Madridi ümbruse kaunites metsades ja aasadel armastasid Kastiilia kuningad oma suursuguseid jahte pidada, eriti meeldis siin Enrique IV-le, kes on ajalukku läinud äärmiselt ebameeldiva ja amoraalse kuningana. Kui ta 1474. aastal suri, asus troonile tema õde, Kastiilia Isabella, kes oli abiellunud Aragoni Fernandoga. Ajalooline tõde on, et just need katoliiklikud monarhid tõrjusid maurid välja nende viimasest kantsist Granadas – Alhambrast.
Isabella ja Fernando tütar Juana La Loca, hullumeelne, nagu teda rahvasuus kutsuti, kuningatroonile ei sobinud. Kuid Juana oli abiellunud Austria ertshertsogiga ja 1507. aastal astus troonile selle paari poeg Carlos I, kes oli ka esimene Habsburgide soost Hispaania kuningas. Habsburgide ajastut – 16. ja 17. sajandit – peetakse Hispaania ajaloos hiilguse ja õitsengu ajaks. Just siis valitses Hispaania tervet hiigelimpeeriumi – määratuid territooriume Ameerikas ja Aasias, Madalmaid, osa Itaaliast, Portugali ning mitmeid alasid isegi Põhja-Aafrikas. Ka Hispaania kultuuri jaoks oli käes kuldne ajastu – Velázqueze, El Greco, Cervantese ja Pedro Calderón de la Barca aeg.
On teada, et kuningas Felipe II määras 1561. aastal riigi pealinnaks Madridi. Ikka veel Habsburgide soost kuningad Felipe III ja IV lasksid pealinna uhkeid paleesid ehitada ja kauneid väljakuid rajada. Kaugelt teiselt poolt ookeani, uue maailma asumaadest, voolas emamaale piisavalt varandust, et sõdasid pidada, pealinna kaunistada ning kunsti ja kultuuri edendada. Headel aegadel pole aga tavaks lõputult kesta.
Aastal 1700 suri kuningas Carlos II, jätmata troonipärijat, ja Euroopa kuningakojad asusid üksteise võidu pakkuma Hispaania troonile oma kandidaate. Prantsusmaa soosis Anjou Philippe’i, Louis XIV pojapoega, kuid niimoodi tekkivat Prantsusmaa ja Hispaania liitu kartvad Inglismaa, Austria ja Holland toetasid Austria ertshertsogit Karli. Vastuolud läksid nii tõsiseks, et tekitasid lõpuks 14 aastat kestnud Hispaania troonisõja. Lõpuks krooniti kuningaks ikkagi Anjou Philippe, temast sai Felipe V, kes valitses kokku 45 aastat. Ta oli esimene Bourbonide soost kuningas Hispaanias, siiani kestva dünastia rajaja. Felipe V püüdis nii Madridi kui oma õukonna võimalikult prantsuspäraseks muuta.
Iidsest kindlusest hiilgavaks paleeks
Tänase Madridi kuningapalee eelkäijaks oli mauride rajatud võimas kindlus – kuninglik – alcazar.
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul valitsenud Enrique el Doliente – peaks tähendama kannatajat või ebakindlat meest – olnud oma hüüdnimest hoolimata tubli kuningas, kelle juhtimisel Kastiilia laevastik mitmeid olulisi lahinguid võitis. Just tema muutis alcazar’i tollase Hispaania kõige uhkemaks kuninglikuks residentsiks, mida juba ka lossiks võis kutsuda. Habsburgide ajastul võttis 1516. aastal troonile astunud Carlos I ette selle keskaegse kindluslossi ümberehitamise renessanss-stiilis, et sellest kuninglikule õukonnale väärikas paik saaks. Seda tööd jätkas Felipe II, kes palkas lossi kaunistama meistreid Itaaliast, Prantsusmaalt ja Madalmaadest. Lossile lisati kuldne torn ja kuninglik relvakamber.
Louis XIV pojapoeg Philippe, hispaanlaste jaoks Felipe V, esindas Versailles’ hiilgusega harjunud Bourbone, kelle jaoks Madridi kindlusloss oli liiga range, lihtne ja vaene, seda tuli kaunistada ja täiendada. Siseruumide võimalikult prantsuspäraseks kujundamist juhtinud kuninganna María Luisa ise.
Vanast alcazar’ist jutustab näiteks Jan Cornelisz Vermeyeni joonistus aastast 1534. Sellel on nelinurkne, keskaegse kindluse moodi ehitis, mida elustavad kuninglik kabel ja suured siseõued Patio del Rey ja Patio de la Reina – kuninga ja kuninganna siseõu, mis mõnikord ka linnarahva laadaplatsideks muutusid. Vana loss võis oma pildigalerii üle uhke olla. Siin leidus Tintoretto, Veronese, Ribera, Boschi, van Dycki, El Greco, Leonardo da Vinci, Raphaeli ja Correggio teoseid.
1734. aasta jõulude ajal kutsusid kõigi Madridi kirikute kellad rahvast jõulumissale ja sellesse vägevasse kellahelinasse uppus tulekahju häirekellade hääl. Põles linna uhkeim ehitis, kuningaloss. Rüüstamishirmus hoiti lossi uksed suletuna, mis muidugi päästetöid tublisti takistas ja nii jäi hulk hinnalisi kunstiteoseid tulle. Osa suudeti siiski akendest välja heita ja õnneks oli kuningas just äsja lasknud suure osa oma kunstikollektsioonist teise lossi üle viia. Vana alcazar hävis tules peaaegu täielikult.
Madridi uue kuningalossi projektid tegi itaalia arhitekt Filippo Juvarra. Ta kujundas hiigelsuure monumentaalse hoone, mille ehitamist enne arhitekti ootamatut surma alustada ei jõutudki. Oma õpetaja tööd kutsuti jätkama tema õpilane Juan Bautista Sachetti.
Hiigelväljakule tõusis palee tohutu nelinurk, mis ümbritses suurt, korrapärast, nelinurkset siseõue. Esimene Bourbonide soost Hispaania kuningas Felipe V oli ju sündinud Versailles’s ja pärast 1734. aasta tulekahju alustas just tema uue palee ehitamist. Eeskujuks pidi olema teadagi armas kodune ja hiigelsuur Versailles. Kuninga soovidega tuli arhitekt Juan Bautista Sachettil iseenesestmõista arvestada.
1738. aastal alustatud loss ehitati paekivist ja graniidist, et tuli seda enam iial ei hävitaks. 26 aastat ja kolm kuningat hiljem oli hiigelpalee valmis.
1760. aastal kutsus kuningas Carlos III Madridi Sitsiiliast pärit ja oma klassikalise maitse poolest tuntud arhitekti Francesco Sabatini, et oma uut eluaset veelgi suursugusemaks muuta. Plaanis oli raamistada lossi sissekäigu ees laiuv, korrapäraselt nelinurkne ja ilmatu suur väljak galeriide ja sammastikega ning ehitada mõlemale poole vägevad tiibhooned. Sellest auahnest kavatsusest viidi täide vaid osa.
1764. aastal kolis kuningas Carlos III oma uude Madridi lossi.
Pühakud ja kuningad, väljakud ja aiad
Madridi Palacio Reali fassaadi ehib lõputuna tunduv rida suuri Toscana sambaid. Itaalia meister Sachetti kaunistas palee esikülje ka kivivaasidega ning liigendas katust ääristava balustraadi pühakute ja kuningate raidkujudega. Siin leidus iidseid kuningaid ka teiselt poolt ookeani – katusenurkades seisid asteekide Montezuma ja inkade Atahualpa, Toscana sammaste lähedal aga Rooma keisrid Honorius, Theodosius, Hadrianus ja Trajanus. Muidugi leidsid siin oma koha kuulsad Hispaania kuningad ja kuningannad, samuti ka sümboolsed tähtkujude märgid.
Lossi lõunafassaadi ees laiub peaaegu lossi enese suurune ajalooline hiigelväljak. Selle nelinurkse platsi lugu algab juba aastast 1553, praegu kutsutakse seda Plaza de la Armeria või Plaza de Armas. Kahelt poolt piiravad väljakut hiljem rajatud tiibehitised, esiküljelt aga kõrge, uhke, väärikalt kaunistatud väravaga sepisrauast varbaed.
Lossi ümbritsevad väljakud ja aiad. Idakaares asub nelinurkne Plaza de Oriente, mis ulatub uusklassikalises stiilis kuningliku teatrini – Teatro Real’ini. Väljakul seisab Felipe IV ratsamonument, lillevälju piiravad madalad hekid, küpressid, jugapuud ja magnooliad. Kahel pool väljakut on kõrgetel alustel pikkades ridades gooti kuningateks kutsutud raidkujud, nende seas ka varasemad kristlikud Hispaania valitsejad.
Kuningalossist põhja pool laiuvad aga Sabatini aiad. Siin on suur tiik, madalad, mustriteks pügatud hekid ja kõrged, sammasteks pügatud küpressid. Juba 20. sajandil rajatud klassikaline Prantsuse aed.
Ajaloo pulbitsevas keerises püüdis iga Hispaania monarh jätta oma lossile enesest mingi jälje. Fernando VII, kelle saatuseks sai pikki aastaid Prantsusmaal Château de Valençay’s vangis olla, alustas Madridi kuningalossis 19. sajandil suuri ümberehitusi. Tema eesmärk oli muuta vanamoodne Itaalia stiilis ehitis moodsaks Prantsuse paleeks. Fernando pojapoeg Alfonso XII eelistas hoopis Victoria-stiilis residentsi, nii et mitmetes lossi ruumides asendati marmorpõrandad parketiga ja sisustati moodsama mööbliga.
Paljuütlevad arvud punakuldses palees
Aegade jooksul tehtud stiilimuutused ei muuda fakti, et Madridis kõrguv Hispaania kuningaloss on klassikaline kuninglik palee ning vägevaim ehitis Madridis, on väidetud, et isegi suurim kuninglik loss Lääne-Euroopas.
Ühe