Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine. Osho

on aktiivse meditatsiooni tehnika – tehnika, kuidas siseneda surma teadvusel olles. Tiibetis nimetatakse seda bardoks. Samamoodi nagu läänes hüpnotiseerivad teised inimesed surijat tema surmahetkel, edastatakse Tiibetis bardos olevale surijale antihüpnootilisi sisendusi. Inimesed kogunevad bardos oleva surija ümber ja räägivad talle: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud.“ Nad edastavad antihüpnootilisi sisendusi. Pole nuttu ega hala; see on kõik. Inimesed kogunevad surija ümber ja külapreester või munk tuleb ja ütleb: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud. Sa lahkud lõdvestunult ja täie teadvuse juures. Sa ei sure, sest keegi ei sure kunagi.“

      Inimene sulgeb silmad ja talle kirjeldatatkse seda protsessi, mis temaga toimub: nüüd on eluenergia lahkunud jalgadest, nüüd kätest, nüüd ei saa ta rääkida ja nii edasi – ja ikkagi, surijale räägitakse, et ta on olemas, ta jääb olemas olema. Ja talle edastatakse sisendusi. Need sisendused on antihüpnootilised. See tähendab, et need on selleks, et inimene ei haaraks kinni ühiskondlikust illusioonist, et ta on surma veerel. Et seda ära hoida, kasutatakse bardot vastumürgina.

      Kui kogu maailmas hakatakse surmasse suhtuma tervemalt, siis pole bardo järele enam vajadust. Ent me oleme väga ebaterved inimesed; me elame suures illusioonis ja selle illusiooni tõttu on vaja vastumürki. Kui keegi sureb, peaksid ta lähedased püüdma purustada illusiooni, et ta sureb. Kui nad suudaksid inimest ärkvel hoida, kui suudaksid talle pidevalt meelde tuletada…

      Siis eemaldub teadvus kehast, aga mitte korraga; kogu keha ei sure samaaegselt. Teadvus hakkab kahanema ja vähehaaval lahkub kõigist kehaosadest. Erinevate staadiumitega tõmbub teadvus tagasi ja kõik need staadiumid võib surijale üles lugeda, et sellega hoida teda teadvusel.