Marika päästsid kaks miilitsat, kes ta lossi varju viisid. Tema mehe kannatused aga jätkusid: “Mind püüdsid auto juurde kogunenud inimesed samuti autost välja kiskuda, mind löödi korduvalt rusikate ja kätega. Ennast kaitstes lõin vasaku jalaga omalt poolt vastu.”
Mõned inimesed püüdsid lintšimist peatada. Keegi valjuhääldiga tüüp vinnas end väikebussi katusele ja palus seda rohkem mitte rünnata, aga ta tõmmati alla. Nüüd tegi Mihhail Lõssenko midagi ootamatut.
Alampolkovnik Karu: “Lõssenko käskis ära lõpetada ning ütles veel, et täna me verd ei vala, lähme kõik ära.”
Savisaar, Nugis, Laanjärv ja Toots olid sulgenud ennast Ülemnõukogu istungite saali. Viiendana viibis ruumis endine raadioajakirjanik Raul Mälk. Olid veel mõned miilitsad, kes ladusid oma automaadid lauale.
Ülemnõukogu saalist oli võimalik võtta otseside Eesti Raadioga. Seda võimalust Savisaar kasutaski. Ta kirjutas kohapeal teksti valmis ja luges selle siis selge ja rahuliku häälega ette. Eesti Raadio lasi selle esimest korda eetrisse kell 18.44.
“Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Interrinde ja Töökollektiivide Ühendnõukogu jõugud on Toompea lossi sisse piiranud ja seda rünnatakse. Kordan: Toompead rünnatakse! Toimub riigipööre. Riigipöörde katse, nii Tallinnas kui ka paralleelselt Riias seaduslikult valitud võimu kukutamiseks. Me kutsume üles Rahvarinnet. Me kutsume üles Töökollektiivide Liitu. Kutsume üles Kodanike Komiteesid, kõiki uuendusmeelseid jõude Toompeale. Kordan: Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Meid rünnatakse!”
Eesti Raadio kordas Savisaare appikutset kahel korral, kell 18.50 ja 19.01.
Peagi hakkas Toompeale saabuma sadu eestlasi. Nende hulgas oli Rahvusraamatukogu elektrik Kalev Pari. Väiksel appitõtanute salgal tekkis mõte lossi väravad uuesti sulgeda. Selleks võtsid mehed püksirihmad maha ja sidusid nendega väravapooled omavahel kinni.
Miilitsaülem Saart läks Lossi platsile ja istus oma autosse. Autoraadiost kostis Savisaare üleskutse, mida raadio kordas. “Samas nägin ka, et väljakule hakkavad tulema inimesed trikolooridega. Kartsin, et läheb suureks kakluseks,” tunnistas ta prokuratuuri uurijale.
Saart andis postipatrullteenistuse pataljonile käsu seista kahe rahvagrupi vahele. Pataljoni mehed olid varustatud kumminuiadega. “Välja! Välja!” karjusid eestlased lossi sisehoovi lõksu jäänud venelastele.
LUKKSEPP KATUSEL: Laevaremonditehase tööline Valeri Žuravljov heiskas Toompeale punase lipu.
“Läksin siseõue tagasi. Sain kuulda, et Lõssenko ja tema kaaslased kardavad välja minna. Hakkasin Lõssenkot ja tema kaaslasi lossihoovist välja kutsuma,” jätkas Saart oma tunnistust. “Seletasin, et nendega ei juhtu midagi. Alguses nad ei tulnud, ilmselt kartsid ega usaldanud mind. Seejärel hakkasid tulema. Läksin nende ees. Rahvas oli moodustanud koridori, selle vahelt nad läksid. Karjuti küll, aga kakluseks ei läinud.”
Interrinde meeleavaldus kestis Toompeal veidi üle kolme tunni. Aprilli algul ametisse astunud 39aastase Edgar Savisaare valitsus jäi püsima. Savisaar asus nüüd kiiresti tegutsema. Ta vajas nii tõhusat ihukaitset kui vastaste kohta infot koguvat vastuluuret.
Veel samal päeval moodustas Olev Laanjärv valitsuse esimehe ülesandel uue organisatsiooni – Siseministeeriumi Eriteenistuse. 17. mail lisandus sellele valitsuse otsusega Eesti Kodukaitse.
Kodukaitse oli rahva vabatahtlik organisatsioon. Nagu Savisaar Ülemnõukogus rääkis, liitus sellega juba esimesel päeval 2000 meest. Nende ülesanne oli tagada riiklikult tähtsate objektide kaitse. Seda rõhutas ka Kodukaitse peakorteri asukoht Toompea nõlval. Nad seadsid end sisse 1690. aastal Tallinna ülemkomandandile ehitatud barokkelamu esimesel korrusel.
Kodukaitse ülemaks sai siseminister Olev Laanjärv ja staabiülemaks senine Rahvarinde turvateenistuse juht Andrus Öövel. 32aastane miilitsaleitnant Öövel oli töötanud alaealiste asjade inspektsiooni piirkonnainspektorina.
Eriteenistus oli märksa salajasem organisatsioon. Laanjärve käskkirja kohaselt pidi see tagama Ülemnõukogu esimehe ja peaministri – seega Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare julgeoleku.
Ministreid ja Ülemnõukogu liikmeid kaitses Eriteenistus vaid erikorraldusel. See klausel kehtis ka Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise kohta. Nugise ja Savisaare suhted olid külmad. “Kui üks mees tuli ühest koridori otsast ja teine teiselt poolt, ja kui üks sai enne ära keerata, siis ta keeras ära,” meenutas Nugis aastaid hiljem.
Eriteenistus kontrollis ka Riigikantselei töötajate tausta, turvas kõige tähtsamaid valitsushooneid ja saatis väliskülaliste autokorteeže.
Nende ülesannete täitmiseks nägi Laanjärve salajane käskkiri Eriteenistuses ette 35 töökohta. Sellele lisandus 150-liikmeline üksik politseipataljon.
Eriteenistuse juhiks pani Savisaar mustade vuntsidega kleenukese miilitsakapteni, kes talle lossi kaitsmise ajal silma jäi. See mees oli 32aastane Jaan Toots. Temast sai Savisaare saatja kõigil olulisematel ringsõitudel. Oma asetäitjaks valis Toots 34aastase kriminaaljälituse töötaja Kalle Klandorfi. Tema juhtis Tallinna miilitsa allüksust, mis lahendas välismaalaste vastu sooritatud kuritegusid. Neid tunti ka hotell Olümpia eriteenistuse nime all.
Klandorfi juhtimisel hakkas väike rühm miilitsast üle tulnud usaldusväärseid eestlasi ja venelasi koguma infot Savisaare valitsuse vaenlaste kohta.
VALITSUSE KAARDIVÄGI: 20. mail 1990 andsid Kodukaitse liikmed Tallinna Raekoja platsil pidulikult vande.
Vaenlane number üks oli Mihhail Lõssenko. 16. mail alustas prokuratuur Toompea märuli uurimiseks kriminaalasja. Möödus nädal ja Lõssenko kuulutati tagaotsitavaks. 27. juunil pidasid kriminaaljälituse töötajad ta Koplis lasteaia juures kinni. Kuid teda ei suudetud prokuratuuri viia, sest kohaleilmunud tehasetöölised võtsid mehe oma kaitse alla. Vabariigi aseprokurör Uno-Armand Tammerik keeldus pärast seda vahejuhtumit Lõssenko vahistamiskäsule alla kirjutamast. Prokurör ütles, et teab, mida teeb.
Nagu Savisaar, valmistus ka Lõssenko eelseisvaks suureks võitluseks. 1990. aasta suvel alustas ta Tallinna tehastes töölismalevate loomisega. Lõssenko sõnul oli neis lõpuks üle tuhande liikme. “Kes soovis saada maleva liikmeks, see esitas minu nimele kirjaliku avalduse. Mina kontrollisin, ega kandidaat ei ole joodik või muidu ebausaldusväärne isik. Kui selgus, et kandidaat on vääriline, teatasin talle tema vastuvõtmisest maleva liikmeks, avalduse aga hävitasin. Liikmeskonna üldnimekirja ei olnud. Liikmeid teadsin ise. Kuidas suutsin neid meeles pidada, see on minu mure.”
KUI NAABRID TEGID MURET: Arnold Rüütel elas 1990. aastal Kadriorus Koidula tänaval asuvas korteris. Miilits koostas Eriteenistuse jaoks üksikasjaliku analüüsi Rüütli naabritest. Nende nimed ja korterite numbrid on raamatu autori poolt inimeste eraelu kaitseks kinni kaetud.
MÄNGUPÕRGU ALL: Edgar Savisaar elas 1990. aastal Lasnamäel Paul Pinna 6 (praegu Vikerlase 7) kortermaja üheksandal korrusel 60 m² korteris. Maja katusel tarvitasid nii noored kui täiskasvanud meesterahvad õlut ja muid alkohoolseid jooke ning tagusid kaarte.
ESIMEST KORDA VALGES MAJAS: Välisminister Lennart Meri jälgib diivanilt, kuidas Arvi Jürviste tõlgib Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile president George Bushi mõttekäiku. Meri kõrval teeb