Jäin kogu selleks augustiööks püstise seljaga toolile kanapee kõrval. Tupsutasin ema laupa ja kaela niiske lapiga ning vaatasin välja sooja suveöösse: nägin tumedat taevast ja veel tumedamaid puid, kõik nii kaugel kui eksponaadid muuseumis. Ning ma teadsin, et kunagi suren ka mina selles toas. Mu eluratas pöörab just selles suunas.
Tunnid möödusid ja koidu paiku suri mu ema ainsagi ohketa ja rahulikult hingates. Kui väga see erines sellest, kuidas oli lahkunud isa − revolvrilask, mis raputas uksi piitadel −, aga mitte sugugi vähem lõplik. Sellal kui kõik all veel magasid, vaatasin nägu, mida ma mõnikord olin vihanud ja teistel kordadel haletsenud. Ta käed olid kummalgi pool ta kõhna keha ja ma puudutasin ühte sõrmeotstega, tundes ta vastu suurt ja keerukat armastust. Läksin alla, et äratada Fonnie ja Roland ning kutsuda arst. Valmistasin hommikueine ja käisin vannis ning istusin siis Fonniega saali, et arutada matuse korraldamist. Ema surnukeha oli endiselt ülakorrusel ja ootas koroneri ning ma tundsin, et ta avaldab mulle ikka veel survet. Emale meeldis mu vaikne elulaad, nagu oleks minust saanud just see, mida ta lootiski, mis polnud tegelikult üldse mitte midagi. Surve mulle oli väga ammune ja võimas, ning ma teadsin, et võin sellele kergesti järele anda, jäädes eikellekski. Või võtta kõik, mis mul on, ja trügida teises suunas.
Viis
„Kas on õige koht, preili?” küsis taksojuht.
„Peab olema,” vastasin ja avasin ukse.
Olin tagasi Saint Louisis pärast pikka päeva rongis, päeva, mida oli veelgi venitanud tunne, nagu oleks mul Chicagos midagi nurjunud. Nüüd olin jälle tagasi Fonnie ja Rolandi majas Catesi avenüül. Ning ainus, mida ma teha sain, oli mehele ära maksta ja autost välja ronida.
Väljas oli õhk karge ja jahe. Autojuht astus mu taga ja kandis kotid läveni, katuse alla; me sammud kajasid õõnsalt tänavaplaatidel. Sees lasksin pagasi trepi alumisele astmele ja läksin üles oma eluruumidesse, mis tundusid külmad ja sisseelamata. Kuigi oli hilja ning olin väsinud ja kurnatud, süütasin lambid ja tegin kaminasse tule, et sooja saada. Istusin roosale kanapeele ja võtsin kätega õlgadest kinni ning hakkasin mõtlema, kas selles toas võib ikka veel olla mingi osa emast, kes pleedi mässitult vaatab mind kaastundlikult: Vaene Hadley. Vaene tibu.
Järgmisel hommikul magasin kauem kui tavaliselt, ja kui ma alla tulin, ootas Fonnie mind söögitoas. „Noh? Tahaksin kõigest kuulda. Mida sa tegid? Missuguseid inimesi kohtasid?”
Rääkisin talle kõik ära pidudest ja mängudest ja huvitavatest inimestest, keda liikus rohkearvuliselt Kenley korteris − aga ma ei rääkinud Ernestist. Mida sellest oligi rääkida? Ma ei olnud üldse kindel, kui kaugele me oma suhetes jõudsime või kuivõrd me üldse sõbrad olime.
Kui Fonnie ja mina parajasti juttu ajasime, astus tuppa Roland, kinnitades mansetinööpe ja tuues kaasa terve pilve seebi ja männiokka juuksetooniku lõhna. Ta võttis istet ja Fonnie nihutas oma tooli osavalt tema juurest eemale, et tal ei tarvitseks näha teda söömas. Antud hetkel olid nende suhted just sellised. See abielu oli juba algusest peale suur viga ja selle tõttu tundsin ennast mõlema juuresolekul halvasti.
„Noh, kuidas siis oli?” alustas Roland. „Kas Chi-linn on niisugune, nagu sa ette kujutasid?”
Noogutasin, määrides röstitud saiaviilule marmelaadi.
„Ja vallutasid tosinate kaupa uusi austajaid?”
Fonnielt tuli vaevalt kuuldav pahur mühatus, kuid ta ei lausunud sõnagi.
„Ma ei ütleks, et tosinate kaupa,” vastasin.
„Vähemalt üks vallutus sul vist ikka oli. See kiri saabus just praegu.” Ta tõmbas kuuetaskust räsitud väljanägemisega saadetise. „Kiirpost,” märkis ta. „Peab olema midagi tõsist.” Ta naeratas ja ulatas kirja.
„Mis see on?” küsis Fonnie.
„Kiirpost,” kordasin mingis transis. Ümbrikule oli Ernesti nimi kritseldatud, kuid küllalt loetavalt. Ta oli selle ilmselt postitanud kohe pärast seda, kui oli mind rongile pannud, makstes seejuures lisaks kümme senti kindlustamaks, et kiri enne mind kohale jõuab. Ma kirjutan sulle. Ma kirjutan sinust. Sõrmitsesin ümbrikku nagu kartes seda avada.
„Mis su poisi nimi on?” uuris Ronald.
„Ma ei nimetaks teda oma poisiks, aga ta nimi on Ernest Hemingway.”
„Hemingway?” kordas Fanny. „Mis nimi see niisugune on?”
„Pole aimugi,” kostsin ja läksin kirjaga toast välja, et seda avada. Ümbrik oli muljuda saanud, nagu oleks see vedelenud päevi ta taskus − ent mulle see meeldis, vaatamata sellele, mida kiri võis sisaldada. Otsisin elutoas klaveri lähedal vaikse nurgakese ja avastasin, et ka lehed ümbrikus on kortsus ning kiri ise musta tindiga kirjutatud. Kallis Hasovitch − algas see −, sina rongis ja mina siin ning kõik on palju tühjem nüüd, kui sa oled läinud. Ütle mulle, kas sa oled ikka päriselt olemas?
Panin kirja käest, sest ma ei suutnud mõista ta küsimust, mis jäi vasardama mu pähe. Kas sa oled ikka päriselt olemas? Täpselt sama oleksin tahtnud tema kohta teada − ja minu arvates oli mul selleks ka rohkem õigust, eriti pärast Kate’i hoiatust. Endas olin ma kindel nagu pind, millel ta kõndis, võib-olla liigagi kindel. Aga kuidas on temaga? Ta tähelepanuavaldused minu vastu polnud vähenenud mu külaskäigu ajal, aga see veel ei tähendanud, et ta on usaldusväärne, kui ehk ainult seda, et tema arvates tasus mind mõnda aega taga ajada. Tõsi see oli, et ma ei teadnud, mida temast arvata, ja nii ma siis jätkasin lugemist, neelates kiiresti kirja ülejäänud osa − selle, mida tal oli öelda oma tegemiste ja plaanide kohta, ja kõik ta muud mõtted. Ta mainis, et võib saada töökoha kuukirja Co-operative Commonwealth juures, kui ta annab järele ja nõustub kogu töö enda peale võtma − olema autor, reporter, toimetaja, kogu see kupatus. Tingimused mind küll vaimustusse ei vii, aga tõenäoliselt võtan vastu, kirjutas ta. Kuigi mu peas tormlesid ärevad muremõtted, ei saanud ma midagi parata, et mulle meeldis ta hääl ja värin selles ning ta sõnad, mis kõlasid paberil samuti nagu tol Ernestil, kes mõtles välja põhjusi, et tulla mu tuppa Chicagos. Nüüd tegi seda tema kiri − tõi Ernesti kaasa meie elutuppa, mis oli veel mõni silmapilk tagasi olnud pime ja umbne.
„Noh?” nõudis Fonnie, saabudes tumeda villase seeliku sahisedes elutuppa. „Mida tal öelda on?”
„Ei midagi ebatavalist,” kostsin, kuid muidugi polnud see tõsi. Ernest Hemingway juures oli kõik ebatavaline.
„Noh, igal juhul on kena uusi sõpru saada. Olen väga rahul, et oled leidnud meeldiva vahelduse.” Ta istus ja võttis kätte poolelioleva pitsitöö.
„Oled või?”
„Muidugi. Tahan, et sa oleksid õnnelik.”
See oli nähtavasti tõsi, aga ainult sellisel juhul, kui õnnelik tähendab lukustamist ülakorrusele üksiku vanatüdrukust tädi seisusesse kogu ülejäänud eluks.
„Tänan sind, Fonnie,” ütlesin ja vabandasin, et tahan minna oma tuppa, kus hakkasin kohe vastuse kallal tööle. Ma ei tahtnud olla liiga entusiastlik. Ei tahtnud ka, et mu vastus tähendaks midagi enamat, kui see tähendas − aga leidsin kohe, et mulle meeldib talle kirjutada. Ma kirjutasin seda vastust terve päeva, pannes asju kirja nii, nagu need juhtusid, soovides kindel olla, et ta kujutab mind ette liikumas ühest ruumist teise, harjutamas klaverit, istumas koos mu parima sõbranna Elsa Blackmaniga ja joomas tassi imehead ingveriteed, vaatamas, kuidas meie aednik kärbib roosipõõsaid ja mähib need talveks jämedasse kotiriidesse. Tunnen täna õhtul igatsust järve järele, kirjutasin. Ja ka paljude teiste asjade järele. Kas tahaksid minuga koos köögis ühe suitsu teha?”
Ema oli alles hoidnud minust ujumistrikoos tehtud foto, millel sulistan põlvini Merameci jões koos Elsaga, mõlemad õnnelikud ja päikesepaistest üle ujutatud. Tõsi see on, et niisugust varianti Hadleyst enam tegelikkuses ei eksisteeri, aga ma arvasin, et Ernestile meeldiks tüdruku aval nägu ja kõigega leppiv naeratus.