Südasuvel oleks Jobs äärepealt surma saanud, kui tema punane Fiat põlema süttis. Ta sõitis Santa Cruzi mägedes Skyline Boulevardil koos keskkooliaegse sõbra Tim Browniga, kes vaatas taha, nägi mootorist väljapaiskuvaid leeke ja ütles nagu muuseas Jobsile: „Jää seisma, su auto põleb.” Jobs jäi seisma. Tema isa sõitis nende tülidest hoolimata mägedesse ja vedas Fiati koju.
Jobs vajas uue auto ostmiseks raha ning lasi Wozniakil end De Anza kolledžisse sõidutada, et sealselt teadetetahvlilt töökuulutusi lugeda. Nad avastasid, et Westgate’i ostukeskus San Joses otsib tudengeid, kes kostüümidesse riietunult lapsi lõbustaksid. Niisiis tõmbasid Jobs, Wozniak ja Brennan kolme dollari eest tunnis paksud kostüümid selga ning mängisid Alice’it Imedemaal, Hullu Kübarategijat ja Valget Jänest. Leebe ja siira Wozniaki arvates oli see lõbus. „Ütlesin, et tahan seda teha, sest armastan lapsi. Steve’i meelest oli see närune töö, aga minu jaoks lõbus seiklus.” Jobsile oli see tõepoolest piinarikas. „Kostüümid olid rasked, nende sees oli palav ja natukese aja pärast oleksin tahtnud mõnda last lüüa.” Kannatlikkus ei olnud tema voorus.
Reedi kolledž
Seitseteist aastat tagasi olid Jobsi vanemad poissi lapsendades tõotanud, et ta läheb ülikooli. Niisiis tegid nad kõvasti tööd ja kogusid kohusetundlikult raha, mida oli Jobsi keskkooli lõpetades tagasihoidlik, ent piisav summa. Aga Jobs, kes muutus aina tujukamaks, ei teinud seda nende jaoks kergeks. Algul kahtles ta, kas üldse edasi õppima minna. „Kui ma poleks edasi õppima läinud, oleksin läinud vist New Yorki,” ütles ta, mõtiskledes, kui teistsugune tema maailm – ja ehk ka meie oma – oleks olnud, kui ta tõepoolest oleks selle tee valinud. Kui vanemad teda siiski kolledžisse minema sundisid, reageeris ta sellele passiiv-agressiivselt. Ta ei kaalunud riigikoole, nagu Berkeley, kus õppis ka Woz, hoolimata asjaolust, et nendes õppimine oli soodsam. Ka ei meeldinud talle Stanford, mis asus sealsamas ja oleks talle tõenäoliselt stipendiumi pakkunud. „Stanfordi läinud noored teadsid, mida nad tahavad,” rääkis Jobs. „Nad ei olnud väga loomingulised. Mina tahtsin õppida midagi loomingulisemat ja huvitavamat.”
Ta otsustas proovida ainult Reedi kolledžisse, mis oli väike ja vabameelne kunstikool Oregoni osariigis Portlandis. Samas oli see üks riigi kallimaid koole. Jobs läks Wozile Berkeleysse külla, kui tema isa helistas ja teatas, et ta on Reedi sisse saanud, ning üritas veenda poega sinna mitte minema. Ema proovis sama. Nad ütlesid, et ei jaksa seal õppimise eest maksta. Aga poeg vastas ultimaatumiga – kui ta Reedi ei saa, siis ei lähe ka mujale. Vanemad andsid järele – nagu alati.
Reedis õppis tuhat tudengit – Homesteadi keskkoolis oli poole rohkem õpilasi. See oli tuntud oma vabameelse hipiliku ellusuhtumise poolest, mis ei sobinud tegelikult kuigi hästi samas valitsevate rangete akadeemiliste nõudmiste ja õppekavaga. Viis aastat varem oli psühhedeelse vaimse valgustatuse guru Timothy Leary oma „League for Spiritual Discovery” (LSD) kolledžituuril istunud rätsepaistes Reedi kolledži saali põrandal ja õhutanud kuulajaid: „Nagu kõikide varasemate suurte usundite puhul, otsime ka meie jumalikkust enda sees… Oleme muutnud need iidsed eesmärgid tänapäeva metafooriks – keskendu, kuula, kuku välja.” Paljud Reedi tudengid võtsid neid kolme ettekirjutust liiga tõsiselt: 1970-ndatel jättis kooli pooleli peaaegu kolmandik üliõpilastest.
Kui Jobs pidi 1972.aasta sügisel kooli astuma, sõidutasid vanemad ta Portlandi, aga oma mässumeelsuses ei lubanud ta neil ülikoolilinnakusse siseneda. Ta ei öelnud isegi head aega või aitäh. Seda hetke meenutas Jobs hiljem tema puhul ebahariliku kahetsusega:
See on üks asi, mida ma tõepoolest häbenen. Ma ei olnud väga viisakas ja tegin neile haiget. Poleks pidanud. Nad olid teinud kõik, et ma sinna pääseksin, aga mina ei tahtnud neid sinna. Ma ei tahtnud, et keegi teaks, et mul on vanemad. Tahtsin olla nagu orb, kes on riigis rongiga ringi reisinud ja saabunud eikusagilt, ilma juurteta, ilma sidemeteta, ilma minevikuta.
1972. aasta lõpus toimus Ameerika ülikoolides oluline muutus. Vietnami sõda hakkas läbi saama, mistõttu sõdureid enam ei värvatud. Kolledžites seni kasvanud poliitiline aktiivsus kahanes ja asendus paljudes hilisõhtustes ühikavestlustes huviga isikliku õnne otsingute vastu. Jobsile avaldasid suurt mõju vaimsuse ja valgustatuse teemal kirjutatud raamatud, kõige enam „Be Here Now”, mille oli kirjutanud Baba Ram Dass ehk Richard Alpert meditatsiooni ja psühhedeelsete uimastite tekitatud imede kohta. „See oli sügavamõtteline,” ütles Jobs. „See muutis mind ja mu paljusid sõpru.”
Lähim neist sõpradest oli hõreda habemega esmakursuslane Daniel Kottke, kellega Jobs kohtus nädal pärast Reedi saabumist ja kes samuti tundis huvi zen-budismi, Dylani ja LSD tarvitamise vastu. Kottke oli pärit jõukast New Yorgi eeslinnast ning ta oli tark, ent leebe ja sõbraliku lillelapse käitumisega, mida muutis veelgi leebemaks tema huvi budismi vastu. See vaimne teekond oli sundinud teda loobuma maistest asjadest, aga Jobsi lintmakk avaldas talle siiski muljet. „Steve’il oli TEAC-i lintmakk ja tohutu hulk Dylani piraatsalvestusi,” meenutas Kottke. „Ta oli tõeliselt lahe ja tehnikas väga kaugele jõudnud.”
Jobs veetis palju aega koos Kottke ja tema sõbratari Elizabeth Holmesiga, ehkki oli neidu nende esimesel kohtumisel solvanud, piinates teda küsimusega, kui suure summa eest too oleks valmis teise mehega seksima. Nad reisisid koos pöidlaküüdiga mööda rannikut, arutlesid ühikas elu mõtte üle, käisid kohalikus Hare Krishna templis armastuspidustustel ja zen-keskuses tasuta sooja sööki söömas. „See oli väga lõbus,” rääkis Kottke, „aga samas ka filosoofiline, ja me suhtusime zen-budismi väga tõsiselt.”
Jobs hakkas Kottkega jagama teisigi raamatuid, nagu Shunryu Suzuki „Zen Mind” ja „Beginner’s Mind”, Paramahansa Yogananda „Autobioghraphy of a Yogi” ja Chögyam Trungpa „Cutting Through Spiritual Materialism”. Nad sättisid endale Elizabeth Holmesi toa kohale madalale pööningule meditatsioonitoa ja viisid sinna indiapäraseid pilte, dhurrie-vaiba, küünlaid, viirukeid ja meditatsioonipatju. „Laes oli pööningule viiv luuk ja seal oli palju ruumi,” selgitas Jobs. „Vahel viisime sinna ka psühhedeelseid uimasteid, aga enamasti lihtsalt mediteerisime.”
Jobsi huvi idamaise spiritualismi ja eriti zen-budismi vastu ei olnud mööduv nooruse kapriis. Ta suhtus sellesse talle omase sügava huviga ja sellest sai osa tema loomusest. „Steve on väga zen,” ütles Kottke. „See mõjutas teda sügavalt. Seda on näha tema ranges minimalistlikus esteetikas, pingsas keskendumises.” Budism asetab olulise rõhu intuitsioonile, ja see avaldas Jobsile sügavat muljet. „Hakkasin aru saama, et vaistlik mõistmine ja teadvus on olulisemad kui abstraktne mõtlemine ja intellektuaalne loogiline analüüs,” rääkis ta hiljem. Tema loomus aga ei lasknud tal kergesti sisemist rahu saavutada. Ta tundis zen-budismi küll hästi, kuid sellega ei kaasnenud meelerahu ega leebe olek.
Talle ja Kottkele meeldis mängida üheksateistkümnendast sajandist pärit saksa malet Kriegspiel, milles mängijad istuvad seljad vastamisi, kummalgi on oma malelaud ja malendid ning vastase lauda pole näha. Vahemees teavitab neid, kas soovitud käik on võimalik või mitte, ja nad peavad üritama nuputada, kus asuvad vastase malendid. „Kõige pöörasem mäng oli kord paduvihma ajal kamina ees istudes,” jutustas Holmes, kes oli vahemeheks. „Nad olid LSD-st pilves. Nad liigutasid malendeid nii kiiresti, et ma vaevu suutsin järge pidada.”
Jobsi mõjutas esimesel kursusel veel üks raamat – Frances Moore Lappé’„Diet for a Small Planet”, mis ülistas taimetoitluse isiklikke ja planetaarseid eeliseid. „Siis jätsingi ma liha peaaegu lõplikult oma menüüst välja,” meenutas Jobs. Aga see raamat kinnistas ka tema kalduvust proovida äärmuslikke dieete, mille hulka kuulusid oksendamine, paastumine ja ainult ühe või kahe toiduaine – näiteks porgandid või õunad – tarvitamine mitme nädala jooksul.
Jobsist ja Kottkest said esimesel kursusel tõsimeelsed taimetoitlased. „Steve oli sellest veelgi