Kuna see politseihoone on suur kompleks, siis õige majaukse leidmine polnud just lihtsate killast. Tiirutasin ümber maja. Sõitsin ka maja taha. Uksi oli mitmeid.
Sõitsin tagasi maja ette teise värava juurde, aga mitte kedagi väljas polnud. Tagurdasin just, et autot ümber pöörata, kui nägin maja ühest nurgast uksest väljuvat mingit kõhetut, väsinud oleku, prillidega kuju. Tüüp oli vanuses hea 50. Seljas olid tal vana väsinud välimusega pruunikashall jope, jalas kulunud, määrdunud teksad. Ise hindasin esmapilgul, et sellel tüübil küll raha pole ja mida see Vana üldse siin majas tegi – et miks ta siin on või miks ta siia toodi?
Vana tuli auto juurde. Küsisin ta käest, et kas tema on tellinud auto. Selgus, et oli. Kutsusin ta siis autosse.
Kõigepealt küsisin kõverate, räsitud prillidega Vanalt, et kas tal raha on üldse. „Onon,” vastas Vana. Ütlesin, et „Näita, ma ei usu muidu.” „Onon noh, ära muretse,” vastas Vana mu nõudmise peale. Kordasin uuesti, et „Näita, ma ei sõida enne kuhugi muidu.” Siis näitas vanamees mulle kortsus 20st. Küsisin siis, et „Kuhu sõita tahad?” „Espoosse, …tiele.” Ojaaa, muidugi, tuttav koht. Väga vahva seltskond elab teil ikka seal, mõtlesin ise.
Hakkasime Espoo keskuse poole sõitma. Tee peal uurisin, et mis teda sinna politseimajja tõi, kuhu keegi just vabatahtlikult tulla ei soovi. „Ma kukkusin sillalt alla,” vastas Vana. „Misasja!? Mismoodi, sillalt, kuidas siis?” tekkis mul imestusest kohe mitu küsimust. Vana seletas lahkelt: „Ma vaatasin sillalt kalu ja kõõlusin liiga palju üle käsipuu. Kaotasin tasakaalu ning kukkusin pea ees alla, aga vastu asfalti …” „Oot, aga kus need kalad olid siis?” küsisin vastu. Ma ei saanud päris hästi aru ta jutust. „Ma ka ei tea, kus nad olid. Ma olin liiga purjus,” andis Vana mulle vähe loogilisema vastuse. Einoh, normaalne tegelane oled ikka, mõtlesin. Uurisin siis edasi, et „Kas sa midagi siis ära ei lõhkunud endal?” „Aa, eiei, kõik läks hästi. Maandusin nagu noor kass. Prillid põrutasin vähe kõveraks,” andis Vana taas uskumatu vastuse. Vaatasin vilksamisi Vana ja tõdesin, nojah, prillid on tõesti vähe kannatada saanud. Mulle ei andnud aga ikka rahu, et kuskohas tal see kõik juhtus ja pärisin edasi: „Kuskohas või milliselt sillalt sa alla kukkusid?” „No sealt, mis on Espoo keskuses seal kiriku juures,” seletas Vana taas.
Ma tean seda silda. Sellest üle läheb tegelikult sõidutee ja selle all on tegelikult jalakäijate tunnel. Arusaamatu ainult, kuidas ta seal kalu nägi … Ju siis pidi ikka päris kõva promill sees olema, et asfaldi sees kalu nägema hakkas …
Mees ise oli muidugi väga positiivselt meelestatud. Vahepeal ümises kaasa raadiost tulnud Boney Mi irooniliselt tähenduslikule „Rivers of Babylon” loole. Eks oli ka põhjust – ca 3 meetri kõrguselt asfaldile kukkuda ja niimoodi tervena pääseda. Ulme ikka.
Lõpuks jõudsime ta maja ette. Vana maksis arve ja küsis siis, et kus ta seljakott on. Vastasin: „Sul polnudki seda. Sa tulid kaks kätt taskus autosse.” „Ahaa, nojah, ju siis jäi jaoskonda,” võttis mees asja endiselt rahulikult.
Nii ta lahkuski. Mina mõtlesin ikka jupp aega, et kuidas ta sealt sillalt Toomkiriku juures, kus ta väidetavalt alla kukkus, veel nii terveks jäi. Uskumatu ja samas pisut koomiline lugu.
Juulikuu. Argipäeva varahommik. Umbes kella 4 ajal võtsin Edela-Espoost,Kivenlahti1 ühe korrusmaja eest peale haige jalaga, lonkava, ca 30–35se tüübi. Unine, alkoholijoovet ja juba pohmelli-kombinatsiooni põdev tüüp, kes tahtis teise korrusmaja juurde, Messupubi taha minna. Sõita oli umbes kilomeeter. Selle lühikese aja jooksul tegi tüüp mulle kiire ülevaate, kust ta tuli ja mis tal juhtunud oli.
Sell rääkis, et olid sõbraga selle juures vähe õlut lasknud õhtul ning telekat vaadanud. Õlut oli rohkem kui vaja saanud ning tukk oli peale tulnud. Tüüp oli teleka ette magama jäänud. Õhtul oma kodust lahkudes oli ta aga oma naisele öelnud, et ta tuleb keskööks koju tagasi. See plaan aga ei õnnestunud.
Kahe-kolme ajal öösel oli naine talle helistanud telefoni peale, aga ta ise ega ka sõber polnud seda kuulnud. Tüübid magasid rahus oma õlleuimast und. Lõpuks, hommikul 4 ajal oli uni vähe õrnem juba olnud ning naise mitmeteistkümnes kõne oli ta siiski üles ajanud. Naine olevat ta peale nüüd nii vihane, et ta pole kindel, kas tuppagi lastakse. Tüüp seletas, et ta naine on haiglaslikult armukade ka veel. Naine oli arvanud, et ta mees on mingi teise muija30 juures muud lõbu nautimas. Lisaks oli ta eit helistanud juba hädaabikeskusesse ning lasknud tüübi tagaotsitavaks kuulutada … Selle peale küsis tüüp minu käest: „Kas sa võid ette kujutada, kui haige fantaasiaga peab inimene olema, et ta sellist asja teeb? Ma jään lihtsalt sõbra juurde magama ja mutt laseb mind kohe tagaotsitavaks kuulutada …” Ma ei osanud tõesti selle peale midagi kommenteerida. Oskasin vaid endamisi mõelda, et kes see sul käseb siis üldse sellise naisega koos elada … Vaba valik ju.
Juulikuu. Argiöö. Kell oli 3 saamas. Kus mujalt ikka seiklusi saab, kui mitte Loode-Espoost, Espoo keskusest31.
Istusin seal postil ja küüti tuli üks ca 30ne tüüp. Küsisin, et kuhu lähme. „Kivenlahti”32, sain vastuseks. Pärisin edasi, et „Mis tänavale täpsemalt?” „Yläjuoksu,” sain vähe täpsema sihtkoha kirjelduse.
Söötsin aadressi navisse ja hakkasime liikuma. Tüüp hakkas samal ajal kuskile helistama. Ca 200 m postist tuli ristmik, kust mul navi näitas, et peaksin paremale keerama. Mina hakkasin paremale keerama, aga telefoni otsas rippuv tüüp, kes mu kõrval istus, vehkis käega, et „vasakule-vasakule.” Ütlesin talle: „Tegelt saab siit paremalt ka Kivenlahtisse ja mu meelest on see isegi otsem tee,” aga vend vaidles sellele vastu. Telefonikõne kõrvalt võttis ta korraks sõna, öeldes tähtsalt: „Ma olen Espoos 35 aastat elanud ja ma tean, kustkaudu otsemini Kivenlahti saab.” Andsin alla ja vastasin: „Ei, ega minul ei olegi vahet, kust sõidame. Peaasi, et sulle sobib,” ja lisasin: „aga ausalt öeldes ma küll ei tea, et Kivenlahtis Yläjuoksu tänavat oleks”. „On-on, ma tean,” vaidles tüüp jälle enesekindlalt vastu mulle ning siis rääkis telefoniga edasi.
Sõitsime siis Kivenlahti suunas. Iga ettetuleva ristmiku eel näitas navi, et „Tee U-pööre”. Ise mõtlesin neil hetkil, et ju siis navi järgi oleks pidanud ikka sealt Kauklahti33 kaudu sõitma. Sealt, kus ma esimeselt ristmikult kohe paremale tahtsin keerata.
Lõpuks jõudsime Espoonlahti34 piirile, kus navi näitas, et ma peaksin keerama Länsiväyläle, Hanko suunas. Ütlesin seda ka tüübile ning küsisin kohe: „Kas sa oled ikka päris kindel, et see Yläjuoksu asub Kivenlahtis?” Seletasin talle, et „Mul navi järgi näitab sinna tänavale veel 24minutilist sõitu … See tundub kuidagi kaugemal olevat …” Selle peale sattus tüüp ärevusse ja otsustas aadressi siiski veel kord kontrollida.
Ta helistas oma tüdruksõbrale, kelle juurde ta minema pidi. Kuulsin tüüpi pärimas: „Kuule, mis piirkonnas see Yläjuoksu tänav asub? Kivenlahtis ikka, eksole?” Kuulsin taas, kuidas sõbrants talle midagi vastas, mille peale tüüp imestas valju häälega: „Niiiiippperis35 või???!!!!” ning vandus: „Voi vittu!!!”
Tüüp lõpetas kõne. Vaatasime teineteisele otsa ning hakkasime mõlemad valjult naerma. „Niipperis. Jajaaa, ma tean, ma olen siin 35 aastat elanud,” kordasin ironiseerivalt ta ülimat enesekindlat tarkust. Tüüp tunnistas ise ka: „Jaaa, sul oli õigus, sul oli õigus. Ma oleksin pidanud ikka sind kuulama ja sealt esimesest