Teadsin, et kuninganna Alcallendë alamad olid oma sõjalistes ettevalmistustes ühtaegu põhjalikud ja säästlikud. Tõenäoliselt olid nad rajanud sõjaaja vajadusteks autonoomse hapnikuregenereerimise süsteemi, kuid vaevalt nad seda praegu rakendasid. Oli ju sügav rahuaeg. Atmosfääriõhu sundringlus oli palju odavam.
Õhk oli siin puhas, seda ei olnud vaja eriliselt filtreerida, piisas lihtsakoelisest jämeda silmaga tolmufiltrist. Sajagrammine antitumeainelaeng peaks sellest läbi mahtuma küll, oli vaja ainult eemaldada täiendavad kaitseväljad koos väljageneraatoritega.
Sel juhul oli laengu stabiilsus garanteeritud umbes kolmeks sekundiks. Ajast piisas vajaliku tuhande kahesaja meetri läbimiseks mitmekordselt.
Liiga tiheda filtri korral jäi kaks võimalust. Suure massi tõttu võis laeng oma kineetilise energia jõul hõlpsasti mis tahes filtrist läbi tungida. Teine variant oli sajagrammist antitumeainelaengut üldse mitte kasutada, vaid rakendada hoopiski hulgaliselt taktikalisi antitumeainegranaate. Need mahuksid kindlasti ka kõige peenemast õhufiltrist läbi.
Ent sellega polnud meie võimalused veel kaugeltki ammendatud. Kus liikus inimesi, seal liikus ka õhk. Kui mitte mujal, siis vähemalt inimeste kopsudes. Vaevalt, et vaenlane meid tehnoloogiliselt alahindas, kuid tolmukübemest väiksem täppismassihävitusrelv ületaks ükskõik kelle kujutlusvõime piiri.
Juhul kui vaenlane polnud taibanud oma ülisalajast temporaalfüüsika uurimiskeskust täiesti hermeetiliselt väliskeskkonnast eraldada, oli objekt hävingule määratud. Küsimus ei olnud tegelikult isegi võimaliku ohu mõistmises. Polnud võimalik tuvastada midagi, mille olemasolust polnud vähimatki aimu.
Õhu tsirkulatsiooni ärakasutamine oli geniaalne mõttevälgatus. Geniaalsed ideed on alati lihtsad. Mõistsin järsku, miks see mõte polnud mulle pähe turgatanud.
Olin püüdnud liiga kramplikult lahendust leida, kõigega arvestada, kõike kaaluda ning leida ideaalne operatsiooni kontseptsioon. Paraku ei tule head mõtted siis, kui nende tulekut iga hinna eest soovid.
Mul polnud vähimatki soovi Stalingradi lahingut põhistsenaariumist kõrvale kallutada, samas läks vaja staabiajude sekkumist, et kõrvalekallet õgvendada. Nüüd, mil soovisin kõigest hingest reaalsust muuta, õigemini anda tõuge selle hävitamiseks, ei aidanud mind miski, ka mitte otseteadvus või barjääride puudumine aju ja lahinguarvuti vahel.
Taipasin, et mõnikord on soovide täitumiseks vaja hoopiski neist loobuda. Iga reaalsus, olgu tõeline või virtuaalne, oli vool. Noore poisina olin ujunud nagu kala, mõtlemata voolu suunale, ammugi soovimata voolusängi muuta, kuid ometigi oli see juhtunud.
Nüüd ei juhtunud mitte midagi. Miks? Kas ma siis ei soovinud sõda ära hoida ega tahtnud teha selleks kõik endast oleneva? Muidugi tahtsin.
Sain aru, et mu soov, tahe, relvajõudude juhataja käsk, vastutuse koorem, elukogemused, miljonid inimelud, mis minust sõltusid – kõik see oli taagana mu kaelas. Kivi kaelas ei saa ujuda. Pidin selle minema viskama.
Naeratasin. „Su vasaku jala väike varvas paistab üsna nutikas olevat, või kuidas? Sa ei taha ju öelda, et see oli sinu lahinguarvuti idee?” ütlesin oma lahingupaarilisele.
„Ma lihtsalt mõtlesin…” Poiss kohmetus.
„Tubli, Heinz! Loen sinu õppepraktika ennetähtaegselt sooritatuks. Relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV-nda nimel ülendan sind alamkapraliks. Loodan, et see auaste ei jää sulle kauaks, sest kirjutasin just alla sinu sõjakooli astumise soovitusele. Sinust saab üks väga vähestest föderaalarmee võitlejatest, kes pole päevagi reamees olnud. Õnnitlen,” laususin ilma vähimagi formaalsuseta. Ma isegi ei tõusnud püsti.
Mu lahingupaariline hüppas kiiresti jalule, võttis valvelseisangu ning lausus Banzai-tervituse.
„Palun istu, Heinz! Kuninglikes relvajõududes ei kasutata Banzai- tervitust ning auandmiseks sirutatakse käsi enda ette nagu Vana-Roomas. Ära unusta, et oleme praegu Tema Tähehiilguse ustavad alamad,” keelasin teda.
Poiss kuuletus. Olime end sisse seadnud kaljulõhes kolme kilomeetri jagu merepinnast ülalpool. Kõige ohutum oligi liikuda mööda asustamata kõrgmäestikke, lennates piki mäenõlvu ning sulandudes maastikuga ühte. Nii riskis kõige vähem kohalikega kokku puutuda või vaenlase luuresatelliitidele silma alla jääda.
Veelgi ohtlikum oli puhtjuhuslikult sattuda mõne vaenlase sõjaväebaasi või üksuse luure-sensorsüsteemi tähelepanuorbiiti. Viiekümne kaheksa meheline üksus oleks igal juhul tähelepanu äratanud. Meil oleks tulnud hakata oma identiteeti tõendama.
Ma ei olnud kindel, kas meie libaidentiteet enam vett pidas. See võis olla aegunud.
Olin hoolikalt kaalunud, kui suurteks allüksuteks meie ülipika miinusega kompanii jaotada. Head lahendust polnud kusagilt võtta. Jagu või isegi pooljagu tundus liiga arvukas, kuid üksikvõitlejal pole isegi kedagi, kes võiks ta viimases hädas maha lasta. Seepärast läksime liikvele kahekümne üheksa lahingupaarina.
Õnneks oli gravimootor Calad Faelil üsna tavaline liiklusvahend, sest peale sõdurite kasutasid seda ka kooliõpilased ning muud vaesemad inimesed. Mägedes ringilendamises polnud midagi tähelepanuväärset.
Probleem oli hoopiski selles, et kohalike gravimootorid olid neetult aeglased, justkui oleks lahingukooli aeg tagasi tulnud. Otsejoones sihtpunktini lennata oleks olnud liiga riskantne, seepärast oli mu lahinguarvuti teinud vähemalt sama keerukad arvestused kui liikumistrajektooride kavandamisel kompanii rünnaku tarbeks.
Pidime näivas kaoses mööda planeeti laiali pudenema, et koguneda 29. mail kell 18.00 Maa standardaja järgi meie esialgselt planeeritud sihtkohas Äilëndozi lähistel. Olin arvestanud, et iga lahingupaar läbib umbes kaks tuhat kuni kaks tuhat viissada kilomeetrit ööpäevas.
Tundsin kerget nälga, sest olime söönud vaid neljandiku välitoiduratsioonist. Olin arvestanud võimalusega, et tuleme ilma lisatoiduta toime kuni teekonna lõpuni. Tegelikult polnud lugu muidugi nii hull, sest peagi pidime jõudma soojema kliimaga aladele, kus leidus looduslikku toitu.
Kaheksa tundi olime lennanud jäämandri kohal. Jääväljad polnud õnneks üldsegi tasased, kaugel sellest. Kasutasime varjumiseks iga kurdu ja lõhet ning hoidsime sõjaväeobjektidest kaugemale. Kohe, kui võimalus avanes, haakisime ennast mingi matkajate grupi sappa ning jõudsime koos nendega rannikule.
Läbisime ala, kus õhutemperatuur oli alla miinus kuuekümne kraadi. Peab ütlema, et kuninglik välivorm oli aus ja alajahtumist polnud karta. Luure-sensorsüsteem näitas, et ka matkajad kandsid välivormi. Ega neil aladel midagi muud selga panna saanudki. Võib-olla oli meil isegi vedanud, et lõunapoolusele sattusime.
Jäise mere ületamiseks kulus veel kolm tundi. Süda läks pahaks, kui lahinguarvuti meid järskude lainetega ühes rütmis üles-alla kiigutas. Olin rõõmus, kui taas maa kohale jõudsime.
Mäeahelik algas otse rannikult. Liuglesime veel viis tundi, tõustes piki nõlvu üha ülespoole. Käisime korraks ära isegi kuue kilomeetri kõrgusel, kuni mäed taas madalamaks jäid. Nüüd oli aeg peatuda ja sobiv puhkepaik leida, sest polnud mõtet end kohe rännaku alguses liigselt kurnata.
„Kui lendasime ookeani kohal ja päike tõusis, tekkis tunne, et oleme mitte Calad Faelil, vaid Maal. Mõtlesin, et oleme eksikombel hoopiski Maale sattunud. See tunne pole siiamaani kadunud,” lausus poiss.
„Pole mingi ime. Calad Fael on kõige Maa-sarnasem planeet kogu meile tuntud kosmoses,” vastasin.
Pidin loobuma reaalsusele vastuvoolu ujumisest. Kivi oli vaja minema visata enne, kui olnuks hilja.
„Heinz, aeg on magama jääda. Lülita välivormi moondekate välja. Eksitamisabinõud jäävad ära. Kõik valve- ja julgeolekumeetmed on tühistatud,” andsin korralduse.
Mu lahingupaarilise silmad läksid suureks nagu kuulipildujakettad Stalingradi