Jaanuari lõpul toimunud kohtumisel avaldas Goble, et ta oli kodueestlastele öelnud, et Rüütel peaks kõigepealt tagasi võtma omal ajal avaldatud seisukohad kommunistliku korra kohta. Ühtlasi tundis Goble huvi, kas Jaakson oleks nõus Rüütliga koostööd tegema.
Jaakson vastas jaatavalt. Ka polnud talle tarvis seletada, mida Goble pidas silmas kommunistlike seisukohtade all. Peakonsulaadil oli kollektsioon Kodu-Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklitest. Rüütel oli selles kogus esindatud näiteks ajakirjas Eesti Kommunist 1987. aastal ilmunud artikliga “Läbikäidud teele mõeldes”. See tekst oli nagu kummaline ühepajatoit. Esmalt kiitis autor eesti töörahva asumist sotsialismiteele, seejärel kritiseeris küüditamisi ja lõpuks kurtis inseneri, arsti ja õpetaja elukutse alahindamise üle Nõukogude Eestis.
Jaaksoni kogusse kuulus ka üleskirjutus Rüütli esinemisest Eesti Televisioonis 1988. aastal, kus ta ütles: “Siin on igal mõistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele, majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.”
Laulva revolutsiooni käigus oli Rüütel aga oluliselt muutunud. Nüüd rääkis ta, et ainult eesti rahva sõna peab otsustama kodumaa saatuse. Kui Eestis tehti avaliku arvamuse küsitlusi, tuli Rüütel ülekaalukalt võitjaks. “Miks on Rüütel nii tohutult palju populaarsem kui keegi teine?” imestati ühes Jaaksoni kogusse kuuluvas ajaleheartiklis ja jäädi nõutuks: “Ega sellele vist ei oska keegi päris kindlalt vastata.”
Rüütel tegi ameeriklaste soovituse järgi. 21. märtsil saatis ta Jaaksonile Ülemnõukogu plangil personaalse kirja, et loodab temaga tuleval nädalal Washingtonis kohtuda.
“Eelseisev kohtumine võib valmistada Teile hingelisi kõhklusi. Olen oma praeguses ametis olnud üle kümne aasta. Minu nimega seostatakse kirjutusi, mis on väliseestlastele solvavad. Üks neist, nagu mulle on öeldud, olevat ilmunud koguni Toronto “Globe and Mail” ajalehes,” kirjutas Rüütel. “Ma ei kavatse seda salata. Kuid mu kohus on rõhutada, et mu enda käsi ei ole ühtegi niisugust rida kirjutanud. See ja sellesarnane on kirja pandud ilma minu kaastegevuseta ja avaldatud minult luba küsimata. Niisugusel alatul viisil püüti inimesi tugevamini siduda nõukogude süsteemiga. Kõigest hoolimata on Teil endal ja väliseestlastel võimalus kujundada minu suhtes oma erapooletu hinnang: ärge langetage seda mu sõnade, vaid mu tegude põhjal. Olen sündinud Saaremaa põlises taluperes. Pikki aastaid juhtisin Tartus põllumajanduse akadeemiat.”
Edasi jutustas Rüütel, kui uhke ta on, et suutis säilitada akadeemias eestikeelse õppetöö. Kirja lõpp oli pidulik: “Loodan kohtumisest Teiega ühendada kodu- ja väliseestlaste jõud meie isamaa sõltumatuse ja iseseisvuse taastamiseks. Nagu Teilegi, lugupeetud härra Jaakson, on see ka minule olnud mu ainus siht ja unistus, ka kõige raskematel aastakümnetel.”
Loomulikult kuulus Jaaksoni ajalehelõigete kollektsiooni ka koopia Globe and Mailis ilmunud sõnumist. See oli Nõukogude Liidu uudisteagentuuri TASSi teade juulist 1984. Rüütel nimetas selles Torontos korraldatud ülemaailmseid Eesti päevi Lääne salaluurete poolt kinnimakstud nõukogudevastaseks propagandalavastuseks. Tol peol osales ligi 20 000 eestlast, mis tegi sellest pagulaste jaoks tõelise suursündmuse. Rüütli jutt ajas nad mõistagi vihale. Kanadas ilmuv Vaba Eestlane avaldas selle pealkirjaga “ESTO-84 ärritab kommuniste”. Rootsis välja antav Eesti Päevaleht aga nimetas Rüütlit “okupantide satraabiks”.
Saatuse irooniana oli Jaakson pidanud ESTO osalistele ise tervituskõne. Mida iganes ta nüüd, seitse aastat hiljem, Rüütlist ka mõtles, käitus ta nagu professionaalne diplomaat. Kui Rüütel märtsi lõpul Ameerikasse saabus, läks ta külalisele lennujaama vastu ja korraldas Washingtonis tema heaks diplomaatilise vastuvõtu. See toimus hotellis The Mayflower, kus USA presidendid armastasid pidada oma ametisse astumise pidustusi.
Jaakson ei tahtnud ennast kuidagi segada Eesti siseasjadesse. Kuid kodumaal toimuv valmistas talle suurt muret. Pärast üht varasemat kohtumist Goble’iga oli ta pannud enda tarbeks kirja: “Mis Washingtonis on eesti tegelastest üldiselt jätnud negatiivse mulje, on nende omavaheliste lahkhelide edasikandmine läänemaailmas.”
Jaakson jagas oma muret korduvalt Lennart Meriga, kellega tal oli tekkinud iseäranis usalduslik suhe. Juunis 1990 soovis Meri volitada Jaaksonit esindama suure lombi taga Savisaare valitsuse huve. Peakonsul tänas usalduse eest ja lükkas pakkumise tagasi. Ta ei saanud seda vastu võtta, sest Ameerika ei tunnistanud Savisaare valitsust. Kuid ta nõustus vahetama informatsiooni. Küllap aitas nõustumisele kaasa tõik, et noore mehena töötas Jaakson Tallinnas välisministeeriumi informatsiooniosakonnas. Seal oli tema ülemuseks Georg Meri, Lennarti isa.
Märtsi lõpul Ameerikas viibides ja peakonsulaadiga asju ajades oli Lennart Meri analüüsinud usalduslikus õhkkonnas mitmete Eesti riigitegelaste käitumist. Kuigi välisminister ei arvanud kaugeltki kõigist hästi, tegi ta ise nendega Eesti huvides koostööd. Kas Jaaksonil sai olla teistsugust valikut?
Jaakson hakkas otsustavalt trükkima. Ta pani pealkirjaks “Diplomaatiliste suhete küsimused” ja kirjutas edasi: “Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütel’i vastuvõtt Ameerika Ühendriikide president George Bush’i poolt Valges Majas on erakordne sündmus, erakordsel ajal.”
Jaakson jätkas tippimist. “Mõnelgi inimesel võivad olla oma arvamised ja ka kahtlused suundade kohta, kuhu poole meie maa ja rahvas võiks välja jõuda, kui juhtivatel kohtadel on isikud, kelle vastu ei tunta täit usaldust.”
“Meie rahva peamine vaenlane viimase poolsajandi jooksul on olnud Kreml ja seda ta on praegugi veel. Meie ülesanne on koondada kõik oma jõud selleks, et vabaneda Nõukogude Liidu ülemvõimust. Meie sisemised lahkhelid tulevad jätta kõrvale, kuni meie rahvas on jällegi täielik peremees oma põlisel maal.”
“Arusaamatuste vältimiseks tuleb rõhutada, et mina ei esinda ametlikult praegust Eesti üleminekuaja valitsust Ameerika Ühendriikides. Seda ei muuda ka Hr. Rüütel’ile siin korraldatud vastuvõtt.”
Seejärel tsiteeris Jaakson pikalt Rüütli kirja, trükkides muuhulgas ümber “Globe and Maili” puudutava lõigu. Oma kirjatüki lõpetas Jaakson optimistlikult: “Mul on heameel, et võisin isiklikult kohata siin hr. Rüütelit ja temaga mõtteid vahetada küsimustes, mis puudutavad kogu meie rahvast.”
Kokku sai masinakirjas teksti 78 rida. Nüüd puudus veel kaaskiri. Jaakson võttis peakonsulaadi blanketi ja keeras selle kirjutusmasina vahele. Ta kirjutas adressaadi reale saaja nime: Hr. Lennart Meri, ja lisas juurde selgitava lause: “Palun lahkelt edasi toimetada Eesti ajalehtedele.”
Edgar Savisaare valitsuse heaks töötaval salaagendil oli õnne. Ta oli pääsenud Interliikumise kinnisele koosolekule. Agendi toodud info osutus põhjalikuks ja hirmutavaks.
Koosoleku tähtsaima kõne pidas 65aastane Eesti Ülemnõukogu liige Nikolai Aksinin. Enne 1990. aastal rahvasaadikuks valimist korraldas ta Tallinna kooliõpilastele sõjalis-sportlikke mänge “Põuavälk” ja “Kotkapoeg”. Nii mõnedki eestlastest poliitikud pidasid teda mõttetuks vanameheks. Mulje ei saanud olla rohkem petlik, sest tegemist oli Nõukogude Armee erukindralmajoriga. Salaagendi aruande kohaselt alustas Aksinin oma esinemist ülevaatega olukorrast riigis. Ta oli äsja naasnud Moskvast sõjaveteranide ja – invaliidide üleliiduliselt konverentsilt.
“Minu kindel veendumus,” alustas Aksinin, “on toimunud suur äraandmine. On toimunud Liidu vallutamine ilma ühegi lasuta. On toimunud see, mille nimel 25 aastat on töötanud maailma helgemad pead poliitika, teaduse ja sõjaasjanduse vallas. Nende poolt oli välja töötatud meie hävitamise kolossaalne plaan ja seda viiakse ellu. Meie hävitamise plaani elluviimise signaaliks oli Tšernobõl. Algasid ideoloogilised diversioonid. Kõik kompuutrid, mida Liit ostis USA-st, annavad salajast informatsiooni edasi satelliitidele ja sealt edasi läände.