Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa. Helgi Erilaid

pole linnaplaanile kantud. Nii sa siis eksled ja püüad vähemalt õiget suunda hoida. Ja kui sa lõpuks ometi õige tänavanurga avastad, siis on paugupealt selge, et sellest majast poleks sa mitte mingil juhul saanud kogemata mööda kõndida. Sest sellist maja pole sa mitte kunagi varem näinud. Ja tahes-tahtmata mõtled esmalt, mis võis küll sellise kummalise maja välja mõelnud mehe meeltes ja mõtetes mõlkuda.

      Rahukuningriik Sadavesi!?

      Austria kunstnik Friedensreich Regentag Dunkelbunt Hundertwasser sündis Viinis 1928. Tema sünninimi oli Friedrich Stowasser. Isa Ernst Stowasser suri, kui poeg oli veel väike. Teine maailmasõda kujunes perekonnale päris painajalikuks, sest Friedrichi ema Elsa oli juuditar, kes tagakiusamisest pääsemiseks kristlast pidi teesklema. Samal põhjusel astus Friedrich ka Hitlerjugendi ridadesse.

      Juba päris varakult selgus, et Friedrich on mitmeski mõttes väga andekas nooruk. Pärast sõda astus ta Viini Kunstide Akadeemiasse. Signatuurid tema maalidel muutusid varsti Stowasserist Hundertwasseriks – slaavi sõnast sto – sada – sai saksa hundert. Nimi Friedensreich võiks tähendada rahumaad. Ka teistel nimedel, mis ta endale valis, on oma tähendus. Regentag – vihmane päev, dunkelbunt – tumedatooniline. Niisiis võiks nimi Friedensreich Hundertwasser otsetõlkes tähendada Rahukuningriik Sadavesi. Mis ju näitab, et endale sellise nime konstrueerinud mehe mõttemaailm ei saa päris tavapärane olla.

      Hundertwasseri noorusajal valitses Austria impeeriumis nostalgia, natsirežiimi ajal olid tema hirmud seotud väljakutel marssivate vägede ja diktaatori raiuvate kõnedega. Võib-olla kujunes just nendel aegadel välja kunstniku äge vastasseis igasuguse „geometriseerimise” vastu, nagu ta seda nimetas. Ta on kirjeldanud väljakuid kui geomeetrilisi nelinurki, kuhu täisnurksed marssivad kolonnid kokku olid pressitud.

      Noor Hundertwasser oli algusest peale väga mitmekülgne kunstnik. Peale maalimise kujundas ta ka lippe, postmarke, münte ja postreid. 1952. aastal avati Viinis tema esimene, väga värviline ja edukas näitus.

      Tollal hakkas Austria Euroopat laastanud sõjatulekahjust vähehaaval toibuma, rõõm ja lootus suutsid juba pead tõsta ning nostalgia kadunud aegade järele andis jõudu kunagist õnnelikku maailma taas üles ehitama hakata. Ju oli abi ka kaunitest kunstidest.

      Friedensreich Hundertwasseri kunstnikunägemused avaldusid erakordselt säravates värvides, loodust matkivates vormides, inimese ja looduse lepitamise püüetes ning igasuguste sirgete joonte hülgamises. Sirgeid jooni kutsus ta „saatana tööriistadeks”, teda vaimustasid spiraalid, mis sümboliseerisid uut elu, kasvamist ja jõudu. 1950. aastate alguses astus kunstnik arhitektuuri põnevasse maailma, mõtteis soov luua inimese- ja keskkonnasõbralikke ehitisi, kuid ta otsustas alustada manifestide, esseede ja mudelitega. Oma manifestis, mis suunatud ratsionalismi vastu arhitektuuris, ründas Hundertwasser taas kord sirgeid jooni ja funktsionaalset, siis vaid otstarbekat arhitektuuri, ning kaitses nn akende õigusi. Peagi selgub, mis imeasjad need tegelikult on.

      Hundertwasseri jaoks oli kogu inimliku viletsuse ja ebaõnne süü ratsionaalses, steriilses ja monotoonses arhitektuuris. Ta kuulutas sellisele arhitektuurile boikoti ja nõudis arhitektidele loominguvabadust ning õigust luua omapäraseid, täiesti individuaalseid hooneid. Puude istutamine linnadesse pidi lausa kohustuslikuks saama, sest, nagu ütles Hundertwasser, looduses liikudes peab inimene ennast looduse külalisena tundma ning vastavalt looduse seadustele käituma. Kunstnik oli kogu hingest tuumaenergia vastu, ta tahtis päästa ookeane, vaalu ja vihmametsi.

      Soovi, et nii olekski

      Esimesed Hundertwasseri arhitektuurimudelid valmisid 1970. aastatel. Neid näidati Eurovisiooni telekavas „Wünsch Dir Was”, mida võiks ehk tõlkida „Soovi, et nii olekski”, ja üllatunud vaatajad nägid katustel kasvavat metsa, kortereis kasvavaid puid ja salapäraseid „akende õigusi”. Äkki olid olemas täiesti uued, seninägematud arhitektuurivormid – spiraalne maja, terrassmaja, rohukatusega maja või siis silmi pilutav maja.

      1977. aasta novembris saatis Viini linnapea Leopold Gratz tollasele riigikantslerile Bruno Kreiskyle kirja ettepanekuga, et Hundertwasserile võiks anda võimaluse tema arhitektuurilisi ideid ka tegelikkuses ellu viia. Vastus pidi jaatav olema, sest linnapea Gratz tegi Hundertwasserile ettepaneku ehitada Viini kortermaja, mis vastaks kunstniku arhitektuurilistele ideedele ja veendumustele. Mitu aastat otsiti hoone jaoks sobivat paika, ja et Hundertwasser oli ju kunstnik, mitte arhitekt, palus ta Viini linnal leida professionaal, kes jagaks tema vaateid ja põhimõtteid ning koostaks ehitise arhitektuurilised plaanid.

      Talle määrati appi arhitekt Joseph Krawina, kes 1979. aasta varasügisel esitas Hundertwasserile oma esialgsed joonised ja hoone mudeli.

      Lausa šokeeritud kunstnik lükkas need tagasi, sest säärane tasandatud, sirgete servadega võrestik oli küll kõike muud kui tema kujutluses elav hoone. Plaane asus tegema arhitekt Peter Pelikan, kellest sai Hundertwasseri partner mitmete teistegi ehitusprojektide juures.

      Hundertwasseri maja hakati ehitama 1983. Ehk oleks huvitav teada ka seda, millised olid tollal kunstniku poliitilised sümpaatiad ja tõekspidamised.

      Euroopa Ühenduse veendunud vastasena kirjutas ta märtsis 1983, et Austria peaks keskenduma alalistele ja kestvatele väärtustele, sellistele, millest keegi enam õieti rääkidagi ei julge, nagu ilu, kultuur, hingerahu, lootus ja südamlikkus. „Austriale on vaja keisrit, kes aitab oma rahvast ja keda kõik usaldavad,” kirjutas Hundertwasser. „Selle sajandi ratsionaalne mõtlemine on meile Ameerika eeskujul kõrgema elustandardi andnud ja seda looduse kulul. Kuid kadumas on südame väärtused, milleta Austria elada ei taha. On ülekohtune ja solvav, et Austrial on keiser, kes kellelegi halba pole teinud, kuid keda koheldakse nagu pidalitõbist. Austrial on vaja krooni. Elagu Austria, elagu konstitutsiooniline monarhia, elagu Otto von Habsburg!”