3
Surma mitu nägu
Inimvaimu ajaloost leiame kolm peamist kujutlust surmast. Üks on omane inimesele, kes elab, olles oma keha külge kinnistunud, kes peab kõige suuremaks naudinguks toitu või seksi, kelle elu pole olnudki mitte midagi muud kui toit ja seks; kelle elu on olud väga primitiivne, kelle elu on olnud väga labane, kes on elanud oma palee eeskojas, aga mitte kunagi sisse läinud, ja kes on mõelnud, et see ongi kogu elu, et elu polegi midagi enamat. Surmahetkel püüab ta elu külge klammerduda. Ta hakkab surmale vastu, võitleb surmaga. Surm tuleb nagu vaenlane. Seetõttu kujutatakse igal pool, kõigis ühiskondades surma tumeda ja saatanlikuna. Indias öeldakse, et surma sõnumitooja on väga inetu – tume, must – ning istub tohutu suurel ja inetul pühvlil.
See on kõge levinum suhtumine. Need inimesed on paljust ilma jäänud, nad pole kunagi tajunud elu kõiki dimensioone. Nad pole saanud puudutada elusügavusi ega lennanud elukõrgustesse. Nad on ilma jäänud täiusest ja õnnistusest.
Nüüd teine tavapärane kujutlus. Poeedid ja filosoofid on vahel öelnud, et surm pole midagi halba, pole midagi kurja; see on lihtsalt puhkus – suur puhkus nagu uni. Selline suhtumine on parem kui eelmine. Vähemalt on need inimesed tajunud, et midagi on veel peale keha; nad on teada saanud midagi vaimset. Nende elu pole olnud vaid toit ja seks, nende elu pole olnud ainult söömine ja paljunemine. Nende hing on pisut rohkem arenenud, nad on natuke aristokraatlikumad ja kultuursemad. Nad ütlevad, et surm on nagu suur puhkus; inimene on väsinud ja sureb ning puhkab. See on puhkus. Aga ka nemad on tõest kaugel.
Inimesed, kes on tundnud elu sügavaimat tuuma, ütlevad, et surm on jumalik. See pole mitte ainult puhkus, vaid ka ülestõusmine, uus elu ja uus algus; avaneb uus uks.
Kui sufi müstik Bayazid oli suremas, siis tabas tema ümber kogunenud inimesi – tema jüngreid – suur üllatus, sest kui tuli viimne hetk, hakkas ta nägu kiirgama, võimsalt kiirgama. Sellel oli kaunis aura. Bayazid oli ilus inimene ja ta jüngrid olid alati tema aurat tajunud, ent midagi niisugust polnud nad kunagi näinud. Nii kiirgav!
Nad küsisid: „Bayazid, räägi meile, mis sinuga juhtunud on. Mis sinuga praegu toimub? Enne kui sa meist lahkud, anna meile veel oma viimne sõnum.“
Bayazid avas silmad ja ütles: „Jumal ütleb mulle tere tulemast. Ma lähen tema embusesse. Hüvasti!“
Ta sulges silmad ja ta hingamine lakkas. Ja täpselt sellel hetkel toimus valguseplahvatus. Tuba sai valgust täis ja siis valgus kadus.
Kui inimene on enda transtsendentsuse ära tundnud, pole surm midagi muud kui jumalikkuse teine nägu. Siis surm tantsib.
Surmaillusioon on ühiskondlik fenomen. Sellest tuleb peensusteni aru saada.
Sa näed inimest suremas ja siis arvad, et ta on surnud. Kuni sa pole ise surnud, pole sul õigust nii mõelda. Sinu poolt on väga rumal järeldada, et inimene on surnud. Sa saad öelda vaid, et sa pole võimeline otsustama, kas ta on seesama inimene, millisena teda seni tundsid. Midagi muud väita on ohtlik ja ületab sündsuse piiri.
Saad öelda ainult: „Kuni eilseni see mees rääkis, nüüd enam ei räägi. Enne ta kõndis, nüüd enam ei kõnni. Kuni eilseni – ja ma saan niimoodi asjast aru, et tema elu enam pole olemas. Seda elu, mida ta elas kuni eilseni, enam pole. Kui teisel pool seda on veel mõni elu, las olla; kui pole, siis olgu nii.“ Aga väide, et „see inimene on surnud“, läheb pisut liiga kaugele; see ületab piirid. Tuleks lihtsalt öelda: „See inimene pole enam elus.“ Nagu tal enne oli elu, nüüd seda enam pole.
See on mööndav, et tema senist elu – tema võitlusi, armastust, söömisi ja joomisi – seda enam pole, aga väita, et see inimene on surnud, on liiga kategooriline väide. Meie aga ei mõtle enamasti nii, et seda enam pole, mis iganes temaga seni toimus, vaid väidame, et juhtunud on midagi muud, midagi enamat: inimene on surnud. Me ütleme, et on ilmunud ka surma fenomen. Sobiks öelda, et need asjad, mis selle inimesega varem toimusid, enam ei toimu. Meie aga oleme lisanud uue fenomeni: see inimene on surnud.
Meie, kes me pole surnud, meie, kellel pole teadmist surmast, koguneme selle inimese ümber ja kuulutame ta suruks! Rahvahulk otsustab inimese surma üle, ilma et isegi küsiks temalt, ilma et laseks tal seda tõestada! See on nagu ühepoolne kohtuotsus, teine pool puudub. Sellel vaesel inimesel pole isegi võimalust öelda, kas ta tegelikult on surnud või mitte. Kas te saate aru, millest ma räägin?
Surm on ühiskondlik illusioon. See pole selle inimese illusioon. Tõsi on see, et kõrvalseisjatena me arvame, et ta on surnud, aga see on ühiskondlik järeldus, see on vale. Surma fenomeni üle otsustavad need, kes pole selleks kvalifitseeritud. Keegi rahvahulgast pole õige tunnistaja, sest keegi ei näe tegelikult, mis inimesega surmahetkel toimub. Keegi pole mitte kunagi seda tegelikult näinud! Me teame vaid seda, et kuni teatud hetkeni oli inimene elus ja seejärel polnud enam elus. See on kõik, sellest edasi on sein ees. Seni pole keegi kunagi näinud surma fenomeni.
Inimene, kes on suhtunud oma ellu nii, et see pole midagi muud kui söömine, joomine, magamine, liikumine, tülitsemine, armastamine, suhtlemine sõprade ja vaenlastega – leiab äkki, surmahetkel, et elu libiseb ta sõrmede vahelt. See, mida ta oli eluks pidanud, polnud üldse elu. Olid vaid teod, mis on nähtavad elulambi valguses. Just nagu esemeid on valguse käes näha, on inimene samamoodi näinud teatud asju oma sisemise valguse käes. Ta oli söönud toitu, sõbrustanud, saanud vaenlasi, ehitanud kodu, teeninud raha ja tõusnud kõrgele positsioonile – kõik need asjad olid nähtavad elulambi valguses. Surmahetkel libisevad need eemale.
Inimene mõtleb, et ta on läinud, ta sureb ja elu on alatiseks kaotatud. Ta on varem näinud teisi inimesi suremas ja ühiskondlik illusioon, et inimene sureb, on tema peas samuti. Niisiis, ta tunneb, et sureb. Tema järeldus on samuti ühiskondlik illusioon. Ta tunneb, et sureb, just nagu teised enne teda on surnud.
Ta näeb end ümbritsetuna lähedastest, perekond ja sugulased nutavad kibedalt. Nüüd saab ta illusioon kinnitust. Kõigel sellel on hüpnootiline mõju. Sõbrad ja sugulased ta ümber hüpnotiseerivad teda. Kõik need inimesed – olukord on ideaalne – arst ta kõrval, hapnik valmis, kogu õhustik on muutunud, inimestel on pisarad silmis… Nüüd on inimene oma surmas kindel. Ühiskondlik illusioon, et ta sureb, haarab ta meele. Sõbrad ja sugulased ta ümber hüpnotiseerivad, et ta hakkab kohe surema. Keegi katsub ta pulssi. Kõik nad veenavad teda, et ta hakkab surema – kõike seda, mida surijaga ikka tehakse, sedasama tehakse nüüd temaga.
See on ühiskondlik hüpnoos. See inimene on nüüd täiesti veendunud, et hakkab surema, et on suremas, et on läinud. See surmahüpnoos põhjustab teadvusekaotuse, ta on hirmunud, tal on õudne, ta on kohkunud: „Ma hakkan surema, ma hakkan surema. Mis toimub?“ Hirm haarab ta täielikult, ta sulgeb silmad ja kaotab selles hirmuseisundis teadvuse.
Tegelikult on teadvusekaotus abinõu, mida me kasutame nende asjade puhul, mida kardame. Sul on näiteks kõhuvalu ja kui valu muutub väljakannatamatuks, kaotad teadvuse. See on trikk, millega sa lülitad teadvuse välja, et unustada valu. Kui valu on liiga tugev, siis teadvuse kaotamine on mentaalne trikk – sa ei taha seda valu enam kannatada. Kui valu ei kao, siis on ainus variant teadvus välja lülitada. Inimene „lülitub välja“, et ei tunneks valu.
Niisiis, teadvusekaotus on meie unikaalne viis talumatu valuga toime tulla. Aga pea meeles, et talumatut valu pole olemas: sa tunned valu seni, kuni see on talutav. Kui valu jõuab piirini, mil see muutub talumatuks, oled sa läinud; seetõttu ei tunne sa kunagi talumatut valu. Ära usu sõnakestki, kui keegi ütleb, et tal on talumatu valu, sest kui inimene sinuga räägib, on ta teadvusel. Kui valu oleks talumatu, siis oleks ta teadvusetu. Loomulik trikk oleks teinud oma töö ja ta oleks kaotanud teadvuse. Kohe, kui inimene ületab taluvuse piiri, kaotab ta teadvuse.
Isegi väikesed haigused hirmutavad meid ja me kaotame teadvuse – mida siis öelda veel kohutava surmamõtte peale. Juba ainuüksi mõte surmast tapab meid! Me kaotame teadvuse, ja selles teadvusetus seisundis ilmub surm. Seetõttu, kui ma ütlen, et surm on illusioon, ei mõtle ma seda, nagu oleks see illusioon, mis toimub keha või hingega. Ma räägin ühiskondlikust ilusioonist – ja seda me sisendame igale lapsele.