Haarasin vöölt kõvera teraga raske noa, mida kutsuti kopiseks, ja viskusin kiskjana mahalangenud ratsaniku suunas. Too oli jäänud jalgapidi haavatud hobuse alla ning püüdis kitsikusest välja rabelda.
Vaenlase võitleja pead kattis kitsaste silmapiludega kiiver. Surusin oma relva sügavale tema silmaauku.
„Varju hobuse taha,” sain uue nõuande.
Looma lõhkisest kõhust oli välja valgunud soolikaid ja verd. Viskusin kõhklematult selle haisva olluse sisse. Tundsin kogu kehaga looma surmakrampe ja sihitult põtkiv kabi virutas mulle vastu külge, nii et hing jäi korraks kinni.
Samal hetkel hüppas teise laine ratsanik meist üle.
„Lõika hobuse kõri läbi,” sosistas hääl mu peas.
Tegin seda ning sooja verd purskus näkku, sest jäin kõrvalepõikega hiljaks. Põtkimine lõppes paari krampliku tõmblusega. Sülitasin suhu valgunud vere välja. Keerasin ennast selili, lasin noa käest ja sikutasin tupest mõõga. Teadsin nüüd ilma lahinguarvuti nõuannetetagi, mida tuleb edasi teha.
Ootasin, et kolmas ratsanikelaine kohale jõuaks. Vaatasin üles ja taevas näis nii sinine. Kivid lendasid üle vaatevälja, mis tähendas, et vaenlane polnud veel katapultideni läbi murdnud. Päike ergas, nagu oli teinud kõik need päevad.
„Siin on minu koht päikese all,” mõtlesin miskipärast.
Kui ratsaniku vari mu kohale laskus, sähvasin mõõgaga mööda hobuse jalga. Ma ei näinud, kuidas loom komistas ja kukkus, kuulsin vaid tuhmrasket mütsatust ning metallikolinat.
Vaenlase jalaväelased pidid peagi kohale jõudma ning neid ei olnud mõistlik lamadesasendis oodata. Ajasin end jalule.
„Irv, siia!” kostis hõige. Klassijuhataja tuttavat häält kuuldes tundsin suurt kergendust. Ntshingwayo oli ka elus. Vaatasin ringi ja nägin, et ellujäänuid on veelgi. Ma ei olnud ju ainuke, kellele lahinguarvuti nõu andis.
Pärslaste jalaväelased olid maha jäänud. Nad lähenesid joostes, kuid olid alles kahe staadioni kaugusel.
„Kilbid! Koguneda! Seanina!” jagas staabiveebel Zaitsev nappe korraldusi. Ilmselt olid ülemveebel Singh ja kompaniiülemad langenud.
„Kilbid! Koguneda! Seanina!” kordasin käsku. Suust tuli kähe ja katkendlik karje. Käsku kordasid teisedki ellujäänud ning mõne hetke pärast kostis ka üksiku trummi nukker tümin.
Haarasin maast esimese ettejuhtuva kilbi ning tormasin ülema juurde. Saime kokku kolm kasvatajat ning umbes neli-viiskümmend õppurit. Haavatuid ning hobusekapjade alla jäänud vigastatuid, kes ei suutnud edasi võidelda, oli veelgi rohkem, kuid neid ei olnud võimalik enam aidata.
Võtsime koos Ntshingwayoga kohad sisse otse klassijuhataja selja taga, kes oli mõistagi rivi nokamees. Teised kasvatajad jäid tagumise rivi äärmisteks, sest peagi pidi meie väike kolmnurk sisse piiratama.
Vana allohvitser vaatas sõnatult, kuidas me rivistusime ja end lahinguvalmis seadsime. Pärslased olid jõudnud vahepeal üsna lähedale.
Staabiveebel Zaitsev ei kavatsenud neid ootama jääda. „Edasi, marss-marss!” röögatas ta.
Kui me üle inimlaipade ja hobusekorjuste hüpates edasi sööstsime, kulus kogu mu tähelepanu oma koha säilitamisele rivis.
„Mõõgad! Rünnakule!” kõlas meie klassijuhataja viimne käsk.
Edasine toimus justkui unenäos. Tundus, nagu ei oleks see minu tahe ja käsi, mis mõõka liigutab. Lõin, raiusin ja torkasin ning tõrjusin hoope ja torkeid. Tungisime kiiluna edasi, alguses hoogsalt, seejärel üha aeglasemalt ja aeglasemalt, kuni uppusime vaenlaste massi ning pärslased meid ümber piirasid.
Sain mitu korda haavata, kuid ma ei tundnud valu. Ma ei saanud aru, et see on mu enda veri, mis haavadest voolab. Esimesel hetkel ei tajunud ma isegi seda, kui minust oda läbi torgati.
Tugev tõmme rebis mind ettepoole, kui pärslane oda tiris, kuid odaots ei tahtnud kohe välja tulla. Käed ja jalad läksid järsku nõrgaks, pillasin mõõga käest ning kukkusin näoli.
Valu tuli alles nüüd. Lõikav pitsitus muutis mu teadvuse põgenikuks omaenda kehas. Olin valmis andma kõik, et sellest meeletust painajast pääseda. Pääsemissoovist veelgi tugevam oli aga paaniline hirm tundmatuse ees, kuhu peagi pidin sattuma.
Tahtsin karjuda, kuid mu hääl jäi kinni kurku tulvavasse verre. Vähkresin kägaras maas, püüdes iseennast koos hoida. Aja kulg aeglustus lõpmatuseni. Nõnda lähevad inimesed hulluks.
Ilmselt oleks minuga see juhtunudki, kui pärslased poleks otsustanud taktikat muuta. Nad tõmbasid jalaväeüksused tagasi ning soomusratsavägi sooritas viimase rünnaku. Rautatud hobusekabja hoop tabas mu pead nagu lunastus.
„Mis kaart see on? Kas satelliitfoto?” küsisin.
„Siin ei ole satelliite. See on aerofoto, lennumasina pealt tehtud,” vastas õppur Otto Carius VIII.
„Peame vallutama selle maja siin,” osutas poiss oksaraoga kaardile.
„Kuradima suur hoone. Meil on ainult kolmkümmend kuus meest järel,” kahtles Toshio.
„See on täiesti maatasa tehtud. Meil on ka kõigest kolm T-34 kogu kompanii peale. Kaks tanki on remondis, aga ma ei usu, et need õnnestub öösel üle jõe tuua. Meil on mehi rohkem kui tanke. Ülejäänud võivad jalaväelastena võidelda,” selgitas Otto.
„Oled sa tõesti tankikompanii ülem? Kus teie kasvad on?” päris mu lahingupaariline meie uuelt kamraadilt.
„Sealsamas kus teiegi omad. Mullatoidul. Sakslased tulid eelmisel nädalal äärelinnast viisteist kilomeetrit allavoolu üle Volga ja rajasid sillapea. Lõime nad puruks. Ägedad lahingud olid,” selgitas too.
Mõistsin ühtäkki, et kasvatajate haavatasaamine ja surm ei olnud juhus, vaid osa holosimulatsiooniprogrammist. See võimaldas anda meile raskemaid ülesandeid ja rohkem vastutust. Toshio määramine kompaniiülemaks tähendas, et ta on parim kõigi kuue klassi õppurite seas, kes meie kompaniisse kuulusid. Mul oli põhjust oma lahingupaarilise üle uhke olla.
„On teil leegiheitjad ka peal?” jätkas Toshio pärimist.
„On. Välilahingus polnud neist suuremat kasu.”
„Kindlustatud positsioonide vastu on leegiheitjad väga head. Sakslased kõrvetasid meid valusasti. Ega meil pole vaja jalgratast leiutada, võime sama teha.”
„Mida leiutada?” ei saanud Otto aru.
„Velomobiili. Sakslased on selle juba leiutanud. Kõrvetame nad leegiheitjatega positsioonidelt välja.”
„Ahah. Näib olevat mõistlik mõte. Kas paigutame teie võitlejad tankisoomusele?”
„Välilahingus oleks see mõistlik. Kui pole transpordivahendeid ja on vaja läbida pikki vahemaid, oleks see sobiv lahendus. Linnas aga seaksime end asjatult ohtu. Oleksime hea sihtmärk nii käsirelvadele kui ka kaartulele. Teile ei tee suurtükimürsud midagi, kui just otsetabamust ei saa, aga meiega on lõpp, kui tule alla jääme,” polnud Toshio nõus.
Arutasime rünnakuplaani kuuekesi: peale Toshio, Otto ja minu olid kohal veel kaks tankikomandöri ja õppur Roberts Ancāns VIII, kes juhtis meie kompanii teist võitlusgruppi. Ta ei olnud meie klassist.
Kool, kus tankistid õppisid, asus Yanbo Kolmel II sektoris. Lahinguarvuti ütles, et Vladikosmoselt on sinna seitsesada kaheksateist valgusaastat. Stalingradi lahingu mastaapsust aitaski kõige paremini hoomata kaasatud õppurite hulk ja koolide paiknemise kosmograafia.
Kui meid pärast viimast, läbi häda tõrjutud rünnakut välja vahetati, arvasime, et ükskord ometi on lahing meie jaoks läbi. Me eksisime. Väljavahetamine tähendas kõigest kolme ööpäeva pikkust puhkust.
H-hetk oli määratud homme hommikul kella viieks. Tõtt öelda poleks me ilma lahinguarvutite abita mingit mõistlikku tegevusplaani valmis saanud, ammugi