Isikulugusid on Eestis avaldatud palju. Inimesed, kes on kirjutanud oma loo ise, pole enamasti avalikkusele kuigi tuntud. Vähesed neist on paberile pannud mälestusi, mis hõlmavad laiemat tausta ja asjaolusid. Tuntud inimestest on kirjutanud teised. Need raamatud jagunevad omakorda sellisteks, kus isikuloo peategelane on olnud teose koostamisel osaline, ja teistsugusteks, kus kangelane hoidub koostööst oma eluloo autoritega.
Poliitikategelase kujunemislugu on enamasti üsna tundlik teema, eriti kui on tulnud läbi elada pöördelisi poliitilisi sündmusi ning tegutseda eri ajastutel. Poliitiku põhikapital on veenvus ja usutavus. Arstil, matemaatikaõpetajal või põllumehel on lihtsam olla veenev, usutav ja lugupeetud kui poliitikul. Kohusetundlik igapäevatöö väärib alati tunnustust, olgu Pätsi ja baaside lepingu, juunipöörde, Saksa okupatsiooni, Stalini režiimi, Hruštšovi sula, Brežnevi stagnatsiooni, perestroika või taastunud Eesti riigi ajal.
Poliitikas see reegel ei kehti. Kujutage ette tingpoliitikut, kes Pätsi ajal õigustas vaikivat ajastut ja rääkis, et rahvas on haige, seejärel kiitis baaside lepet Nõukogude Liiduga, mis pidavat Eestile tagama rahu rahutus Euroopas, juunipöörde päevil toetas Varese valitsust, Saksa okupatsiooni ajal töötas Hjalmar Mäe juures, Stalini aastatel sai palka Suure Juhi ülistamise eest, Hruštšovi ajal sarjas avalikult Stalinit, Brežnevi ajal hurjutas Hruštšovi voluntarismi, Gorbatšovi ajal naerutas Brežnevi stagnatsiooni ning taastunud Eestis kirus nõukogude võimu. Mõistagi ei muudaks kõik sellised poliitilised meelemuutused poliitikut kasutamiskõlbmatuks.
Andrus Ansip on käinud läbi üsna vastuolulise tee. Majanduslikus kitsikuses kasvanuna kujunes tal paratamatult harjumus endaga ise hakkama saada, loota eelkõige enese peale. Tema praktiline loomus hakkas silma juba ülikooliõpinguis ja Eesti üliõpilaste ehitusmalevas. Korrastatust ja raame nõudev laboritöö rutiin sobis noorele mehele. Seetõttu on mõistetav tema liitumine Nõukogude Liidu kommunistliku parteiga. Teenistus poliitohvitserina Punalipulises Balti laevastikus viis ta ideoloogiatööle – kommunistlikult kasvatama oma alluvaid ja kaasteenijaid. Järgnes töö EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhatajana, turumajanduse tulekul aga siirdumine välisosalusega eraettevõttesse, siis töö pangas, pankrotihalduri amet, tõus Tartu linnapeaks ja lõpuks Eesti vabariigi peaministriks. Pealiskaudsel vaatlusel võiks öelda, et tegu on tavalise looga, kuidas purupunasest sai sinimustvalge.
Paraku pole asjad nii lihtsad. Brežnevi ajal suri kommunistlik ideoloogia Eesti ühiskonnas lõplikult välja, nii vähe või palju, kui seda varemgi üldse olnud oli. Sellest jäi järele elutu kivistunud skelett, mida nimetati Eestimaa kommunistlikuks parteiks. Tema roll sarnanes katoliku kiriku omaga enne reformatsiooni, kui paberite järgi olid kõik paganad õigesse usku pööratud, teadaolevad nõiad inkvisitsiooni poolt ära põletatud ning ka inkvisitsioon ise likvideeritud. Ketsereid võidi nimetada juba teadlasteks. Kõik olid üksmeelsed usus jumalasse, kuid ühiskonna teadjam osa ei võtnud usku enam tõsiselt ning ajas küüniliselt oma äriasju. Seda tegid nii kaupmehed kui ka kirik. Kirik müüs raha eest patulunastust ja hingeõnnistust. Vastutasuks lubati juutide kõrval ka kristlastel hakata võtma vaheltkasu. Nagu Nõukogude Liidus kommunistlikku parteisse kuulumine, oli keskajal kristliku koguduse liikmeks olemine peaaegu kohustuslik ühiskonnas edasijõudmise eeldus. Meie loo peategelast tõmbas ühiskondliku karjääri poole. Selleks ohverdas ta ka erialased püüdlused.
Tema loo mõistmiseks on vaja aru saada, miks nii palju endisi kommunistliku partei liikmeid on praeguse Eesti ladvikus. Peaminister on Eestimaa kommunistliku partei endine koosseisuline töötaja. Meie eurovolinik Siim Kallas kuulus isegi NLKP keskkomitee poliitbüroo nomenklatuuri – kõrgeim usaldustase, mis Nõukogude Liidus üldse olla sai. See nimekiri võiks olla üsna pikk, kuid pole siinkohal oluline. Mõned sotsioloogid on väitnud, et 85 % inimpopulatsioonist lähtub oma otsustustes mineviku kogemusest, 12 % on head kohanejad, kes omandavad täiuslikult aja normid. Nende kohta ütleb rahvas, et nad on nagu kalad vees. Tulevikuväärtustest lähtub 3 %. Nende hulka kuuluvad nii suured strateegid, kes sageli varjavad oma tegelikke kavatsusi, kui ka veidrikest unistajad, keda nende kaasaegsed tihti ei mõista. Brežnevi ajal hakkas kohanevam osa ühiskonnast karjääri tegema, sest kommunistliku ideoloogia muutumine kõrvaldas edasiliikumise ideoloogilised takistused. Polnud enam oluline, et sa olid kunagise klassivaenlase poeg või tütar, ning isegi Waffen-SSi võitlejaid ja soomepoisse hakati kutsuma kommunistlikku parteisse, kui neid oli vaja asjatundjatena edutada.
Niisugune ümberhäälestumine levis kogu Ida-Euroopas, võimaldades paljudel võimulolijatel ladusalt üle minna sotsialismist kapitalismi, kommunistlikust parteist n-ö kapitalistlikku parteisse, totalitarismist demokraatiasse ja riigiteenistusest eraärisse. Seejuures pole pööre marksismist demokraatia ja turumajanduse toetamisele vaid Ida-Euroopa nähtus. Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso oli noorpõlves Salazari diktatuuri vastu võitlev põrandaalune mauist. Tema nüüdne asetäitja Siim Kallas oli samal ajal Tartu riikliku ülikooli palgaline komsomolitöötaja. Mauist oli nooruses olnud ka NATO peasekretär Javier Solana, Itaalia president Giorgio Napolitano oli oma poliitilises karjääris pikka aega Itaalia kommunistliku partei üks juhte, Euroopa Komisjoni välisasjade volinik Catherine Ashton aga oli noores eas kirglik rahuvõitleja ja tuumarelvavastane. Seda rahuvõitluseks maskeeritud õõnestusliikumist rahastas salaja Nõukogude Liit.
Ilma revolutsioonideta on suuri meelemuutusi läbi elanud ka hulk teisi Euroopa poliitilisi suurkujusid. Winston Churchill jõudis oma elu jooksul olla Suurbritannia kõikide juhtivate parteide liige. Oma erakonnavahetusi selgitas ta väga lihtsalt: kes pole noorpõlves olnud vasakpoolne, sellel pole südametunnistust, kes pole vanas eas parempoolne, sellel pole tarkust. Kui Konrad Adenauer hakkas äkki ellu viima opositsiooni poliitikat, mida ta valimiste ajal materdanud oli, nentis ta lühidalt, et kellelgi pole keelatud targemaks saada.
Suuri ja kollektiivseid poliitilisi suunamuutusi pöördelistel aegadel on ette tulnud ka Eesti ajaloos. Esimese Eesti vabariigi relvajõudude juhtivkoosseisu moodustasid enamikus (v.a admiral Pitka) varasemad tublid tsaariarmee ohvitserid, kes olid andnud vande surmani truult tsaari teenida ning avalikel üritustel laulnud „Bože tsarja hrani!”– nagu kogu Eesti poliitiline eliit. Kui aga tsaaritruu Vene Loodearmee sai Petrogradi all lüüa, võeti kaotajatel Narva jõel relvad käest. Tsaaritruudus ja vanne olid haihtunud.
Paraku pole sugugi ükskõik, kuidas keegi ennast eri ajastutel ülal on pidanud. Eelkõige huvitab inimesi, kui palju on kasutatud võimu tuge oma karjääri edendamisel ning mil määral on järgitud inimlikku eetikat.
Käesolev raamat on kõrvaltvaatajate pilk Andrus Ansipi poliitilisele kujunemisele. Tema enda mõjutusi teoses ei ole: Andrus Ansip loobus koostööst autoritega ja jättis oma eluloo kirjutajate meelevalda.
Head lugemist kõigile.
Hardo Aasmäe
PROLOOG
„No on tõprad… Vaata, mis nad teevad! Kuule, nad tapavad meid ära! Ai, viska tagasi! Kas siin kellelgi mingisugust relva ei ole!? Viruta vastu!”
Tänaval sureb samal ajal noor mees. Ta torgatakse surnuks. Mehe taskutest pungitavad välja krõbinad, mida võib osta lähedal asuvatest poodidest. Kassatšekki tema rahakotis ei ole.
Politseiohvitser piidleb purunevaid aknaklaase ja vitriine. Mundrikandja näos ei liigu ükski lihas. Ta on täis otsustavust kaitsta oma kodumaa pealinna märatsevate pättide eest. „Kas me võime neid tulistada?” Vastus, mille mees oma küsimusele raadiosaatja kaudu saab – „Mitte mingil juhul!” –, ei rõõmusta teda põrmugi. Tõprad lõhuvad edasi. Iga järgmise puruks löödud akna klirin paneb kaitsepolitsei töötajad vanduma. Nende oma asutust Endla tänava nurgal rünnatakse justkui kuulipildujatega. Kivirahe on tihe ja armutu. Paarsada meetrit eemal paiknev migratsiooni- ja maksuamet on veelgi hullema rünnaku all. „Näe, panevad poe põlema. Seal on ju inimene sees,” oigab keegi.
Märulipolitsei kolgib kumminuiadega igaüht, kes vähegi lõhkuja moodi välja näeb ja haardeulatusse jääb. See on raske töö. Mõni nui lüüakse päris kõveraks. Politseiniku suunas lendab järjekordne kivi. „Kurat, jälle läks õnneks,” ühmab pääsenu. „Kust sellised värdjad tulevad…” jõuab ta vaevalt mõelda, kui kuuleb järgmisel hetkel meeletut röökimist. Äärekivi on maandunud kellegi jalale. Lahtine luumurd. Kiirabi – ja kohe!
Jevgeni