Kui sa nüüd küsid, palju taksojuhid palka saavad, siis jutud müstilistest palkadest on legendid. Või mis on üldse müstiline palk – kõik on ju suhteline.
Soomes taksojuhtidel mingit põhipalka ei ole. Juht teenib vaid teenitud kassa pealt. Iga aastaga on järjest raskem korralikku palka teenida, sest taksosid on turul liiga palju ja kliente jääb järjest vähemaks. Üheks põhjuseks on ühistranspordi, sealhulgas metroo kiire areng ning Soomet hetkel rõhuv „lama” ehk meie keeles „masu” või „pupu”. Ise arvan, et pigem on neil hetkel veel masu, aga ega see valus pupugi väga kaugel pole.
Soome taksode kasutamise kultuurist saad aimu läbi järgnevate lugude. Kirjutasin need siia n-ö päevikuvormis, kus iga loo juures on aeg, millal midagi toimus. Siis saad parema ettekujutuse olukorrast – milline oli aastaaeg, kas väljas oli mõnus soe või kõledalt külm. Kas oli valge või juba pime aeg jne. Püüan sulle võimalikult täpselt edasi and kohti, inimesi ja olukordi.
Jagasin lood erinevatesse peatükkidesse. Mõnedes peatükkides on rohkem lugusid, mõnedes vähem. Osa lood on ka pikemad kui teised nii nagu koosoldud aeg klientidegagi. Vahel võib sõit kliendiga kesta pool tundi, kuid kui reis möödub rahulikult, siis pole ka millestki väga rääkida. Teinekord on vastupidi. Mõni lollpea on autos 6–7 minutit, aga kogu sellest reisist saab kaks lehekülge märkmeid kirja panna.
Sõidud ja taksodest läbikäivad inimesed on väga erinevad. Inimeste vajadused ning eesmärgid taksos on äärmiselt erinevad. Aga kõigest sellest saad sa ise kohe lugeda. Ole valmis ja kinnita turvavöö! Sellest tuleb korralik sõit!
KOOMIKUD & KOOMILISED KEIKKA’D
Veebruarikuisel varahommikul umbes poole 4 ajal sain Edela-Espoos, Espoonlahtis16 tellimuse ühe korrusmaja juurde. Ise arvasin, et võib-olla tuleb mõni vanapaar, kes kauemaks külapeale jäänud ja tahavad kuhugi Hesasse koju saada.
Sõitsin siis tellitud aadressile, korrusmaja juurde. Otsisin, kus see õige trepikoda peaks olema, kust klient peale võtta. Umbes minuti pärast tuligi üks tüüp trepikojast ning istus mu auto tagaistmele. Tüüp muidugi kergelt kännissä, kuid selline muhe ja sõbralik. Nägi välja nagu Bob Marley, ehtsate pikkade rastapatsidega. Peas erivärviline villane „sokk” nagu need jamaikalasedki kannavad.
Küsisin siis tüübilt, et kuhu sõidame. „Järvenpääle17,” tuli vastus. Küsisin igaks juhuks uuesti, sest mulle tundus, nagu ma oleksin valesti kuulnud: „Kuskohta?!” „Järvenpääle,” tuli taas lühike konkreetne respons.
Kurat, ma teadsin umbes, kus see kaardil asub, aga kuidas sinna reaalselt saab, küll ei teadnud.
Küsisin Bobi käest siis täiesti asjatundmatu küsimuse: „Mis piirkonda see jääb, kas Vantaa või Vihti alla?” Tüüp vastas mulle, et „Eieiei, see on täitsa eraldi koht – Järvenpää. See on Vantaalt, Keravalt ja Sipoostki veel edasi.” Ise mõtlesin seda infot kuuldes, et oi vittu, kuhu ma nüüd sõitma pean veel varahommikul. See on ju ikka eriti pikk ots nüüd. Polnud veel nii pikka keikka’t enne saanudki.
Hakkasime tüübiga sõitma. Ise üritasin meeleheitlikult navist tüübi öeldud aadressi leida. No ei leidnud. Küsisin tüübilt veel kord üle, et mis see tänav oli, kuhu ta minna tahab. „…katule,” (ca 64 km), kostus selline bob-marlyeliku häälega vastus tüübi poolt. Bljaaaad, sa sobid täpselt sinna tänavale, my friend, mõtlesin seda tänavanime uuesti kuuldes. Bob lisas veel, et sinna saab Lahdenväylä kaudu.
Kehä 1 peale jõudnud, otsisin ikka meeleheitlikult Järvenpää aadressi ja no ikka ei leidnud. No täiesti vittus olukord jälle varahommikul. Ja aitäh taas mu „mega-giga-uhiuute” kaartidega navile.
Lõpuks lõi peas pirni põlema, et söödan navisse Lahti selle tänava aadressi, kus ma enne elasin, kui Lahtis töötasin. Okei. Toimis. Navi näitas, et oleme õigel teel ja peagi tuleb mahasõit Lahti poole. Samas ma ise ikka kindel päris kindel polnud, et kõik õigesti läheb.
Tõmbasin sõidu ajal paberist kaardikataloogi istme vahelt välja ning ca 80ga lumevaalude vahel liueldes lehitsesin kaarti. Üritasin leida, kus vittus see Järvenpää küll on ja kuidas ma sinna saan.
Lõpuks leidsin ja nägingi kaardil, et Järvenpääl selline linnaosagi nagu Jamppa. No muidugi. Normaalse nimega koht ikka. Muigasin endamisi, et vot sinna ongi kõik Soome ganja-mehed ühe aia taha isoleeritud.
Tõmbasin siis auto Kehä 1l päris tee äärde ja pidasin kinni. Püüdsin navist uuesti aadressi leida ja seekord õnnestus! Juhuuuu! rõõmustasin. Nüüd võis edasi sõita.
Andsin tuld siis Lahdenväylä poole ja vaatasin peeglist, et tüüp ka olukorraga rahul. Ise nuputasin samas, et miks vittu ta sellisel ajal niiiiii pikka otsa sõidab. Kahtlane ju.
Vaatasin navist siis, et mingi 42 km minna veel – siit tuleb räme arve talle. Hakkasin kahtlema, kas ta ikka maksab või paneb jooksu või juhtub midagi huvitavamat tee peal. Keerutasin endal erinevaid stsenaariume peas.
Küsisin tüübilt siis kontrollküsimuse, et „Kuule sorry, et küsin, aga miks sa hommikul nii vara nii kallist otsa sõidad?” Tüüp vastu, et „Naine ootab mul kodus ja pean koju minema. Mul läks õhtu lihtsalt vähe pikale ja ei jõudnud varem koju.” „Okei,” ning lisasin omaltpoolt, et „Küll peab ikka hea naine siis olema, et sellist otsa sellisel ajal sõita.” Tema omakorda vastu: „Vahel on jah.”
Keerasin Lahdenväylä peale ja kuulsin, et tüüp nahistab midagi tagapingil. Tahavaatepeeglist ma ka suurt midagi ei näinud, sest väylä peal said just sellest kohast alates ka tänavavalgustuspostid otsa. Ümberringi oli kottpime.
Mõtlesin jälle, et „No kisub huvitavaks ikka hommikul. Kui mingi jama tekib, siis ma tõmban siit teelt kas või 100–110 pealt lihtsalt kõrvale lumevalli ja siis vaatan edasi, mis saab.” Selline plaan sai peas paika.
Lõpuks jäi sahistamine tagaistmel järele. Vaatasin üle õla tagaistmele, et aru saada, mis toimub üldse. Nägin, et tüüp magab, pea rinnal. Okei, normaalne. Keerutasin siis järgmist küsimust peas: „Huvitav, kas tal raha ikka on või ütleb reisi lõpus, et pole, paneb autost jooksu ning ma pean jälle politseiga tegelema.”
Vahepeal nägin tahavaatepeeglisse piiludes, et tüüp ikka ka ärkab vahepeal ja kontrollib, kas oleme õigel teel. Oleme.
Lõpuks jõudsime tüübiga tema kodu juurde, kus ta hakkas arvet maksma. Esimesel korral söötis ta PINi valesti sisse. „No mine vittu, ära hakka nüüd siin naljatama jälle,” mõtlesin eelnevate kogemuste peale. Tüüp küsis veel, et kas ta saaks nii maksta, et ma lasen PINi mööda ning ta maksab arve ilma koodita. Ma vastu: „Ei saa.” Tegelikult oleks saanud.
Panin kaardilugejasse taas ta kaardi sisse ning ulatasin lugeja tüübi kätte, et ta uuesti PINi sisestaks. Toimis. 106eurine, mu senine suurim, rekordtšekk jooksis printerist välja. Mul suur kergendus muidugi, et raha sõidu eest käes. Tüüp tänas küüdi eest ning tuigerdas kodu poole oma kalli naise juurde. Mina aga sõitsin vähe eemale, et tšekipaberirull, mis oli just tühjaks saanud, ära vahetada.
Otsustasin ka ühe suitsu teha enne tagasisõitu Espoonlahti ning paarimehele helistada, et olen autovahetusse pool tundi hiljaks jäämas. Seletasin talle et, sattusin hommikul vara täiesti ootamatult kodukandist kaugele. 66 kilomeetrit tagasisõitu ootasid ees.
Samal märtsikuu õhtul, kui Espoos, Saunalahtis ühe soome töömehega mu auto esiklaasi kuuma veega jääst puhastasime ning sealt ta Hesassse tõin, sain pärast seda keikka’t uue tellimuse.
Kuna ilm oli