Kõige parem on neil energia kogunemise hetkedel pisikesest ümarast aknast välja taevasse vaadata.
Iga kord loodan ma, et näen pilvekihi kohale jõudes uuesti seda kummalist ilmastikunähtust, mida kogesin kunagi koos Harri Hommikuga Riia lennujaamast Varssavisse ja sealt edasi Tel Avivi lennates. See oli hilistalv-varakevad, niiske ja udune aeg. Pilved katsid maapinda, nagu sellel laiuskraadil sel ajal enamasti ikka. Lennuk sööstis pilvedest läbi ja…
Meie all laius roosa väli. Need pilved olid roosakaslillad ja roosakashallid, nii kaugele, kui silm ulatus. Ma kogesin elus esimest korda seda, mida tegelikult tähendab ütlus “pilvede kohal on alati päike”.
Kindlasti on meteoroloogid sellele roosale nähtusele oma nime pannud ja oskavad seda seletada, kindlasti oskavad nad välja arvutada, milline peab olema õhuniiskus ja temperatuur, et midagi sellist tekkiks. Aga minule olid need õhuniiskusel peegelduvad värvilised kiired lihtsalt aurahaks selle eest, et ma kogu eelnenud pimeda ja külma veebruari jooksul ei olnud usku kaotanud, ja märgiks selle kohta, et varsti hakkab veel paremini minema. Olin tookord nagu kleebitud lennukiakna külge. Ma ei imestanud, ainult rõõmustasin: pilvealune kurbus ei saa mind enam kätte, mu ümber on roosa pehme kõrb ja kui vaid tahaksin, võiksin akna avada, sinna peale hüppama minna!
Pimedas usus, mingi kummalise sisesunni ajel olin ma sellesse lennukisse jõudnud. Mu kõrval istuv habemik lõhnas nii, et küllap kõik meie ümber nuhutasid: miks siin lõhnab nagu india templis või mingis esoteerikat täis keldripoes? Ja ilmselt märkasid nad ringi nuhutades küsida: kes on see imelik paarike, habemik pikajuukseline vanamees ja ähmi täis silmadega noor blond naine? Kuhu nad lähevad, mis neid seob?
Jään vaatama tänaseid pilvi: need on tavalised, ei midagi tõeliselt roosat. Õhkutõusmise energia hakkab nüüd, kümne kilomeetri kõrgusel stabiilses sõidus, tasapisi lahustuma ja lahjenema. Kõlavad tuttavad salongihelid: kumedad kellad, turvarihmade klõpsud ja mootori ühtlane undamine, mida me kõik koos usaldama peame. Üks mu lastest on vahepeal magama jäänud ja teine istub üle vahekäigu, kael õieli, ja ootab “lennukitädi”, kes mahla ja süüa tooks, Justin istub tütre kõrval, tumedad juuksed nägu katmas, nii et ma ei saagi aru, kas ta magab või mõtleb, igatahes on näha, et temagi ei soovi rääkida. Mul ei ole hetkel mitte midagi teha, minust ei sõltu midagi – ma olen peamise ära teinud, meid siia lennuki peale toonud: et me minevikku lendaks ja sealtkaudu tulevikku jõuaks.
Minevik ja tulevik on alati seotud, kuigi vahel tahaks neid sõlmi lahti harutada ja mõelda: mis oleks, kui…? Milliseks oleks mu elukäik kujunenud, kui ma ei oleks kohanud Harrit? Kas on võimalik, et mu esimene abielu oleks sel juhul püsima jäänud? Kas on võimalik, et minust ei olekski saanud taimetoitlast ja keskkonnahoolikut? Kas on võimalik, et minust polekski eales saanud sellist kodutut kosmopoliiti, kes ma nüüd oma hingelt olen? Tunnetaksin ma maailma hoopis teisiti?
Harri oli “hull”, aga ta puges mu pähe ja muutis mind.
See aeg, kui Harri mu ellu tuli – õigemini, kui mina tema ellu astusin ja enda kaasavõtmist nõudsin –, oli tagantjärgi vaadates mu jaoks üks kõige vastikumaid aegu üldse. Pealtnäha oli kõik hästi, ja seda enam tekkis minus süütunne: miks ma küll oma turvalise kenasti polsterdatud maailmaga rahul ei oska olla? Mul oli raha, mees, vaba aega, prestiižne töö, aga… midagi oli valesti, tundsin seda igal hommikul ärgates, imestusega enese ümber vaadates: kas see ongi kõik, mida elul mulle pakkuda on? Kas kõik jääbki nõnda, aastateks? Tol talvel kipitses mu sees kummaline füüsiline rahutus: tahtsin püsti hüpata, sõna otseses mõttes oma naha seljast rebida ja selle seest minema joosta. Ma ei suutnud paigal püsida, pidin aina kõndima, aga see tavaliselt ei aidanud – tegin kodus vaibal kätekõverdusi, et seda pinget maandada. Niipea, kui istusin kusagile paigale, oli pinge tagasi.
See ajalooline hommik algas samamoodi, ainult et ma ootasin midagi rohkem kui varem. Äsja olin tagasi jõudnud Slovakkia suusareisilt, hingeliselt ja füüsiliselt läbiloksutatuna. Kukkusin seal näiteks oma selja paigast – see oli küll tühiasi võrreldes tundega, et süda oli juba tükk aega kuidagi ära nihestatud, kuid igatahes veetsin mägedemaal ühe päeva arsti hoole all. Aastavahetushetke lamasin aga üksi selili mägedes kahe laagri vahel.
Üksi.
Ühed inimesed olid kusagil minust allpool ja teised ülalpool. Nad olid mu kolleegid, kes pealtnäha olid oma eluga rahul, ja ma ei osanudki neile rääkida, mis siis minul valesti on. Nad ei olnud mu sõbrad, sest me ei rääkinud tähtsatest asjadest. Kui ma lumes rahutult edasi rühkides taipasin, et ülemine lõke on palju kaugemal, kui ma arvanud olin, siis tänasin saatust selle eest: mõelda, ma saan niisugusel tähtsal tunnil nagu aastavahetus olla täiesti üksi ja omaette!
Üksi.
Mu mees Tom ei tulnud suusareisile kaasa, sest ta ei tahtnud oma vana ema aastavahetuseks üksi jätta. “Me oleme emaga alati aastavahetusel koos olnud, välja arvatud siis, kui ma sõjaväes olin.” Mina aga läksin kolleegide korraldatud suusareisile “end tuulutama”, nagu ma ütlesin.
Üksi.
Viskasin end selili. Ajataju ütles, et olin ehk nii kolmveerand tundi lumes rühkinud ja umbes nüüd võis kell kukkuda. Algamas oli uus aasta. Sulav lumi mu sooja keha ümber lõhnas.
See oli üks neid hetki, mida ma hiljem olen tagasi igatsenud, aga mida pole mitte kunagi uuesti juhtunud. Ma lamasin roidunult maas, vaatasin lumeharjadelt peegelduvat vikerkaart täiskuu ümber ja hingasin raskelt, nagu unes. Käes oli aeg, mil palved ja lubadused teoks saavad, see oli üles tähtedesse kirjutatud. Ainult et: mida lubada, mida paluda?
“Ma teen selle ära,” sõnusin ma, silmad kusagil tähtede taga avanevas tühjuses. “Ma jõuan kusagile, pääsen välja sellest hingeummikust!”
Mida kauem ma kuud vaatasin, seda enam valdas mind kerge ja lendlev tunne. Olin kehast väljas, lendasin tähtede vahele ja nägin taha vaadates lumist mäge. Seal kaugel lamas selili maas üks noor segaduses naine, kes palus kosmoselt elumuutust.
Esialgu aga ootasid mind kohustused siinilmas, ootas sotsiaalne võrgustik. Ei oleks tõesti mitte kellegi teise suhtes ilus kusagil siin mägedelumes igavesele unele suikuda! Ajasin end püsti, kuigi kiusatus edasi pikali jääda oli suur, ja ronisin edasi ülespoole. Teiste jäljed olid lumevalges täiskuuöös hästi näha, kuigi võitlesin lihtsa kiusatusega pöörata mujale, olla veel kauem siin öistes lummavates mägedes üksinda.
Ühe järjekordse tõusu ja käänaku tagant hakkas paistma lõke, kus inimesed kuhjas istusid ja piknikku pidasid. “Kust sina niimoodi järsku välja ilmusid?! Tule siia!”
Järsku olid mu silmad märjad ja pugesin teiste vahele sooja. Ma polnudki ju nii üksi, minu jaoks ootas siin lõkke ääres üks koht.
Lõkkesse võib samamoodi uppuda nagu kuuvaatamisse. Ma ei mäleta sellest ööst midagi muud kui vaid oma uusi lubadusi: aeg on muutuda, aeg on oma elu muuta.
Aga tagasi Eestis ootasid mind ees needsamad kaks kontorit, kaks töökohta: üks teles toimetajana, teine ajakirjades kirjutajana: mõlemal pool olin ma vajalik mutrike, kelle kulumist ja haigestumist keegi ei märganud.
Ajasin tol – tagantjärele vaadates – ajaloolisel hommikul ühe oma kolleegiga suitsutoas juttu. See oli veel see aeg, kui me kõik paaniliselt nikotiinist sõltusime. Võib-olla olime sisimas kõik kulunud ja haigestunud ega osanud seda üksteise juures märgata?
“Mul on vist 24-aastaselt keskeakriis peal! Ma tahaksin siit ära minna.” Teadsin, kui banaalselt see kõlab, aga jätkasin ikka: “Kevad on veel nii kaugel ja ma olen elust nii väsinud!”
Mida selle asja peale ikka öelda? Ma ei osanud ju sõnastada – sinna argihommikusse kontori suitsuruumi sobivalt – seda, et õhus väreleb mingi ebamäärane kutsung, ootuse lõhn, millegi uue aimdus. Küllap oleksid needki sõnad sama banaalselt