Jõin veel paar sõõmu jäist vett ning sättisin ennast mugavamasse asendisse. Ilma taagata oli tõesti kergem. Uinumiseks ei kulunud üle paari minuti.
37. PEATÜKK
Üheteistkümnenda sadakonna ülem
Pärslased olid eilsest päevast õppust võtnud ning valmistusid uueks pealetungiks palju hoolikamalt. Tee puhastamiseks ajasid nad kohale mitu tuhat sõjavangi, peamiselt mehi, aga ka naisi ja lapsi, kellest nooremad võisid olla umbes minuvanused.
Meile oli ajalootundides õpetatud, et tollal muudeti iga vang, olgu ta sõjaväelane või tsiviilisik, täiskasvanu või laps, vangistaja omandiks. Pärslased polnud ses suhtes paremad ega halvemad kui mis tahes tolleaegne ühiskond. Kuid kuulda orjusest ajalootunnis või lahinguarvuti kaudu oli hoopis midagi muud, kui näha seda oma silmaga.
Vaenlase sõdurid sundisid vange surnukehi minema vedama.
See võttis terve hommikupooliku, sest laipu oli mitu tuhat. Samuti viisid nad ära hundirauad ja muud lõksud, mille olime üles seadnud, ning täitsid kaljulõhe pinnasega. Minema tassiti ka õlekubud, mida meil oli olnud plaanis süüdata. Nende ettevalmistuste järgi oleks võinud ka kõige rumalam esimese klassi juntsu taibata, mis tulemas on.
Et vangid kiiremini töötaksid, peksid pärslased neid odavarte ja pikkade piitsadega. Kui mõnikümmend õnnetut orja tegi katset meie positsioonideni joosta, tabas neid noolterahe selga.
Karistus ei piirdunud põgenike surmamisega. Pärslased lõikasid neil pead maha, torkasid odade otsa ning näitasid oma saavutust võidukalt nii meile kui ka ülejäänud vangidele. Polnud ime, et rohkem põgenemiskatseid ei järgnenud.
Vahetevahel vägistasid pärslased ka naisvange. See leidis aset umbes kolme-nelja staadioni kaugusel meie põhipositsioonidest. Sõjas sõltub vahemaast väga palju. Tappa kedagi lähivõitluses paljaste kätega või mõõgaga on hoopis midagi muud kui tulistada kuulipildujast või plasma-automaadist kaugeid sihtmärke.
Kuulsime naiste hala ja oigeid. Nägin, kuidas üks naine rabeles ahistajate käest lahti ja hüppas pärslaste positsioonidest vasakule jäävasse kuristikku enne, kui nood teda takistada suutsid.
Ma ei näinud, milline see naine oli. Vägistamised jäid meile ähmaseks varjuteatriks, sest kaugus säästis meid üksikasjadest. Samuti olime liiga noored, et toimuvat täielikult mõista.
Kasvatajad olid aga liiga kogenud. Mehi, kes olid näinud kuuenda maailmasõja õudusi, ei olnud võimalik sajakonna naise grupiviisilise vägistamisega endast välja viia.
Ülemveebel Singh ei andnud rünnakukäsku. Oleksime pidanud sel juhul ise vange tapma, samuti oleks meie rivi võinud segi minna. Hopliitfaalanksi jõud seisneb kindlas rivikorras, ilma milleta oleksime olnud abitu lastekari, peaaegu sama kaitsetu nagu orjastatud vangid, keda meie silme all alandati, piinati ja tapeti.
Meil polnud enam lahingutoetusüksusi, välja arvatud katapultide meeskonnad. Vibuküttideks olnud poisid olid järk-järgult täitnud lüngad, mis vaenlase rünnakud olid faalanksi ridadesse löönud.
Kasvatajad säilitasid külma rahu. Meil kästi lahinguvalmiduses hoida ainult faalanksi kaks esimest rivi ja viis katapulti. Meeskondi vahetati iga tunni tagant, nii et saime peagi korralduse eesliinilt tagasi tõmbuda. Võisime rivikorda rikkumata maha istuda ja lasta veekannudel ringi käia.
Toetasime Ntshingwayoga seljad vastamisi. Viimase ööpaeva jooksul kuuldud surmakarjed, oiged ja hala olid muutnud mind lahinguvälja häälte suhtes tuimaks. Leitsak, raske varustus, ebamugav asend, sõja julmus – miski ei lugenud; kõhu vett täis larpinud, vajusin mõne hetke pärast rampraskesse teadvusetusse olekusse.
Mind raputas ärkvele padatrummide kumin. Lahinguvalmidus gamma tähendas, et vaenlane on peagi rünnakule asumas. Keha oli kangeks jäänud. Ajasin end jalule, kohendasin varustust ja võtsin oda kätte. See oli mul juba kolmas, kaks olid eile murdunud. Staabiveebel Zaitsev andis meile käsu liikuda ettepoole, oma kohale.
Mind piinas hirmus kusehäda. Pidin jõudma sellest enne vabaneda, kui lahinguvalmidust tõstetakse. Esireal oli vähemalt see eelis, et ei pidanud kamraadidele kandadele soristama.
Mitu poissi järgisid mu eeskuju. Ma ei usu, et keegi meist oleks tahtnud pärslastele kohta kätte näidata. Lihtsalt pärast seda, kui lahingutegevus on kord pihta hakanud, pole põie tühjendamiseks enam aega.
Meie klassijuhataja, kelle koht oli esimese rivi keskel, tõstis mõõga pea kohale ja skandeeris vanakreeka keeles: „Me kuseme teie julmuste peale!”
Vastasime kooris. Lause muutus meie lahinguhüüuks ning peagi kordasid seda nii õppurid kui ka kasvatajad. Hüüd kaikus võimsa möirgena pärslaste suunas. „Me kuseme teie julmuste peale! Me kuseme teie julmuste peale!”
Nelisada kurnatud ja vermetes kaheksa-aastast poissi ning paarkümmend kasvatajat ei saanud säärast jõulist häält teha. See oli lahinguarvutite trikk. Kooliprogrammi hololahingustsenaarium tasakaalustas vähemalt osa meie east tulenevaid vajakajäämisi.
Ülemveebel Singh oli meid juba varahommikul hoiatanud, et pärslased võivad vange enda ees rünnakule sundida. Nõnda siiski ei läinud. Ma ei usu, et vaenlane oli vahepeal parandanud oma suhtumist sõjavangidesse. Vange ei ohverdatud, sest sellest polnud kasu. Nad oleksid vaid sõjavankrite tee ummistanud ja pealetungihoo maha tõmmanud.
Pärslastel oli ilmselt kavas sõjavankrite rünnakuga meie rivikord lõhkuda, et jalavägi saaks takistamatult murdekohta tungida ning meid oma tohutu ülekaaluga lömastada.
Trummirütm muutus. Täitsime viivitamatult sellesse kodeeritud käsu. Kümne sekundi pärast paiknes pataljon faalanksi asemel kuues kitsas ja teravas ettepoole suunatud kiilus, jättes kiilude vahele laiad tühikud, kust vankrid võisid läbi pääseda. Katapuldid koondusid kiilude taha.
Rattarummude külge kinnitatud metallterad välkusid päikesekiirtes, kui pärslaste sõjavankrid lõpuks liikvele läksid. Need olid raskemad, kolmeliikmelise meeskonnaga rakendid, mis kappasid meie suunas kuuest vankrist koosnevates ridades. Otsustav hetk oli käes. Peagi pidi rünnaku esimene laine meieni jõudma.
Tundsin hirmu, kuid see oli teistsugune tunne kui eilne. Pigem oli see sõnulseletamatu, südamega ühes rütmis tukslev ärevus. Kasvatajad ütlesid, et hirm ei kao päriselt mitte kunagi. Hirm oli toit, mida meelekindlus ja vaprus vajasid.
Katapuldid avasid tule. Seekord ei lennanud üle meie peade kivid, vaid mahukad savipotid. Kui need vastu maad põrkasid ja purunesid, pritsis neist välja põlevat ollust, mis süütas kogu oma ümbruse.
Kreeka tuli oli tegelikult umbes tuhat aastat hilisem leiutis, nagu olid ka vastukaaluga katapuldid. Lahinguarvuti oli mind rahustanud, et need relvad jäävad lubatud initsiatiivi piiresse, sest miinus viienda sajandi tehniline tase oleks põhimõtteliselt võimaldanud neid valmistada.
Hobused kardavad tuld, kui neid ei ole just spetsiaalselt õpetatud üle leekide hüppama. Mu lahinguarvuti ei teadnud, kuidas pärslased oma lahinguratsusid treenisid, aga sõjavankri rakendisse kuuluvatel loomadel polnud nagunii võimalust mujale hüpata kui ainult samasse kuristikku, kuhu oli kukkunud vägistajate käest põgenenud naine.
Nägin, kuidas äärmine rakend sai otsetabamuse. Kaarik ning meeskonna riided ja varustus süttisid põlema. Hullunud hobused pöörasid kuristiku poole ning põlev sõjavanker kadus silmapiiri taha nagu liiga vara loojuv päike.
Vankrid kaotasid juhitavuse ja kihutasid üksteisele otsa. Pöörlevad metallterad, mis olid mõeldud meie jalust niitmiseks, vigastasid hoopiski teiste rakendite hobuseid. Nood kukkusid ning täie hooga kihutavad kaarikud läksid ümber, paisates meeskonnad tulle ja hobusekapjade alla.
Esimesest rünnakulainest suutis vaid kaks rakendit meie eesliinini välja jõuda. See oli kasutu edu, sest nad ei suutnud kiilukujulisi kilbimüüre murda. Sõjavankrid suruti kiiludevahelistesse tühikutesse, kus tagumised võitlejad nende meeskondadele odadega lõpu tegid.
Vahepeal olid meie kamraadid jõudnud katapuldid uuesti laadida. Kogupauk paisutas meie ees laiuva