…Djellah on aga vahepeal uue teemani jõudnud, õigemini ringiga tagasi ühe vana teemani. “Mida sa enne küsisidki? Et miks mu suhted luhtuvad? Vaata, minu sees on liiga palju kogemusi ja erinevaid rahvuseid. Mehed suudavad aktsepteerida ainult neile lähedast külge minus. Aga mina olen ju segu! Ma suudan ainult ajutiselt enda teised küljed alla suruda! Rolfiga olin ma korralik töökas punktuaalne sakslanna. Samamoodi olen ma kellegi teise jaoks olnud käratsev hispaanlanna, kolmanda jaoks vaoshoitud inglanna, neljanda jaoks koketeeriv prantslanna… Isegi mõtteviis läheb minu sees keelt vahetades teiseks. Vahel tuleb hirm peale: kes ma siis olen?”
Kuulan teda ja saan aru, et see on päris probleem, kuigi esimesel hetkel kõlab nagu poosetamine. Ja veel üks lugu ja pildikuhi libiseb meie vahelt läbi: Djellah’l on siin piltidel näojooned muutunud aasiapärasteks, silmad on kissis nagu hiinlastel. See on aeg, kui ta elas Londonis hiinlaste kommuunis. “Ükskord astusid peo ajal mingid inglased sisse. Nad jäid kõik, suu ammuli, vahtima: mis see valge pikk tüdruk siin keset hiinlasi teeb? Naerab ja žestikuleerib nagu nemad, piiksub nende keelt, ainult et on hiinlastest poole pikem?” Ja tead, mis kõige naljakam: mina jõllitasin neid vastu ja mõlesin inglastest kui võõrastest valgetest tüüpidest. Kes ma siis ikkagi olen, ah?”
“Kuule, kas Djellah on ärgas?” küsin ma Harrilt kord. Mulle meeldib see, mismoodi mu tööandja julgelt inimesi paika paneb. Vahel sõidame näiteks liinibussis ühelt turult teisele ja plärame eesti keeles kõva häälega üle bussi: ta annab erinevatele kaassõitjatele diagnoose, kes kui ärgas on.
“Noh, Djellah’l on üle keskmise intuitsioon,” vastab Harri meelitatult – muidugi meeldib talle, kui küsin tema arvamust maailma asjade kohta.
“Aga sinul on temast parem vaist. Ja tal on tugev ratsionaalsus – aga mitte nii tugev kui sinul. Ainus, milles ta sinust on üle, see on muidugi enesedistsipliin! See on sinul ju väga nõrk! No vaata ise oma elu!”
Olen veidi üllatunud, et Harri meid kohe niimoodi võrdlema asub, aga – nagu enamasti ta sõnavõttude puhul – ma ei hakka vaidlema ja lihtsalt kuulan.
“Vaata,” räägib ta, “inimesel peavad olema kõik kolm osa võrdselt arenenud. Sinu häda on see, et su enesedistsipliin ei jaksa su vaistu ja ratsionaalsust ära kanda. Seega on su elu eesmärk: õppida ennast juhtima!”
“Ja Djellah?”
“Einoh, temal on kõik üsna hästi. Tal on küll oma probleeme, aga ta on nendega tasakaalus, ta elujõud püsib kolmel võrdsel vaalal, ja peale selle on ta oma mineviku poolt korralikult ära karastatud. Kui tuleks suur sõda, siis Djellah oleks nende seas, kes oskaks ellu jääda.”
Jah, Harri mõõdab inimesi mingite hoopis oma mõõdupuudega, olen ma ammu aru saanud.
“Aga mina?” tahan ma teada. “Kas mina jääksin sõjas ellu?”
“Noh… Sinul seisavad karastumise aastad veel ees! Sul on veel aega.”
Harri jääb mind vaatama, silmad kissis, ja mulle tundub, nagu ikka, et ta näeb tulevikku palju rohkem, kui ta mulle rääkida tahab. Aga võib-olla kujutan seda lihtsalt ette. Sest järgmisel hetkel võib ta olla jälle lihtsalt üks neurootiline kriiskav mõttetu pikajuukseline vanamees, kellest ma olen mingil imelikul põhjusel sõltuvuses ja kelle sabas ma siin turult turule kõnnin, mis sest, et raha kuidagi ei teeni…
Uus hommik. Istun liivatolmusel teel ja ootan bussi, et sõita Puerto de Mogani, armsasse turistilõks-sadamalinnakesse, kus on täna turupäev. Loodetavasti õnnestub mul leida sobiv koht müümiseks: politsei silma alt varjus, aga turistidele silma torkav koht… Unistada ju võib.
Mida see Harri eile ütleski: “Vaata, milline segadus on su enda elus!” Jah! Aga ma ei jaksa sellele mõelda. Otsin kirjapoognad välja: parem põgeneda taas oma ajakirjaloosse, Djellah’sse.
“Djellah ei saa lapsi,” jätkan ma kirjutamist. “20. eluaastates oli tal üks õnnetus ja operatsioon. Tundub, et nii nagu paarikümne aasta tagusest ema surmast, pole Djellah seni oma viljatusest päris üle saanud. Ta armastab tohutult lapsi. Kanaari kalurikülas Arguineguinis pesitsevate paadielanike lapsed keerlevad ta ümber: “Kuule, lähme kividest mosaiike laduma! Lähme natukeseks sinu süntesaatoriga mängima!”
Aga leidub ka üks eriline tüdruk, kes on peaaegu igal pool Djellah’ käekõrval, olgu see või varahommikuni kestev salsapidu. “Tal on minu juures parem kui vanavanemate juures, need ei tegele temaga üldse,” väidab Djellah. See tüdruk on 13-aastane blond Andora, kanaarlannast ema vallaslaps.
Djellah kohtas toona kaheaastast tüdrukut, kui ta oma portugallasest elukaaslasega Arguineguini sadamas paadielu elas. “Märkasime, et üks pisike käharpea muudkui jookseb sadamas ja keegi ei valva ta järele,” meenutab Djellah. Ta hakkas last söötma, temaga mängima, võttis ta paati magama. Andora ema oli selleks ajaks juba sadamaprostituut ja narkomaan, tal polnud lapsehoidja vastu midagi.
Mõni aasta hiljem saabus Djellah ringiga samasse paika tagasi, hakates elama küla lähedal mägedes boheemlaslikus muusikutepundis. Andora mäletas teda! Jälle võttis Djellah tüdruku poolenisti enda kasvatada. Ja üha enam hakkas ta oma ringidega jõudma tagasi Gran Canariale.
Nüüd on Andora ema surnud. Teismeeas tüdruk näeb välja nagu ingel, aga võib vahel saatanlikult ropendada või tujutseda. “Mida kõike ta näinud pole,” ohkab Djellah. “Oma ema seksimas eri meestega. Narkomaanide koomasid… Ta hinges on suur rusutis. Ma püüan teda aidata, nii palju kui saan: ajame juttu, arutame maailmaasju. Vahel, kui näen, et tal rõhub, läheme koos metsa ja laulame täiest kõrist hispaania keeles: “Oo, kui ilus on elu!””
Djellah naeratab. Teinekord räägib ta emaliku uhkusega, kuidas Andora lõpuks ometi sai selgeks noa ja kahvli kasutamise.
“Aga miks sa teda ära ei lapsenda?”
Ta pilk tumeneb. “Tüdruku vanavanematel poleks selle vastu küll midagi. Aga mul ei ole ju elupaika. Elan hotellides, päev korraga. Kuhu ma temaga läheksin? Varsti keeran oma kleidid jälle rullikesteks, pakin süntesaatori ära ja lähen… Kuhu, seda ma veel ei tea, aga küll ma jälle tagasi tulen ja temaga kohtun.”
Kuulen pealt, kuidas ta ka Andorale sama peab seletama. Tüdruk anub: “Ma tulen ükstapuha kuhu, peaasi, et saab sinuga olla!” – “Ei, sa pead koolis käima. Igatahes, seekord hakkan ma sulle kirjutama, kui ma ära lähen,” lubab Djellah.
“Igal asjal on hind,” ütleb ta mulle pärast oma inglise keelt rääkiva Djellah’ kergel kuival moel. “Mu õde elab Inglismaal paikset elu ja kadestab mind, sest saan reisida ja liikuda, kuhu tahan. Mitmed naistuttavad räägivad: “Oh, meie Djellah’ elu on nagu igavene puhkus! Päevitab!” Nad ei mõtle sellele, et mul pole muud varandust kui paarkümmend kilo riideid-raamatuid ja pill. Veidi vähe ühe keskealise naise jaoks, mis?!” Ta tõmbab silmad kissi, nagu hakkaks naerma. Ja lisab siis: “Aga elamiseks polegi vaja muud kui natuke riideid, raamatuid, pilli, õhku ja vabadust… Või on vaja ka ühte pisikest tüdrukut, ah?”
Panen paberi kõrvale ja jään kaugusse vahtima. Lapseteema, see lapseteema… Kui palju on minu enda “olematu laps” mind siia hullule reisile lükanud? Ja kuhu on Djellah mind nüüd lükkamas?
Buss tuleb!
Lendamisest siin ja kosmoses
Mulle meeldib istuda õhku tõusvas lennukis – kuigi ma tean, et just sel hetkel võib imemasin kõige suurema tõenäosusega plahvatada ja kuigi ma tean, et lendamine on kõige keskkonnaraiskajalikum aja kulutamise viis, mida üksikinimene suudab ette võtta.
Aga midagi pole parata: maapinnalt taeva poole tõusmine on omamoodi sõltuvus. Ma arvan teadvat, mis tundega Leonardo da Vinci kunagi oma lendavaid inimesi joonistas ja lennuriistu plaanis. Temas pidi eriti tugevalt pulseerima see igatsus, mis vahel unest ärgates