Pariisi abikaasa. Paula McLain

külgseinu ja pisipoode ning väga vähe midagi muud. Viie päeva pärast olid saabumas jõulud.

      „Kui olin väike tüdruk, lükkis ema nööri külge iileksioksi ja kinnitas need vanikutena saali punasest klaasist akende ümber. Päikesevalgus või küünlatuli… ja kõik lõi hõõgvele. Vaat need olid jõulud.”

      „Ärme sellest räägime,” lausus Ernest ja jäi seisma, et mind hoida. Ta laskis mu peal langeda oma rinnale, sinna, kus ta teadis, et ma tundsin end kõige kindlamini. Läbi põrandalaudade ja seinte kuulsime akordionit tantsusaalist ja hakkasime kergelt õõtsudes muusika järgi liikuma.

      „Me seame ennast sisse,” ütles ta. „Küll sa näed.”

      Noogutasin pead ta rinnal.

      „Võib-olla peaksime nüüd hoopis välja minema ja jõulusukkade täitmiseks sisseoste tegema. See tõstaks mu kiisu tuju.”

      Noogutasin jälle ja me läksimegi poeretkele. Hoone iga korruse trepimademel oli valamu ja ühiskemmerg, mida kasutades tuli seista kahel pedaalikujulisel tsemendist jalatoel. Lõhnad olid vänged.

      „Milline barbaarsus,” nähvasin. „Peaks olema parem süsteem.”

      „Etem ikka kui aknast välja pissida,” arvas tema.

      Väljas tänaval pöörasime vasakule, et künkast alla laskuda, kuid peatusime korraks, et piiluda tantsusaali, kus kaks madrust õõtsusid, surudes end nilbelt vastu kaht tüdrukut, kes mõlemad olid lausa haiglaselt kõhnad ja ülitugevasti võõbatud. Ülal peade kohal heitsid plekklaternate read tähesäralisi varjusid, mis pani ruumi virvendama ja pea pööritama.

      „Pisut nagu karnevali moodi on see kõik,” tähendasin.

      „Kujutan ette, et mulje on parem, kui sul endal on aurud sees,” arvas Ernest ja me nõustusime mõlemad kiiresti, et kõik paistaks palju rõõmsam, kui oleksime ka ise parajalt sakkis.

      Tuli veel õppida orienteeruma, nüüd aga valisime huupi Seine’i suunda jälgiva lookleva tänava, mis möödus Sorbonne’ist ja Odéoni teatrist, kuni leidsime Saints-Pères’i tänaval kohviku Pré aux Clercs, mis tundus nii külalislahke. Astusime sisse, võtsime laua, mille naabruses istusid Briti meditsiinitudengid, kes rääkisid üsna tõsiste nägudega alkoholi mõjust maksale. Ilmselt oli neil hiljuti olnud lähemaid kokkupuuteid laipadega.

      „Te võite saada ka minu maksa, kui sellega lõpetanud olen,” naljatas nendega Ernest. „Aga mitte veel täna õhtul.”

      Keeluseaduse rakendamine oli täies hoos, kui me Ameerikast lahkusime, kuid ega me joomisest päriselt ei loobunud − kes siis ikka loobub? −, ning nüüd oli suur kergendus avalikult osta ja nautida alkoholi. Tellisime pernood, mis oli roheline ja kuratliku väljanägemisega, kui lisasid vett ja suhkrut, ning püüdsime sellele keskenduda, olles pettunud õhtusöögis, milleks olime tellinud veinis hautatud kana, lisandiks leemes ujuvad hallikad porgandirattad.

      „Ei tundu nagu õige olevat, et oled jõuluajal kodust nii kaugel. Peaksime hankima korraliku jõulupuu ja iileksioksi ja ahju kobeda kalkuni,” arutasin.

      „Võib-olla,” lausus Ernest. „Aga meil on selle kõige asemel Pariis. Seda me ju ise tahtsime.”

      „Jah,” kostsin. „Kuid ühel päeval läheme jälle koju tagasi, eks ole?”

      „Muidugi läheme,” vastas tema, aga ta silmad olid millegipärast tumedaks tõmbunud − mälestustest või ängistusest. „Ent esiteks peame katsuma siin hakkama saada. Mida sa arvad, kas saame?”

      „Loomulikult,” ütlesin mitte eriti veendunult. Kohvikuaknast paistsid hämarad tänavad ja ainuke mööduja oli hobune sibivankriga, mille rattad heitsid teele risti-rästi varje.

      Ernest andis kelnerile märku, et toodaks veel kaks pernood, ja me sattusimegi tõsisemalt jooma. Selleks ajaks kui kohvik suleti, olime nii pehmed, et pidime teineteist kõndimisel toetama. Tee ülesmäge oli lõputult raskem kui alla, eriti meie seisundis, kuid aegamisi tulime kuidagi toime, peatudes puhkamiseks ukseorvades ja vahetades aeg-ajalt muretu suudluse. Pariisis võisid seda teha ilma erilist tähelepanu äratamata.

      Kodus öökisime kordamööda ööpotti. Kui voodisse heitsime, möirgasid ikka veel tantsusaalis purjus hääled; akordioni toonid olid tõusnud palavikulistesse kõrgustesse. Surusime laubad hellitlevalt vastakuti ja, iiveldusest higised, püüdsime silmi lahti hoida, et maailm liiga metsikult ei keerleks. Ning just siis, kui uni hakkas peale tulema, laususin: „See jääb meelde. Ühel päeval me veel meenutame, et meie esimest Pariisi-aastat saatsid akordionihelid.”