Ma võtan endale julguse öelda, et mitte igal maal. Otsige reisil olles koolapudeli etiketilt seda märget. Umbes nelikümmend aastat on kõiki vastsündinuid Euroopas ja USA-s selle haiguse suhtes kontrollitud. Uuringu tähendus on ilmne. Kui teie või mina oleksime selle mutatsiooni kandjad, oleksid meie vanemad saanud arstidelt lapse dieedi kohta ettekirjutused, ja kui ei…
Mind paneb imestama, et paljud inimesed kahtlevad (mõnel juhul siiski põhjendatult) geneetiliste haiguste testimises. Ja seda hoolimata sellest, et peaaegu kogu noorem generatsioon on geneetilise haiguse suhtes läbi uuritud (mitte ainult klassikalise geenitestiga, vaid biokeemiliste meetoditega). Ma leian, et kui asjast on olnud nii palju kasu, nagu ma ülalpool kirjeldasin, ei peaks sellele vastu seisma. Ja siiski: küsige oma sõpradelt, kas täna või tulevastel hubastel kokkusaamistel oma kodus, mida nad tegelikult arvavad testist, millega tehakse kindlaks nende geneetilised/päritavad haigused. Mida suurem on vastuseis, seda kindlamalt kuuluvad teie külalised nooremasse generatsiooni, keda on juba testitud ilma neilt küsimata või sellest neile hiljem teada andes. Vanemat generatsiooni kutsun ma meelsasti arutlema, küsides, kas nad teadsid, et nende lastele tehakse rutiinne uuring, või kas nad andsid selleks nõusoleku.
Peatüki lõpus tahan selle raamatu lugejad tõsta nende inimeste kasti (mitte et nad ilma selleta sinna ei kuuluks), kes teavad, et ütlus „Sel inimesel on geen ja ta on seetõttu haige” ei ole õige. Igal inimesel on iga geen. Meestel on rinnavähi geen ja nad võivad selle – küll väga harva, aga siiski – ka saada. Kui sageli pean ma taluma talkshow’s või teleintervjuus küsimust: „Olen kuulnud, et teil on geen. Kuidas te end tunnete?” Justnagu oleks mingi viirusega nakatunud. Õige on öelda, et igal inimesel on iga geen. Aga mõnel inimesel võivad geenis esineda mutatsioonid (kas spontaanselt või pärilikul teel saadud muutused), millel ongi põhjuslik seos haigusega. Nii näiteks: „Olen kuulnud, et teil on mutatsioon rinnavähi geenis…” Võib-olla loevad seda raamatut ka talkshow tegijad või saatejuhid… Muidu võime kõik edaspidigi võpatada, kui jutt käib rinnavähi geeni kandjast (lõpuks kuulume ju kõik nende hulka). Tähtis on see, et võime nüüd võpatada oma avardunud teadmiste peale. Igatahes tahaks loota, et enamik meist võpatab pigem vale sõna valiku kui selle pärast, et tal endal on mutatsioon.
Parukas, sportauto ja geneetiline selektsioon
Selektsioon
Et olime just ilusate vanemate ilusate laste juures, peaksime siinkohal, kas tahame või mitte (või kas see meile meeldib või mitte), rääkima selektsiooni mõistest. Ma mainisin juba, et minu arust peetakse mõisteid „mutatsioon” ja „mutant” ebaõiglaselt negatiivseteks (või need lihtsalt olid seda). Paljud inimesed seostavad mõistet „selektsioon” natsionaalsotsialistliku reziimi õudustega. Ma rõhutasin juba, et mutatsiooni ja selektsiooni oli vaja, et inimene evolutsiooni käigus areneks (märksõna „kasevaksik”).
Mu esimene auto oli punane „part” (Citroën 2CV – toim.). Praegu sõidan ma VW Golfiga, millel on turjal juba 200 000 kilomeetrit. Lisaks sellele on ta aastate jooksul üle külvatud tuhandete väikeste muhkudega. Salzkammergutis valas oma viha tema peale välja rahetorm. Siiski on mul selle autoga sentimentaalne side. Kui ma 14 aasta eest oma naisega tutvusin, kuulus see Golf talle. Muide, me saime tuttavaks geneetikalaboris, valgetes kitlites, pipettide ja katsutitega çzongleerides ja teadusega tegeldes. See kõik on väga tähtis. Te ei usu? Ma selgitan kohe. Aga kõigepealt tagasi minu auto juurde.
Pärast seda, kui mu auto juhuslikult keset linna välja suri ning remondimehel polnud aega ja tahtmist viga üles leida, hakkasin mängima mõttega endale uus auto osta. Mu naine just ostis endale uue. See on SUV, mis tähendab Sport Utility Vehicle, ning peaks olema maastikuauto linnavariant. Aga nüüd jõudis ka minuni, et ilma selleta ei saa. Ühel perekondlikul õhtusöögil tegin oma emale ettepaneku, et ta võtaks ja sõidaks minu autoga tolle eluea lõpuni, ja asusin kaaluma, millist autot endale muretseda. Ma juurdlesin kõigi tehniliste ja praktiliste argumentide üle. Auto ei tohiks olla liiga suur, sest ma sõidan põhiliselt kesklinnas. Ehk ei peaks see olema isegi mitte neljale inimesele. Võib-olla kabriolett, sest vajan värsket õhku ja sõidan tihti avatud aknaga. Kiire, jah kiire peaks see küll olema, sest mul tuleb kähku jõuda punktist A punkti B. Tahan täpselt kinni pidada tööalastest kokkulepetest ja õhtul tahan ka õigel ajal kodus olla, et lapsed voodisse panna. Veel enne, kui sain üle huulte sõnad „sportauto” või „Porsche”, sisistas ema minu poole ähvardavalt ja mu naise poole rahustavalt: „Ei tule kõne allagi! Jätame selle!”
Olgugi et küsimus, kust me raha võtame, oli täiesti ebaselge, viis välja öeldud mõte erutava diskussioonini. Küsimus ei olnud ilmselt selles, nagu oleksin mingi edev koketeerija, kes tahab endale silmapaistva asjaga tähe lepanu tõmmata. Või käis jutt siiski sellest? Ma sain kuulda, et on „selliseid – tead ju küll, milliseid” naisi. Ema öeldud lause tähendas, et on naisi, kes vaatavad sportautot puhtalt sellepärast, et sinna ei mahu lapseiste, või sellepärast, et sõiduk sobib nende välimusega. Nimelt olevat see signaal juhi paaritumis- ja sigimistahtest. Ja sellist märguannet ei saa mina, kes ma olen õnnelikus abielus ja järglased soetanud, endale lubada. Küllalt! – Jumal ja Porsche juht olgu mu tunnistajad, et seda ma nüüd küll ei tahtnud.
Sellest oleks veel palju kõnelda. Ühelt poolt on mu tulevane sõiduriist ilmselt jälle väikeauto ja suurima tõenäosusega mitte kabriolett. Teiselt poolt, geneetikast lähtudes, on see vaidlus tõeliselt huvitav. Mu ema rääkis tegelikult selektsioonist. Kiiret suurt autot on võrreldud innaaegsete põtradega, nurka pissivate lõvidega (ei, neil tähendas see võitlust rivaalidega) või paabulindude sulgede näitamisega. Valiku, kes on kõige valjema innakarjega, kes võidab rivaalid või kes oma ilusate sulgedega on kõige tervem, teeb lõpuks naine. Isane peab muretsema terved ja tugevad järeltulijad ning tal peab olema jõudu nende eest hoolitseda. See kehtib ka Porsche juhi kohta. Ta on suure tõenäosusega terve ja tugev. Tal peab jätkuma rohkem aega ja tahtmist, et järeltulijate eest hoolitseda. Selline on ühiskonna arvamus Porsche juhist – või ajasin ma midagi segi? Või mis pistmist on valikutel kompensatsiooniga? Üks hetk, me ütlesime ju, et valiku teeb naine.
Võib-olla käib jutt rohkem naise ümber – briljantide suurus, golfiväljaku kirjeldus või krediitkaardid – ja vähem efektiivsest soojätkamisest ja järeltulijate eest hoolitsemisest. Aga kuidagimoodi löövad läbi ikkagi tugevamad – või pole see nii? Bioloogiateadmistele toetudes tean üsna täpselt, et pole olemas Porsche juhti, kel on auto ainult selleks, et „sellistele – sa tead juba, millistele” naistele muljet avaldada. Ja ma tean üsna kindlalt ka seda, et pole naisi, kes armastavad oma partnerit ainult tema Porsche, golfimängu osavuse või krediitkaartide pärast… Hm, võib-olla ma mõtlen siiski veel selle üle.
Niisiis, mis võiks olla kompensatsioonil tegemist valikuga? Kes teeskleb, et on terve, sigimisvalmis ja – tahteline ning hoolitsev, olgugi et ta seda tegelikult ei ole, saab endale võib-olla valikueelise – just nagu paaritumishimur, kel on kõik need tunnused tõepoolest ole-mas. Miks siis? Ehk on ta oma rivaalidest kavalam. Ta kasutab pettust valikueelise saavutamiseks. Ta varjab paaritumisel tõde nii kaua, kuni on saanud oma tahtmise. Võidu saavutamiseks kasutatakse uuel sajandil uutmoodi rafineeritud pettemeetodeid. Paabulinnusulgede asemel on valejuuksed ja säravad ehted, rivaaliga võitlusse asumise asemel kasutatakse solaariumi, näotrimmimist ja hambakroone ning kiimakarje asemel sportautot. Kas teile ei tundu põdra innaaegne mörin ja ristmikul käivituva sportauto hääl sarnased? Me räägime ju siiski möirgavast põdrast ja möirgavast autost. Ma tean vähemalt, millest ma kõnelen. Kui ma sõidaksin oma möirgava summutiga justkui ala märgistada tahtes ümber vabaõhukohviku, ärataksin niiviisi paari