Abiellusin oma naisega väga noorelt. Olin alles äsja tähistanud oma teist sünnipäeva ega teeninud veel kuningliku lipu all. Peagi astusin Tema Tähehiilguse teenistusse, seepärast ei saanud kuigi tihti perekonna juures viibida.
Poole ajatsükli pärast otsustas emand Orianë, Saja Üheteistkümnes Omanimeline, mu ämm, et naisel on aeg võtta järgmine mees. Nad ei vaevunud minu nõusolekut küsima. Oleksin selle solvangu vaikides alla neelanud, kui see mees oleks olnud väärika käitumisega, aga kaugel sellest.
Kui mõni isand on nii labane, et käib juba prooviabielu ajal maksuliste seisuseta naiste juures ning lisaks kõigele veel ka nõnda rumal, et oma autusega avalikult uhkustab, ei vääri ta isandaseisust ega elu.
Kutsusin ta oma naise au solvamise pärast kahevõitlusele ja lõikasin tal siinsamas võitlusareenil kõri läbi. Ma loodan, et Kuninglikus Kojas on sulle õpetatud, et mõni probleem on parem lahendada enne, kui see üle pea kasvab.
Sellest ajast saadik on palju vihma taevast alla sadanud. Mäletan, et seda areeni oli äsja rekonstrueeritud, kui see kahevõitlus toimus.”
„Mida teie naine sellest arvas?” jõudsin küsida, enne kui taipasin, et tõeline isand Rrafšh Dörrëräšh I poleks tohtinud endale säärast küsimust lubada.
„Ta ei olnud rõõmus. Ta arvas, et olin armukade ning tapsin tolle mehe otsitud põhjusel. Naised näevad mõnikord asju nii, nagu näha tahavad, mitte nõnda, nagu need tegelikult on.
Kuid eks aeg parandab haavad. Nüüd on tal kolm meest, nagu väärikale emandale kohane. Üks neist on mu sõber ning teisega saan ka enam-vähem läbi. Eks vanasõnagi ütle, et parem üks hea naine kolme mehe peale, kui kolm halba naist igale mehele,” vastas ta siiski.
„Rrafšh, sul on juba neljas sünnipäev seljataga. Miks sa pole abiellunud?” esitas ta seejärel küsimuse, mida isand poleks tavaolukorras teiselt küsinud.
„Ükski emand ei ole mulle ettepanekut teinud. Põlised kojad peavad mind veelgi hullemaks tõusikuks kui mõnda ülirikast kauplejat, kes on isandaseisuse endale ostnud. Kauplejal on vähemalt raha, aga mul pole sedagi. Võib-olla oleks mulle andeks antud, kui oleksin tõusnud isandaks tarkade või „vaba rahva” hulgast või oleksin vähemalt mõne isanda sohipoeg. See pole nii. Mu ema oli kiltmaa talunaine.
Ühegi madalamast seisusest naisega abiellumiseks aga ei annaks Ongašhrai lääniisand mulle luba. Ma ei ole enam talupoeg, aga pole veel ka isand. Olen kukkunud seisuste vahele. Kuldsel kolmnurgal ei ole minu jaoks suuremat väärtust,” püüdsin välja mõelda nii usutava vastuse, nagu vähegi suutsin.
„Sa ei näi olevat rumal mees, aga anna andeks, viimane lause oli tõesti küündimatu. Iga koda on alguse saanud kellestki, kes ei ole olnud isand. Saja või kahesaja ajatsükli pärast on sinu järglased samasugused põlisisandad, nagu mina olen täna.
Isandaseisuse mõte on ühendada endas kõigi seisuste voorused. Isand peaks olema nutikam kui tark, loovam kui„vaba rahva” liige, kavalam kui kaupleja, ettevõtlikum kui merelkäija, julgem kui nomaad, töökam kui käsitööline, visam kui talupoeg. Võib-olla on see saavutamatu ideaal, aga selleks, et inimesi juhtida, peab selle poole vähemasti püüdlema. Mis juhtuks, kui isandaseisus ei valitseks enam ühiskonda?”
„Sel juhul tuleks kaos ja anarhia,” pakkusin välja isand Rrafšh Dörrëräšhile sobiliku vastuse.
„Kaos ja anarhia ei kestaks kaua. Peagi hakkaks valitsema raha, nagu on välisilmas. Nad ise arvavad, et neil valitseb rahvas, aga see pole tõsi. Meil arvavad paljud, et seal valitsevad hoopis masinad ja robotid. Ka see on vale.
Väljaspool Tema Tähehiilguse valdusi on tegelikult ainult üks valitseja – raha. Välisilma valitsevad suurkorporatsioonid ja nende kasum. Rahal ei ole ideaale. Raha taotleb ainult üht – veelgi rohkem raha. Seepärast ongi raha võim ohtlik.
Ma ei tea ühtegi head või tasakaalustatud ühiskondliku korra mudelit, aga monarhia ja seisuslik kord näivad olevat parimad kõigest sellest halvast, mille vahel on üldse võimalik valida.”
„Kust te teate, mis välisilmas toimub?”
„Mu esivanemate seas on välisilmlane nagu teilgi, ainult palju lähemast ajast. Mu vanaema vaarisa teenis nende impeeriumi relvajõududes. Tal oli seal kummaline auaste, kõrgem kui alamsõjapealik, aga mitte päris sõjapealik.”
See esivanem sai olla ainult föderaalsete relvajõudude kolonel.
„Kuidas ta siia sattus? Kas ta deserteeris?” pärisin ettevaatlikult.
„Ükski meie koja emand ei oleks ilmaski valinud abikaasaks desertööri,” vastas isand Cerën Orianë hääletooniga, mis väljendas ülimat põlgust.
„Andestage, isand,” taipasin viivitamatult vabandust paluda.
„Suures Kosmesesõjas osales üle saja tuhande meie vabatahtliku. Mu vanaema vaarema oli ka nende hulgas. Sõja lõpupoole loodi Gort Ashryni ja Bangyan Nelja vahele isegi portaaliühendus, aga vaid vähesed tulid tagasi. Hukkunute hinged jäid lõksu kaugetele planeetidele.”
Mul ei olnud vaja imestust teeselda, kui oma ssérallërile otsa vaatasin.
„Lõppude lõpuks on ka välisilmlased inimesed. Ära usu, kui sulle räägitakse, et meie targad on kõik tsivilisatsiooni saavutused välja mõelnud. Oleme vaid kopeerinud ja järele teinud seda, mis meie vabatahtlikud Suurest Kosmosesõjast kaasa tõid. Ilma selleta ei oleks meil olnud võimalik relvajõude ja sõjatööstust moderniseerida,” kinnitas isand Cerën Orianë.
„Kuninglikus Kojas ei ole sellest kunagi juttu olnud.”
„Kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Neljas Omanimeline, oli keelanud oma alamatel Suures Kosmosesõjas osalemise. Samal päeval, mil kolmkümmend kaks tuhat ellujäänut Gort Ashrynile tagasi jõudsid, heideti nad elu lõpuni seisusest välja. Kolme ja poolt tuhandet välisilmlast, kes nendega kaasa tulid, ei arvatud kunagi kuninganna alamate hulka. Keegi ei taha enam seda eksitust meenutada.”
„Eksitust?” segasin isanda jutule vahele.
„Kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Kuues Omanimeline, tunnistas hiljem oma eelkäija viga. Kuninglik Nõukogu polnud Suure Kosmosesõja suhtes pädev ja andis Tema Tähehiilgusele halba nõu. Inimliku rumaluse eest pole ükski riigikord kaitstud.”
„Mis teie esivanematest siis sai?”
„Nad läksid Gort Ashryni pärismaalaste juurde. Kõik Suurest Kosmosesõjast eluga tagasitulnud asusid elama Ongašhrai saarele. Kuhu mujale oleks neil olnud minna?
Mu vanaema vaaremast sai pärismaalaste ülemsõjapealik. Kogu elu jooksul ei abiellunud ta ühegi teise mehega peale oma välisilmlasest abikaasa. Välisilmlastel on kummaline komme, et igal naisel tohib olla ainult üks mees.
Sa kurtsid, et oled kukkunud seisuste vahele. Mu vanaema vaarisa oli seisuseta mees, ometigi sai temast suur sõjapealik, kelle juhtimisel pärismaalased purustasid Kuningliku Koja väed ning sundisid Tema Tähehiilgust kuninganna Alcallendët, Kolmekümne Viiendat Omanimelist, tunnistama nende tavaõiguse kuningliku seadusega võrdseks.”
„Isand, kui lubate, kuidas oli teie auväärse esivanema nimi?”
„Tema tõelist nime teatakse ainult meie perekonnas, sest abielludes võttis ta loomulikult oma abikaasa ja meie koja nime. Rrafšh, sul ei ole vaja seda teada. Milleks sa seda küsid? On asju, millest isegi ssérallër ei saa rääkida.”
Väline sarnasus oli õhkõrn, peaaegu olematu, ometigi ei saanud mu otseteadvus eksida.
Välimarssal Tian Guani kloonimise üle oli kuuenda maailmasõja alguses toimunud Senatis koguni hääletus. Hirm Suure Diktaatori varju ees oli suur, kuid sõja vajadused kaalusid selle üles.
Isand Cerën Orianë esivanem ei võinud olla Tian Guan I, sest too oli langenud noore õppursõdurina. Viimane märge, mis Tian Guan II kohta MILNETis leidus, rääkis sellest, et ta oli ülendatud vahetult enne sõja lõppu