Kohe ei jää ka prantslanna vastust võlgu ning hakkab tema ja teiste sõdurite pihta tomateid loopima, raevukas ilme näol.
Tundub siiski kummaline, et tomatid ei taba sõdureid eriti kõvasti; karjumisest ja solvangutest hoolimata ei viska naine neid kogu jõust. Lüüasaanud mehed on masendunud, nende meeleolu on madal, kuid nad taipavad kähku, mis siin toimub. Nad krabavad maast tomateid ning peidavad põue, et need hiljem nahka panna, olles varjatud heategevuse eest tänulikud. Sakslased ei kavatsegi neile lähiajal süüa või juua pakkuda. Sakslased arvavad muidugi, et naine on tõepoolest ärritunud, ja peavad kogu stseeni äärmiselt naljakaks. Nad patsutavad talle lausa õlale, kiites teda Englische Schweine alandamise eest.
Nad ei saa arugi, et neid alt veeti.
ESIMENE OSA
Pikareskne ehk kelmiromaan: stiililt episoodiline ilukirjandusžanr, mis keskendub tahumata ja ebaausa, kuid sümpaatse kangelase seiklustele. Nimetus pärineb hispaaniakeelsest sõnast picaresco, mis on tuletatud sõnast pícaro ehk suli.
pícaro , om: (a) riukalik, kaval, petturlik, velbas, (b) üleannetu, ulakas, valskust täis
1
Inglismaa, 1941–1942
Liitlaste läbikukkumised II maailmasõjas ei piirdunud vaid Dieppe’i luurerünnakuga. Peale kaootilist taganemist Dunkirkist 1940. aastal ning lüüasaamisi Balkanimaades 1941. aastal hakkasid paljud kahtlema, kas Briti armee suudab lahinguväljal Saksa Wehrmachtile vastu saada. Isegi Ühendriikide abiga, kel oli hea väljaõpe ning kes 1941. aasta lõpust oma suurema tööstusliku võimsuse ja arvukama sõjaväega nende poolele asusid, oli kardetava vastase alistamine ülimalt keeruline.
Vaenlase alistamiseks tuli leida teistsuguseid, erilisi viise. Saksa kultuur, mis hindas distsipliini ja ülistas sõda, näis tootvat lõputul arvul sõjamehi. Kuid britid hindasid sääraseid omadusi, mis nende vastu tõhusaks relvaks kujunesid: taibukust ja ekstsentrilisust. Luure, vastuluure ja vaenlase eksitamine muutusid liitlaste sõjastrateegia tähtsaks osaks. Tuli leida erakordseid ja ebatavalisi lahendusi, rakendada andekate meeste ja naiste taipu vaenlase üllatamisele ja lollitamisele. Dieppe’i-sarnase katastroofi kordumist ei saanud lubada.
Antud tingimustes võisid just kõige hullumeelsemad plaanid kaalukausi liitlaste kasuks kallutada. Sageli olid need skeemid mõne väikese inimgrupi või vaid ühe ebatavalise isiku looming.
Meie lugu jutustab ühest sellisest mehest ja tema rollist, mida ta mängis D-päeva ja Normandia dessandi õnnestumises. Seda lugu on varemgi jutustatud, ka tolle mehe enda poolt, kuid vaid osaliselt: seal leidub lünki ning ebamugavaid fakte on varjatud. Kõige keskmes olev tegelaskuju jäi mõistatuseks ja tema tegelikku iseloomu tutvustati vaid põgusalt.
Ta oli Barcelonast pärit hispaanlane: unistaja, pettur ja luiskaja, kuid samas ka õilis ja heasüdamlik mees, kompulsiivne jutuvestja, kelle lugusid polnud lihtne jälgida, sest tema väljendusviis oli nõnda keerukas. Kui tegu poleks tõelise inimesega, võiks teda pidada mõne kelmiromaani kangelaseks: pühakusarnane suli, erakordne fantaseerija, kel on kummaline arusaamine tõest ning keda ei saa „heaks“ või „halvaks“ sildistada – ta on ilmsüütu kui Don Quixote ja kaval kui Sancho Panza.
Temast sai ajaloo suurim topeltagent, kes ebatõdede kaudu uue tõeni jõudis. See lugu räägib temast ja tema tegudest ning mõnest neist paljudest eludest, mida tema teod muutsid. Detailid ja tsiteeritud vestlused pärinevad teda tundnud inimeste märkmetest, kirjadest ja memuaaridest.
Kodumaal Hispaanias teati teda Juani nime all.
Neis varjatud maailmades, kus ta tegutses, tunti teda paljude eri nimedega …
Bletchley Park, 1941. aasta detsember
„Suvilad“ olid kolm kõrvuti asuvat majakest peahoone lähedal. Enne sõda olid need ülemkutsari eluhooned, kuid nüüd paiknes seal Dillwyn Knoxi koodimurdjate rühm: peamiselt kaunid noored naised, nagu Mavis Lever. Neid kutsuti Dilly tüdrukuteks.
Knox oli üks Bletchley karaktereid, ekstsentrilisi intellektuaale, kes töötasid valitsuse koodi- ja krüpteerimiskoolis (GC&CS) ning üritasid murda sakslaste krüpteeritud raadiosõnumeid. Nemad olid selle paiga liha ja veri.
Knox oli Cambridge’is klassikalisi keeli õppinud ning teda võrreldi sageli mõne Lewis Carrolli raamatu tegelaskujuga; ta oli pikk ja kõhn ning ühe sõbra sõnade kohaselt „näljaroti näoga“. Ta oli juba hilistes viiekümnendates ning lonkis mõnikord Bletchleys ringi vaid hommikumantli väel, kuna unustas end hommikul riidesse panna, ning tema prillid või tubakatoos läksid pahatihti dekrüpteeritud sõnumite lehekülgede all kaotsi. Ühel hajameelsel hetkel toppis ta kogemata oma piipu võileiva küljest murtud palukestega. Mavis, tollal vaid üheksateist aastat vana, tundis Knoxiga hingelist lähedust, nähes temas Valget Rüütlit raamatust Alice Imedemaal: „vastupandamatult ekstsentriline ja minu heaolu pärast muretsev“.
„Me oleme koode murdvad masinad,“ teatas ta Mavisele, kui too 1940. aastal esimest päeva suvilates viibis. „On sul pliiats kaasas?“
Lugupidamine ja kiindumus olid vastastikused ning noor värvatu sai peagi vanema koodimurdja kaitsealuseks. Mavis oli loobunud saksa keele õpingutest Londoni ülikoolis, et seda tööd saada, ning kui Knox asus talle tsiteerima Miltoni Lycidast, vastas ta millegi sobivaga, mis võis pärineda näiteks Heinrich Heine luuleridadest. Nende vahel tekkis sümpaatia ning aastaid hiljem kirjutab ta Knoxi biograafia.
Bletchley Park oli sõja neil aastatel kui väike linnake, kus tuhanded inimesed nägid palavikuliselt vaeva vaenlase koodide murdmisega, mis toimus peamiselt territooriumile kiirkorras püstitatud onnides. Talvel oli neis külm. Suvilad olid toekamad ehitised ning hoidsid paremini soojust. Selles mõttes Mavisel vedas.
Töö polnud kerge ja kestis vahetustega nii öösel kui ka päeval. Peamajas asus söökla, kuid mõnikord polnud seal kell kolm öösel saada muud peale ülekeedetud rooskapsaste. Ent valitses kambavaim: kui Mavis polnud koodimurdmisega ametis, nautis ta kontserte, hobiteatriringi ning Šoti rahvatantsu.
Knox ei veetnud tol detsembril nendega „suvilas“ palju aega, kuna oli raskelt haige ning pidi piike murdma Bletchley operatiivülema Alistair Dennistoniga, kuna nad jäid eriarvamusele selles, kuidas dekodeeritud materjali luureteenistuste piires kasutama peaks. Mavise töö põhines siiski Knoxi meetoditel ning ta pidi rakendama oma teravat taipu, et lahendada vaenlase Enigma masinatega seonduvaid keerukaid ülesandeid. „Mis suunas liiguvad kellaosutid?“ küsis Knox.
„Päripäeva.“
„Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.“
Nad olid ühiselt juba midagi olulist saavutanud, kui murdsid sama aasta alguses Itaalia sõjalaevastiku koodid. See mängis suurt rolli kevadel toimunud Matapani lahingus, kus Itaalia sõjalaevastik brittide käest rängalt lüüa sai. Churchill nimetas seda suurimaks triumfiks merel peale Trafalgari lahingut.
„Öelge Dillyle, et saavutasime Vahemerel olulise võidu,“ teatas admiral Godfrey Bletchleysse tehtud telefonikõnes. „Ja seda vaid tänu talle ja tema tüdrukutele.“
Knox autasustas Mavist õhtusöögiga, viies ta oma tillukese Austini masinaga lähedal asuva Stony Sratfordi küla kõrtsi ning ühtlasi käskis tõsta ta palka, mis seni oli püsinud 35 šillingil nädalas.
See oli juhtunud 1941. aasta aprillis. Nüüd oli käes detsember, aga kui Mavis koos kolleegi Margaret Rockiga murdsid pead järjekordse ülesande kallal, oli selge, et toimumas on midagi sama tähtsat – või koguni senisest olulisemat.
Knox oli šifri pihta oktoobris esimese hoobi andnud ning mitmekuise pingutuse järel suutsid Mavis ja Margaret 8. detsembril viimaks Saksa luure kasutatud koodi lahti murda ja võisid nüüd lugeda esimest dešifreeritud Abwehri sõnumit. Kui liitlastel õnnestub lugeda Saksa spioonide teabevahetust,