Sõpru aidatakse.” Wozniaki meelest näitas see eriti selgelt nende iseloomude sügavat erinevust. „Minu jaoks oli eetika alati tähtis ja ma ei saa siiani aru, miks ta tegi nii, et sai tasuks ühe summa, aga mulle ütles teise,” rääkis Wozniak. „Aga inimesed on erinevad.” Kui Jobs sai teada, et see lugu on avaldatud, helistas ta Wozniakile, et seda väidet eitada. „Ta ütles, et ei mäleta, et oleks seda teinud, ja kui ta oleks teinud, siis ta ka mäletaks seda, nii et arvatavasti ta seda ei teinud,” meenutas Wozniak. Kui mina Jobsilt selle kohta otsesõnu küsisin, muutus ta ebatavaliselt vaikseks ja kõhklevaks. „Ma ei tea, kust säärane väide tuli,” ütles ta. „Ma andsin talle poole saadud rahast. Woziga olen ma alati õiglaselt käitunud. Woz lõpetas töötegemise 1978. aastal. Ta ei teinud pärast seda mitte midagi. Ja ometi sai ta Apple’ist sama palju aktsiaid kui mina.”
Kas on võimalik, et mälestused on hägustunud ja Jobs ei petnud Wozniakki? „On ju võimalik, et minu mälu eksib,” sõnas Wozniak mulle, kuid pärast hetkelist vaikimist mõtles ta ümber.
„Ei, ma mäletan seda täpselt, 350-dollariline tšekk.” Ta küsis selle kohta Nolan Bushnellilt ja Al Alcornilt. „Mäletan, et rääkisin preemiarahast Woziga ja ta oli ärritunud,” meenutas Bushnell.
„Ütlesin, et jah, iga kiibi pealt, mis jäi alla viiekümne, sai preemiat. Ta vangutas pead ja laksutas keelt.”
Wozniak nentis hiljem, et olgu see tõde või vale, vana asja pole mõtet üles keerutada. Jobs olevat keeruline inimene ja manipuleerimine on lihtsalt üks negatiivne omadus, mis aitas tal edukas olla. Wozniak ei oleks iialgi sääraselt käitunud, aga ta mainib ka, et tema poleks suutnud Apple’it üles ehitada. „Jätaksin selle asja parem rahule,” ütles ta, kui ma peale käisin. „Ma ei taha Steve’i selle järgi hinnata.”
Ataris töötamine aitas kujundada Jobsi suhtumist ärisse ja disaini. Ta hindas Atari mängude lihtsust. „See lihtsus hakkas talle meeldima ja temast sai väga keskendunud tooteinimene,” meenutas Ron Wayne. Jobs võttis üle ka Bushnelli otsustava suhtumise. „Nolan ei leppinud eitava vastusega,” rääkis Alcorn, „ja Steve sai sellest esmamulje, kuidas asju ajada. Nolan ei olnud kunagi üleliia pealetükkiv nagu Steve vahetevahel, aga ta oli sama tahtejõuline. Minul kiskus sisikond selle peale kokku, aga asjad said tehtud. Selles mõttes oli Nolan Jobsi mentor.”
Bushnell nõustus selle arvamusega. „Ettevõtjas peab olema midagi määratlematut, ja mina nägin seda Steve’is,” rääkis ta. „Ta ei olnud huvitatud ainult inseneritööst, vaid ka ärilistest külgedest. Õpetasin talle, et kui sa käitud, nagu suudaksid midagi korda saata, siis nii ka läheb. Ütlesin talle: „Tee nägu, et sa kontrollid olukorda, ja inimesed jäävad seda uskuma.””
VIIES PEATÜKK
APPLE I
Lülita sisse, buudi, ühenda…
„Machines of Loving Grace” 2
1960-ndatel jooksid San Franciscos ja Santa Clara orus kokku erinevad kultuurihoovused. Tehnoloogiarevolutsioon algas sõjaväetööstuse arenguga ja peagi kaasas see ka elektroonikafirmasid, mikrokiipide tootjaid, videomängude disainereid ja arvutifirmasid. Tekkis tehnikafännide subkultuur – raadiotehnika- ja telefonifännid, küberpungi esindajad, asjaarmastajad ja lihtsalt nohikud –, kuhu kuulusid ka insenerid, kellele ei istunud HP filosoofia, ja nende lapsed, kes ei kuulunud ühtegi eelpool mainitud rühma. Poolakadeemilised rühmitused uurisid LSD mõju. Nendes uuringutes osalesid ka Doug Engelbart Palo Alto Augmentation Reserach Centerist ning Ken Kesey. Esimene aitas hiljem välja töötada arvutihiire ja graafilise kasutajaliidese, teine nautis uimasteid koos muusika- ja valgusshow’dega, kus esines ka keldribänd, kellest hiljem sai Grateful Dead. Lisaks sellele olid siin vahva biitnikepõlvkonnast välja kasvanud hipiliikumine ja mässumeelsed poliitilised aktivistid, kelle eelkäijaks oli Berkeley Free Speech Movement. Peale nende olid veel mitmesugused liikumised, mis püüdlesid isikliku vaimse valgustatuse poole: zenbudism ja hinduism, meditatsioon ja jooga, karjumisteraapia ja sensoorne deprivatsioon, Esaleni ja est-psühholoogia.
See lillelaste ja masinate, vaimse valgustatuse ja tehnoloogia ajastute segunemine kehastus Steve Jobsis, kes mediteeris hommikuti, käis Stanfordis füüsikaloengutes, töötas õhtuti Ataris ja unistas oma firmast. „Midagi oli teoksil,” meenutab ta seda aega ja kohta. „Parim muusika on pärit sellest ajastust – Grateful Dead, Jefferson Airplane, Joan Baez, Janis Joplin –, aga sellest ajast on meil ka integraallülitus ja säärased asjad nagu Whole Earth Catalog.”
Alguses ei saanud tehnikasõbrad ja hipid hästi läbi. Paljud kontrakultuuri pooldajad pidasid arvuteid kurjakuulutavateks ja orwellilikeks, Pentagoni ja võimustruktuuride territooriumiks. Raamatus „The Myth of the Machine” hoiatas ajaloolane Lewis Mumford, et arvutid võtavad meilt vabaduse ja hävitavad „elulised väärtused”. Tolle perioodi ametikaartidele kirjutatud käsk „Ära murra, vääna ega kahjusta” muutus irooniliseks sõjavastaseks hüüdlauseks.
1970-ndate alguses oli muutus juba alanud. „Arvuti kasutamine ei olnud enam bürokraatliku kontrolli vahend, vaid individuaalse väljenduse ja vabanemise sümbol,” kirjutas John Markoff oma uurimistöös „What the Dormouse Said” kontrakultuuri ja arvutitööstuse ühtesulamisest. Seda eetost väljendas lüürilisemalt Richard Brautigani 1967. aastal kirjutatud luuletus „All Watched Over by Machines of Loving Grace”. Küberdeelne segunemine oli toimunud, kui Timothy Leary kuulutas, et personaalarvuti on uus LSD, ja aastaid hiljem muutis oma kuulsat mantrat, öeldes nüüd: „Lülita sisse, buudi, ühenda.” Laulja Bono, kellest hiljem sai Jobsi sõber, arutles Jobsiga sageli selle üle, miks mässumeelsed rokkmuusika ja uimastite tarbijad aitasid panna aluse personaalarvutite tööstusele. „Kahekümne esimese sajandi leiutanud inimesed olid läänerannikult pärit narkotsi tõmbavad ja sandaale kandvad hipid, nagu Steve, sest nad nägid asju teistmoodi,” ütles ta. „Idaranniku, Saksamaa, Inglismaa ja Jaapani hierarhilised süsteemid ei julgusta teistmoodi mõtlema. Kuuekümnendad lõid anarhilise mõtteviisi, mis aitab ette kujutada maailma, mida veel pole olemas.”
Üks inimene, kes julgustas kontrakultuuri liikmeid arvutifännidega ühte heitma, oli Stewart Brand. See üleannetu visionäär, kes hiljem mõtles aastakümnete jooksul välja terve rea lõbusaid ideid, osales ühes kuuekümnendate alguse LSD-uuringus Palo Altos. Koos kaastudengi Ken Keseyga pani ta aluse LSD-d ülistavale Trips Festivalile, esines Tom Wolfe’i „The Electric Kool-Aid Acid Testi” avastseenis ja töötas koos Doug Engelbartiga uusi tehnoloogiaid esitleva, teedrajava heli- ja valguspresentatsiooni „Mother of All Demos” kallal. „Suur osa meie põlvkonna inimestest põlgas arvuteid, pidades neid keskvõimu kehastuseks,” märkis Brand hiljem. „Aga väike osa – keda hiljem nimetati häkkeriteks – võttis arvutid rõõmuga vastu ja tegi neist vabastavad vahendid. See osutus tulevikku silmas pidades ainuõigeks.”
Brand juhtis Whole Earth’i autokauplust, mis alustas ringisõitva autokauplusena, kus müüdi tööriistu ja laenutati raamatuid. Ent 1968. aastal otsustas ta tegevust laiendada Whole Earth Catalogiga. Esimese ajakirja kaanel oli kuulus foto kosmosest pildistatud Maast – selle allkiri oli „Juurdepääs vahenditele”. Varjatud vihje oli see, et tehnoloogia võib olla meie sõber. Brand kirjutas esimese väljaande esilehel: „Kujunemas on intiimse, personaalse võimu ajastu – inimesel on võim ise oma hariduse üle otsustada, leida ise inspiratsiooni, kujundada oma keskkonda ja jagada oma seiklusi kellega tahes. Sellele protsessile kaasa aitavaid vahendeid reklaamib ka Whole Earth Catalog.” Buckminster Fuller kirjutas hiljem luuletuse, mis algas sõnadega: „Ma näen jumalat seadmetes ja mehhanismides,