Mammutiluu, Paganatornid ja Steffl
Neli torni. Kaks madalamat – need, mis kenasti teineteise kõrval – seisavad kahel pool romaani stiilis läänefassaadi peasissekäiku. Siin on Stephansdomi kõige vanem osa, ehitatud 13. sajandil. Siinset peaportaali kutsutakse Hiiglase Väravaks – Riesentor. Ehitustööde ajal leitud siit nimelt tohutu luu, mida ühe legendi järgi peeti varasemal ehitusel abiks olnud hiiglase sääreluuks, teise järgi mammutiluuks. Viiluväli ukse kohal näitab Lunastajat kahe tiivulise ingli vahel. Mõlemal pool järsku ja kõrget viilu tõusebki kaks ühesugust romaani torni, 65 meetri kõrgused Paganatornid – Heidentürme. On teada, et need tornid ehitati iidsete Rooma-aegsete hoonete kividest. Alumised osad on nelinurksed, kuid katedraali väga kõrge ja järsu katuse kõrvalt taeva poole tõusvad akendega tornide tipuosad on kaheksanurksed, ehitud lehisornamentide ning väikeste balustraadidega, mille kaheksast nurgast tõuseb veel madalaid tornikesi. Teravnurkseid tornikiivreid kroonivad tuulelipud.
Habsburgide soost Austria hertsog Rudolf IV, tuntud kui der Stifter – rajaja või asutaja –, elas siin ilmas vaid 26 aastat, valitses Austriat 7 aastat, kuid jõudis üllatavalt palju ära teha. Stephansdomi gooti stiilis löövi hakati ehitama just Rudolfi käsul. Katedraali kahel portaalil on säilinud Rudolf Rajaja raidkujud. Hertsog hoiab siin käes katedraali mudelit, millel täpselt Paganatornide tagant tõuseb taeva poole kaks sama sümmeetrilist, kuid väga kõrget torni.
Päriselt ei läinud kõik siiski nagu oli plaanitud – väga kõrgeks kasvas vaid lõunatorn, mida viinlased suure kiindumuse märgina Steffliks on hakanud kutsuma. Linna sümboliks saanud Steffl tõuseb 136 meetrit taeva poole. See on kõige kõrgem torn Viinis, mida asuti ehitama 3 aastat pärast Rudolf IV surma – 1368. aastal – ja ehitati 65 aastat.
Viini ajaloo jooksul on türgi sultanite väed püüdnud kahel korral – aastail 1529 ja 1683 – linna vallutada ning on teada, et just Püha Stephani kiriku kõrgeimas tornis oli noil aegadel linna kaitsjate tähtsaim vaatluspunkt. Pikkade sajandite jooksul olid tornis ka eluruumid vahimeestele, kes kuni 1955. aastani öösiti tornis linna valvasid ning tulekahju puhul tornikella helistasid. Stephansdomi kõrgeima torni Steffli vägev nelinurkne alus seisab kirikuhoone küljel ning pürgib oma kivipitsiliste teravnurkade ja kõrgete piklike gooti akendega ikka ülespoole, järk-järgult gooti tornide kombel salenedes ja kaheksanurkseks muutudes. Tornijärke tähistavad vett sülitavad deemonid, kuid Steffli taevast lõhestav tipuosa on hoopis uhkesti ehitud üksteise kohal paiknevate pikkade kiviste lilleõite ridadega, mida arhitektuuris ka krabideks kutsutakse. Need on imepeenelt ja kaunilt töödeldud gooti kaunistused, mis kahjuks alt maa pealt vaadatuna vaid väikeste sakikestena tunduvad. Torni tipus seisab kuninglik kahe peaga kotkas, rinnal Habsburgi-Lorraine’i vapp, selle kohal kõrgub apostlite rist. Püha Stephani katedraali ehitusplaanide kohaselt pidi selliseid torne olema kaks, kuid plaanid jäävadki teinekord vaid plaanideks.
Veetornikuppel
Katedraali põhjaküljele, otse lõunatorni vastu kavandatud põhjatorni nurgakivi pandi paika järjekordse Habsburgi, Friedrich III ajal. Selle viimasena Roomas kroonitud valitseja poliitika osutus õige mitmele ebaõnnestumisele vaatamata ometi edukaks. Ta suutis veenda Burgundia hertsogit, et see oma tütre Maria tema, Friedrichi, pojale Maximilianile naiseks annaks. See tähendas, et Burgundia liitus Habsburgide impeeriumiga, mis tänu sellele Euroopas üpris tähtsaks riigiks sai. Siit sündinudki too Habsburgide dünastia motona tuntud ütlus – las teised riigid sõdivad, sina, õnnelik Austria, pea pulmi.
Põlvest põlve edasi kandunud ammuse loo järgi saanud 1450., teistel andmetel 1467. aasta viinamarjasaak liiga vara valmis ja nendest marjadest tehtud vein tulnud nii hapu, et veinitootjad tahtnud selle lausa ära visata. Kokkuhoidlik valitseja andnud aga käsu selle maruhapu veiniga lupja kustutada, mis vist väga tark mõte ei olnud. Torni vundament nimelt ei tahtnud kuidagi kivineda ja ehitustööd tuli aastateks edasi lükata.
Legend või mitte, see hapu veini lugu, kuid kindel on see, et aastal 1511 pandi põhjatorni ehitus seisma.
1578. aastal kaeti torn teravatipulise renessansskupliga, mis on aegade jooksul saanud Viini losside ja kirikute katustele ning kuplitele iseloomuliku siniroheka tooni. Põhjatorn jäi 68 meetri kõrguseks ning viinlased hakkasid seda veetornikupliks kutsuma. Vana saaga aga pajatab, et Stephansdomi põhjatorn jäi lõpetamata seetõttu, et Saatan lõhkus ehitustellingud kogu aeg maha. Otsekui sellise kurva saatuse heastamiseks paikneb nüüd just põhjatornis Austria kõige suurem tornikell Pummerin – Kumiseja.
Kumiseja ja saratseenide vaibamuster
Viini Stephansdomis on kokku 23 tornikella. Kõige suurema kella nimi on Püha Maria, kuid viinlaste jaoks on ta Pummerin. Kumisejal on pikk ajalugu. Vana Kumiseja, nagu seda kutsuti, valati aastal 1711 Türgi sõjaväe kahuritest, mis pärast Viini teist ebaõnnestunud piiramist maha olid jäänud. Kumiseja paigutati kõigepealt katedraali kõrgesse lõunatorni. Teise maailmasõja lõpul, aprillis 1945, kui Saksa väed olid Viinist lahkumas ja Vene väed saabumas, oli Viini sakslasest komandant andnud käsu Stephansdom maatasa teha, kuid leidus julge mees, kapten Gerhard Klinkicht, kes selle käsu täitmata jättis. Katedraali lähedal põlevatest hoonetest kandus tuli tuulega ka Püha Stephani katusele, kuid enamik kiriku kunstiaaretest jäi terveks. Küll aga põles ära Pummerini puust raamistik ning kell kukkus alla kivipõrandale ja purunes.
1952. aastal paigutati põhjatorni uus Pummerin, mille kaal oli 20 130 kg ja läbimõõt 3 meetrit 14 cm. Päris vägev kell, mille häält võib kuulda vaid väga suurte pühade ajal – tema kuulutab ka uue aasta tulekut. Muude sündmuste tähistamiseks on Stephansdomil veel 22 pidulikult helisevat kella.
Suur Ludwig van Beethoven olevat ühel päeval näinud, kuidas Püha Stephani katedraali kellatornist tõusis õhku suur parv ehmunud linde. See tähendas, et kirikukellad helisesid üle kogu linna. Kuid helilooja ei kuulnud mitte midagi ja mõistnud siis, et ta on täiesti kurdiks jäänud.
Tohutu suurel Püha Stephani kaunite ornamentidega ehitud katusel on samuti oma lugu jutustada. Tegelikult hakkabki just katus katedraali juures kõige esmalt silma, vaata siis alt tänavalt või ülalt tornidest. See katus on väga kõrge ja tõuseb nii järsu nurga all ülespoole, et seda pole iial vaja puhastada, selle töö teeb imehästi ära vihmavesi. Ka lumi ei jää katusele pidama, vaid libiseb alla. 111 meetri pikkune katus on kaunilt värviline – seda katab 230 000 glasuuritud plaati, mis uhkeid mosaiikornamente moodustavad.
Lõunaküljel, koori kohal, laiutab tiibu kahepealine kotkas, sajandite jooksul Austriat valitsenud Habsburgide embleem. Põhjaküljel on veel kaks, küll ühe peaga, kotkast – Austria Vabariigi ja Viini linna embleemid, mida ühendab aastaarv 1950. Sel aastal sai Stephansdomi uus katus pärast sõjajälgede taastamist päriselt valmis. Pikka lõunakülge ehib kaunilt värviline ornament, mille kujundamisel olevat eeskujuks olnud saratseenide vaibamuster. Nii vägev ja värviline katus on Viini Püha Stephani katedraalil.
Kõige pühalikum kirikuruum maailmas
Kõik nad on siit mööda jalutanud – Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Straussid. Kõik, kes on Viinist maailma muusikapealinna teinud. Küllap imetlesid nad katedraali iidseid vägevaid teravakaarelisi portaale, mida ilustavad sajad kaunilt ja täpselt graveeritud figuurid, jutustades oma lugusid Lunastajast, pühakutest, apostlitest, inglitest ja deemonitest. Ja küllap astusid Viinis elanud heliloojad, muusikud, kunstnikud ja kõik viinlased igal võimalusel sisse Püha Stephani katedraali. Mitte keegi, kellel on õnn Viini sattuda, ei jäta seda tegemata.
Niisiis – sa astud läbi Hiiglaste portaali Stephansdomi. Tohutu ruum on vaikne ja üpris