muidugi, nagu oleks sportauto mingi kiima masin. Pidasin rohkem silmas, et mobiilsus võimaldab minna kaugemale oma platoolt või Mühlvierteli piir konnast ja õppida tundma potentsiaalselt rohkem part nerikandidaate, keda ma muidu poleks kohanud. Amee rika, Saksa ja Austria laborite labürindis tutvusin ma ka oma saksa päritolu naisega. Ma juba ütlen teile, et minu isiklik soojätkamise (juhuslikkuse) lugu tuleb siin raa matus ikka ja jälle asjasse puutuva tüütu näitena esile.
Mulle esitatakse sageli küsimus, kas on võimalik, et kaks