Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine. Osho. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Osho
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Религия: прочее
Год издания: 2015
isbn: 9789949571062
Скачать книгу
surma pühitsemine

      SISSEJUHATUS

      Elu kestab pikka aega – seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega – see kestab vaid hetke. Elu kulgeb saja või seitsmekümne aastaga ega saa olla nii intensiivne. Surm tuleb hetkega; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi. Ent kui sa kardad, kui põgened enne surma tulekut, kui sa pole hirmu tõttu teadvusel, siis jääd ilma kuldsest võimalusest, kuldsest väravast. Kui oled kogu elu kõigega leppinud, siis surma tulles lepid sellega kannatlikult, passiivselt, sisened sellesse, püüdmata põgeneda. Kui suudad surra passiivselt, vaikselt, pingutuseta, siis surm kaob.

      Upanišadides on üks muistne lugu, mida olen alati armastanud. Suur kuningas Yayati sai sada aastat vanaks. Nüüd talle piisas; ta oli elanud suurepärast elu. Ta oli nautinud kõike, mida elul oli pakkuda. Ta oli oma aja suurimaid kuningaid. Aga see lugu on ilus…

      Surm tuli ja ütles Yayatile: „Sea end valmis. Sinu aeg on käes ja ma olen tulnud, et sind kaasa viia.“ Yayati oli suur sõjamees, kes oli võitnud palju sõdu, aga hakkas Surma nähes värisema ja ütles: „Aga on liiga vara.“ Surm ütles: „Liiga vara! Sa oled elanud sada aastat. Isegi su lapsed on vanaks jäänud. Su vanim poeg on kaheksakümneaastane. Mida sa veel tahad?“

      Yayatil oli sada poega, sest tal oli olnud sada naist. Ta küsis Surmalt: „Kas sa võiksid mulle ühe teene teha? Ma tean, et sa pead kellegi kaasa viima. Kui ma suudan üht oma poega veenda, kas sa siis jätaksid mulle veel sada aastat ja võtaksid ühe mu poja kaasa?“ Surm ütles: „Väga tore, kui keegi teine on valmis surema. Aga ma ei usu… Kui sa pole valmis, ja sina oled isa ja elanud kauem ja kõike nautinud, miks su poeg siis peaks valmis olema?“ Yayati kutsus oma sada poega kohale. Kõige vanemad pojad olid vait. Maad võttis täielik vaikus ja keegi ei öelnud midagi. Aga üks, kõige noorem poeg, kes oli vaid kuueteistaastane, tõusis püsti ja ütles: „Mina olen valmis.“ Isegi Surmal hakkas poisist kahju ja ta ütles: „Võib-olla sa oled lihtsameelne. Kas sa ei näe, et su üheksakümmend üheksa venda on täiesti vait? Mõni on kaheksakümmend, mõni on seitsekümmend viis, mõni on seitsekümmend kaheksa, mõni on seitsekümmend, mõni on kuuskümmend – nad on elanud, aga tahavad veel elada. Ja sina pole veel üldse elanud. Isegi minul hakkab sinust kahju. Mõtle järele.“

      Poiss vastas: „Ei, just neid vaadates olen ma täiesti kindel. Ära ole kurb, ärgu sul olgu minust kahju, ma lähen täie teadlikkusega. Kui mu isa pole saja aastaga rahule jäänud, mis mõtet on siis elada? Kuidas ma saavutaksin rahulolu? Ma näen, et mu üheksakümne üheksast vennast pole mitte ükski rahul. Milleks siis aega raisata? Vähemalt ma saan seda teha oma isa heaks. Ta on vana, las ta naudib veel sadat aastat. Aga minuga on lõpp. Kuna ma näen, et keegi neist pole rahul, siis ühest asjast saan ma aru – et isegi kui elaksin sada aastat, poleks ma ikkagi lõpuks rahul. Niisiis, pole oluline, kas ma lähen täna või üheksakümne aasta pärast. Vii mind minema.“

      Surm viis poisi minema. Ja saja aasta pärast tuli ta tagasi. Ja kordus sama lugu. Yayati ütles: „Need sada aastat möödusid nii ruttu. Kõik mu vanad pojad on surnud, aga mul on neid veel terve rügemendi jagu. Ma võin sulle mõne poja anda. Halasta mulle.“

      Nii jätkus veel tuhat aastat. Surm käis kümme korda. Ja üheksa korda võttis ta kaasa Yayati poja ning Yayati elas iga kord veel sada aastat. Kümnendal korral ütles Yayati: „Ma pole ikka veel rahul, täpselt nagu siis, kui sa esimest korda tulid, aga nüüd lähen – ehkki vastumeelselt –, sest ma ei saa enam teeneid paluda. Liig mis liig. Ja ka mulle on selgeks saanud – kui tuhat aastat ei anna mulle rahulolu, ei anna ka kümme tuhat aastat.“

      See tähendab klammerdumist. Elad, ja kui sind tabab äkki mõte surmast, hakkad värisema. Aga kui sa pole millessegi klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Sa oled minekuks täiesti valmis. Sellise inimese ees saab surm lüüa. Surma võidavad vaid need, kes on valmis mis tahes hetkel surema, ja ilma kahetsuseta. Neist saavad surematud, neist saavad budad.

      See vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba sünni- ja surmarattast.

      Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud.

      1. osa

      TABUST VABANEMINE. SURMA OMAKSVÕTT

      Surma ei saa eitada korrates, et surma ei eksisteeri. Surma tuleb tunda, sellega tuleb kohtuda, see tuleb läbi elada. Sa pead sellega tuttavaks saama.

      1

      Surematust otsides

      Religioossete küsimuste keskpunkt pole tegelikult mitte Jumal, vaid see on surm. Ilma surmata poleks religiooni olemaski. Surm on see, mis paneb inimese otsima teispoolsust, surematust.

      Surm ümbritseb meid nagu ookean väikest saart. Ookean võib saare iga hetk üle ujutada. Järgmist hetke ei pruugi tulla, homme ei pruugi kunagi saabuda. Loomad pole religioossed sel lihtsal põhjusel, et nad pole surmast teadlikud. Nad ei suuda kujutleda end suremas, ehkki näevad suremas teisi loomi. Näha kedagi teist suremas ja järeldada sellest, et „ka mina suren“ – selleks läheb vaja tõelist kvanthüpet. Loomad pole nii virged, teadlikud, et teha selliseid järeldusi.

      Ja enamik inimesi pole samuti nii kaugele arenenud. Inimene on küps siis, kui ta jõuab järeldusele: „Kui kõik teised surevad, siis ei saa mina olla erand.“ Kui see tõdemus jõuab südamesse, on su elu alatiseks muutunud. Sa ei klammerdu enam vanaviisi elu külge. Kui elu ära võetakse, mis mõtet on siis omanditundel? Kui kõik ühel päeval kaob, mis mõttega siis millegi külge klammerduda ja kannatada? Kui elu ei jää igavesti kestma, milleks siis olla nii õnnetu, tunda ängistust, muretseda? Kui see kaob, siis kaob – pole oluline, millal. Siis pole aeg – täna, homme, ülehomme – enam nii tähtis, sest elu libiseb ühtviisi su käte vahelt minema. Päeval, mil saad teadlikuks sellest, et sured, et su surm on täiesti kindel… tegelikult on surm ainus asi, mis on elus täiesti kindel. Mitte miski muu pole täiesti kindel. Ent kuidagi me väldime seda teemat, surmateemat. Me muudkui tegeleme teiste asjadega. Vahel me mõtleme suurtele asjadele – Jumalale, taevale ja põrgule – et vältida päris küsimust. Päris küsimus pole seotud Jumalaga, ei saa olla, sest milline tutvus sul Jumalaga on? Mida sa Jumalast tead? Kuidas saad sa arutleda millegi üle, mis on sulle täiesti tundmatu? See on mõttetu arutlus. See pole enamat kui uudishimu – lapsik ja rumal.

      Rumalad inimesed pärivad Jumala kohta, intelligentne inimene küsib surma kohta. Inimesed, kes muudkui küsivad Jumala kohta, ei leia Jumalat kunagi, ja inimene, kes küsib surma kohta, leiab Jumala – sest surm on see, mis sind muudab, mis muudab su teadvust. Su teadvus on teravdunud, sest oled tõstatanud tegeliku küsimuse, eheda küsimuse, elu kõige tähtsama küsimuse. Sa oled loonud nii suure väljakutse, et ei saa kaua aega magada; sa pead olema ärkvel, sa pead olema piisavalt ergas, et kohtuda surmaga.

      Gautama Buddha otsingulugu algas järgnevalt.

      Päeval, mil Buddha sündis… ta oli suure kuninga poeg, ainus poeg, ja ta sündis siis, kui kuningas oli vanaks jäänud, väga vanaks; seepärast oli kuningriigis suur rõõmupidu. Inimesed olid kaua aega oodanud. Rahvas armastas kuningat väga, ta oli rahvast teeninud, olnud lahke ja kaastundlik, väga armastav ja sõbralik. Ta oli teinud oma kuningriigist oma aja ühe rikkama ja meeldivama riigi.

      Rahvas palvetas, et kuningas saaks poja, sest kuningriiki polnud kellelegi pärandada. Ja Buddha sündis, kui kuningas oli väga vana – tema sünd oli ootamatu. Suur pühitsemine, suur rõõmustamine! Kõik kuningriigi astroloogid hakkasid ennustama. Lapse nimi oli Siddhartha – talle anti see nimi, sest see tähendab täitumist, sihile jõudmist. Kuningas oli rahul, ta soov ja sügavaim igatsus oli täitunud – ta tahtis poega, ta oli kogu oma elu tahtnud poega, sellest ka nimi Siddhartha. See tähendab sügavaima igatsuse täitumist.

      Poeg andis kuninga elule mõtte. Astroloogid – suured astroloogid – ennustasid ja olid ühel meelel, välja arvatud üks noor astroloog. Tema nimi oli Kodanna. Kuningas küsis: „Milline elu mu poega ootab?“ Ja kõik astroloogid tõstsid kaks sõrme püsti, välja arvatud Kodanna, kes tõstis ainult ühe.

      Kuningas ütles: „Palun ärge rääkige sümbolite abil – ma olen lihtne mees, ma ei tea astroloogiast midagi.