Valitud tippteoseid Thyssen-Bornemisza muuseumist
„Kunstniku talent – see on kingitus tervele maailmale. Kui ma maalide kogumist alustasin, olid mul kasutada vaid mu silmad, mis on kingitus jumalalt. Kuid kunstnikud ei tee oma maale vaid ühe inimese silmade jaoks. Minu kui koguja ülesanne on jagada oma maalide ilu ja väärikust kõigiga, kes kunstniku talenti näha ja mõista suudavad.” Nii on öelnud parun Hans Henrik Thyssen-Bornemisza de Kászon aastal 1983.
Rohkem kui 700 maali poolesajas saalis. Seitse sajandit Euroopa maalikunsti – ainult valitud tippteosed. Teeme väikese ringkäigu.
Alustagem kõige vanematest muuseumis välja pandud maalidest.
Itaalia primitivistid. Kunstnik Duccio di Buoninsegna maali „Kristus ja Samaaria naine kaevul” on kunstiajaloolased dateerinud aastatesse 1310–11. Kristus istub rohelise marmorkaevu äärel ja vestleb pikas heledas rüüs naisega, kes kannab pealael savist veekannu. Pildi parempoolses servas on liivakarva keskaegne sakiliste müüridega loss, mille ümara väravakaare alt jälgib stseeni neli meest. Kaunid küpsed toonid, meisterlik kompositsioon – nii on öelnud asjatundjad. Seitse sajandit tagasi elanud kunstniku nägemus, milles iidne piiblistseen on ühinenud tema enese maailmaga.
Edasi mööda teise korruse saale. Veel Itaalia primitiviste. Varane Madalmaade kunst – Jan van Eyck, suur meister 15. sajandi algusest. „Maria kuulutamine” – ingel, Maria ja Püha Vaim valge tuvina. Fantastilised maalitud skulptuurid.
Varased renessanssportreed. Domenico Ghirlandaio Giovanna Tornabuoni portree aastast 1488. Puhas kaunis profiil, filigraanselt täpsed rõivad ja ehted, pildi tumedal taustal ka ladinakeelne kirjaleht. Ja kunstiajalugu tsiteerides: kui kunstnik suudaks siin edasi anda ka kujutatava iseloomu ja voorused, siis poleks kogu maailmas paremat maali.
16. sajandi Itaalia kunst. Raphaeli rahulik noore mehe portree ja siis Veneetsia kunstniku Vittore Carpaccio „Noor rüütel maastiku taustal” aastast 1510. Tuntumaid maale Thyssen-Bornemisza kogus. On see alles uhke maastik, mille taustal too raudrüüs mõõka tupest tõmbav rüütel seisab. Maastik ulatub kaugusse, helesiniste mägedeni. Peegelsileda järve kaldalt tõusevad linnamüürid ning linn ronib astmetena mööda mäekülge. Esiplaanil müürisakkide ja kaarustega loss. Taevas lendab hulk linde, maa peal toimetab kõiksugu loomi. Sammuva hobuse seljas istub teinegi rüütel, kummalises ruudulises rüüs, oda pihus. Ja raudrüüs rüütli jalgade ees kasvab hulk eksootilisi, detailselt välja maalitud taimi, õitsvad liiliad nende hulgas.
16. sajandi Saksa kunst, väga nähtaval kohal Lucas Cranach Vanem ja Albrecht Dürer. Oma autoportreede poolest kuulsa Düreri kunsti esindab Thyssen-Bornemisza muuseumis väga värviline maal – seitsme eaka mehe näod noore Kristuse ümber. Aasta 1506, Dürer oli parasjagu Itaalias ning mõnes Kristust ümbritsevas targas on asjatundjad avastanud Michelangelo joonistuste mõjusid.
Edasi Tizian, Tintoretto, võrratu Veneetsia koolkond, aga juba hakkas pead tõstma varane barokk. 21 aastane Caravaggio saabus Rooma 1592, tema maalidel on sageli tumedad taustad, valgus tõi kunstniku meelest õige ja vajaliku eredalt esile. Ta maalis nii usulisi kui bakhantlikke stseene, kauneid noorukeid, puuviljakorve – see oli uus, kuid ei meeldinud kaugeltki mitte kõigile.
Vaevalt et leidukski kunsti, mis meeldiks kõigile.
Baroki suured tunded ning rahulik elegants kõrvuti. Jälle hulk kuulsaid nimesid, Murillo ja Claude Lorrain teiste seas.
17. sajandi Madalmaad. Rubensi vormikas Veenus, van Dycki portreed, Breughel vanem. Frans Hals – „Perekond maastikus”. Tumedad rõivad, suured valged pitskraed ja kätised. Kavala näoga perekonnapea teeks nagu paar tantsusammu, poeg, tütar ning väike tumedanahaline teenijatüdruk vaatavad pealt. Puudesalu, rahulik avar maastik. Jutustus elust 17. sajandi Hollandis.
18. sajand – Itaalia. Canaletto ning tema maagilised Veneetsia vaated, inimesed ja imeline arhitektuur. San Marco, doodžide palee, Suur Kanal, palatsod – 1720. aastate Veneetsia. Rokokooajastut esindab Thyssen-Bornemisza muuseumis prantsuse kunstnikest kõigepealt Antoine Watteau, aga ka näiteks kuulus inglane Thomas Gainsborough.
Ja 19. sajandi Euroopa. Romantismist realismini. Vahele mahuvad impressionistid ja postimpressionistid – kõik need kuulsad ja tuttavad kunstnikud vaatavad oma piltidega siinsete saalide seintelt vastu.
Edouard Manet – naine ratsakostüümis, must torukübar peas, 1882. Camille Pissarro – vihmane pärastlõuna Pariisis St. Honore tänaval, 1897. Renoir’ lopsakas, üleni õitsev aed ja selle keskel naine heleda päevavarjuga, 1873. Degas – teadagi tantsijatarid, 1877–79. Vincent van Gogh – tumedad laevalastijad õhtuses Arles’is, loojangutoonide hõõgus peegeldub jõe siledal pinnal. Toulouse-Lautrec – punapäine naine valges pluusis, 1889. Üks Paul Cezanne’i talupojaportreesid ja Matisse’i kollased lilled. Juba 1902 – 20. sajand.
20. sajandi Saksa ekspressionism – parun Hans Henrik Thyssen-Bornemisza lemmikkunstivool, mida esindab tema nime kandvas muuseumis lausa kümneid maale. Mõned nimed – Egon Schiele, Otto Mueller, Ernst Ludwig Kirchner, Franz Marc.
Ja nii on jõutud põhikorrusele, moodsa kunsti maailma Thyssen-Bornemisza muuseumis. Uued ajad, uus kunst, muutused on suured ja keerulised. Eksperimentaalne avangard, ütleb buklett väljapaneku kohta põhikorruse kaheksas saalis. Nimed kõnelevad enda eest – Picasso, Fernand Leger, Piet Mondrian, Joan Miro, Vassily Kandinsky, Jackson Pollock, Salvador Dalí, Francis Bacon, Robert Rauschenberg, Roy Lichtenstein. Ja veel, ja veel.
Nüüd sai siis tehtud just seda, mida ühes muuseumis teha ei tohi. Kihutatud läbi saalide, otsekui oleks põrgukoer kannul. Eneseõigustuseks julgen öelda, et eesmärk pühendab abinõu. Selle läbi muuseumisaalide kihutamise eesmärgiks oli anda natukenegi aimu sellest, mida kõike Madridis Thyssen-Bornemisza muuseumis näha võib. Eks ole imetlusväärne, millega kaks kunstihuvilist saksa päritolu parunit, isa ja poeg, hakkama said. Kallis hobi, aga rahapuuduse üle polnud ilmselt kummalgi vaja kurta.
Asjatundjate meelest on tegemist arukalt koostatud hea kollektsiooniga, nii et au parunitele.
Ja ju pidi just nii juhtuma, et noorem parun, Hans Henrik, võttis oma viiendaks naiseks hispaanlanna Carmeni, jäi ise Hispaaniasse ja tõi siia ka oma väärtusliku kunstikogu, mille eksponeerimiseks sobis kõige paremini just hertsog Villahermosa palee Madridis.
Kastiilia
Madridi kuningapalee
Siis, kui Goya ei töötanud, lonkis ta lossis ja parkides ringi, seisis Maella ja Bayeux’ freskode ees ning vaatles mütoloogilise kujuga purskkaeve. Ta nägi vett tõusmas, langemas ja mänglemas – ja läbi ning üle purskkaevude nägi ta hiigelsuurt, helkivat valget paleed, Hispaania Versailles’d, lõpmata suure vaevaga nii kõrgele ehitatud lossi otsekui õhus hõljumas. „Paremini kui keegi teine mõistis tema, Felipe V, kes oli ehitanud selle palee ääretu aja-, raha- ja vaevakuluga – ning oma tujust tüdinenuna lausunud siis, kui veeimed esmakordselt mänglema olid hakanud: „Maksnud olen ma nende purskkaevude eest viis miljonit, meelt lahutasid nad mul viis minutit.””
Nii kirjutab Lion Feuchtwanger oma raamatus „Goya”.
Kunstnik oli tollal parasjagu San Ildefonso lossis kuningas Carlos IV perekonna portreed maalimas. On teada, et Madridi kuningapalee ehitamise ajal plaaniti sinnagi sama uhkeid aedu ja vägevaid purskkaeve ja et ka selle lossi eeskujuks oli Versailles’ palee. Losside lood pole kaugeltki lihtsad ja Madridi Palacio Real pole siin erand.
Ajalooline tõde, pikk ja keeruline
Madridi ajatelge ehib uskumatult palju sündmusi ning seal leiduvad valitsejate dünastiad on kujunenud ülikeeruliseks.
Tuletagem meelde, et maurid tungisid Ibeeria poolsaarele 8. sajandi algul. Aastal 852 rajasid nad Kastiiliasse asula, millele anti nimeks Mayrit. Emiir Muhammad I laskis siia ehitada