2
Õieti oli Byrhtnoth
3
Taan (ingl
4
5
Palve täpne sõnastus on peaaegu kindlasti apokrüüfiline, sest täpselt sellist ei leidu üheski keskaegses käsikirjas.
6
Sõna kasutas esimest korda VII sajandi anglosaksi luuletus „Widsith”, mis pärineb üle sajandi enne viikingiaja algust. Arutelu sõna „viiking” päritolu eri teooriate kohta vt:
7
Peamine „Vanemat Eddat” sisaldav käsikiri on 1270. aastast pärit Codex Regius. Ülevaadet Edda luuletuste päritolu kohta vt: Terry Gunnell, „Eddic Poetry.” –
8
Teada on ligikaudu 250 skaldi nimed, kelle seast leiab ka nime poolest nii värvikaid tegelasi, nagu Eyvind
9
10
See, mida tavaliselt nimetatakse „Anglosaksi kroonikaks”, eksisteerib tegelikult seitsme käsikirjana, mis kõik mõnevõrra erinevad hõlmatava ajavahemiku poolest. Parkeri käsikirja, mida säilitatakse Corpus Christi kolledžis Cambridge’is, kirjutas üks kirjutaja aastani 891, misjärel seda täiendas veel mitu kirjutajat, kes nähtavasti tegutsesid Winchesteris, pakkudes üldiselt korraliku ülevaate kuni aastani 920, keskendudes pärast seda aga valdavalt kohalikele sündmustele. Käsikiri B ulatub aastani 977 ja selle aluseks on nähtavasti sama allikas, mis versioonil C, mille ülevaade ulatub aastani 1056 (lisaks üks sissekanne 1065. ja üks 1066. a kohta). Versioonidel D ja E paistab olevat ühisjooni rühma põhjapoolsete annaalidega (mida kasutas ka Durhami Symeon oma „Kuningate ajaloo” puhul), samuti muude Põhja-Inglismaale rohkem tähelepanu koondavate allikatega, mistõttu on arvatud, et need koostati Yorkis (kuigi käsikiri E paistab olevat jõudnud XI saj keskpaigaks Canterburysse ning seda täiendati seal ja Peterborough’s 1155. aastani). Käsikirja F pani kirja kirjutaja, kes võttis eeskujuks käsikirja E, kuid kelle käsutuses oli nähtavasti ka käsikiri A ja muudki allikad, võib-olla need, mis olid saadaval Canterbury Kristuse kiriku skriptooriumis. Käsikiri G valmis XI saj algul ja on käsikirja A variant, käsikiri H on aga pelgalt fragment, mis hõlmab aastaid 1113–1114.
11
Symeoni kroonika kujunemine (ja autorlus) on peaaegu sama keeruline nagu „Anglosaksi kroonikal”. Vt üksikasjalikumalt: Symeon of Durham,
12
Rollason,
13
Donald A. Bullough,
14
15
„Kroonika” paigutab loo 789. aastasse, aga see on aasta, mil Beorhtric abiellus Mercia kuninga Offa tütrega ning lugu mõrvatud kohtunikust olevat juhtunud „neil päevil”, aastat täpsustamata.
16
Stefan Brink (ed.),
17
Barbara Crawford,
18
Ulsteri annaalid, 795. a. Vt
19
Ulaid on iirikeelne (mitmuslik) rahvanimetus, millest on tulenenud tänapäeva Ulsteri piirkonna nimi.
20
Termin ’Frangi riik’ (
21
Just sel ajal ründas Godfred obodriitide kaubanduskeskust Rericit ja sundis selle kaupmehed asuma enda rajatud Hedebysse. Vt tagapool lk 83.
22
23
Vt tagapool lk 19.
24
Metsad olid nii tihedad, et 1177. aastal kulus salgal norralastel 77 päeva ainult 280 kilomeetri läbimiseks, mis lahutavad Malungi Dalarnas Storsjönist Jämtlandis. Birgit & Peter Sawyer,
25
See oli ligikaudu ala, mida hõlmasid 900. a paiku Gula ting ja selle seadused.
26
Ükski Pythease teos pole terviklikult säilinud. Meie käsutuses on väljavõtted, mida on tsiteerinud hilisemad autorid, ja kokkuvõtted, näiteks Straboni „Geographika” I saj pKr. Üksikasjalikku ülevaadet tema reisist vt: Barry Cunliffe,
27
Knut Heller (ed.),
28
Ka VI saj Bütsantsi ajaloolane Prokopios oli ise käinud Euroopa põhjapoolsetel aladel (ja leidnud, et „Thule” on elamiskõlbmatu). Tema kirjelduses asustasid Skandinaaviat kolmteist rahvast, nende seas Skrithiphinoi (võib-olla saamid), kel oli iseäralik komme hüljata imikud peagi pärast sündi, jättes neile suhu imemiseks pisut süüa.
29
Brigit Arrhenius, „The Chronology of the Vendel Graves.” –
30
Ülevaadet Skandinaavia religiooni kohta vt tagapool alates lk 89.
31
Ynglingite kuningate äparduste kohta vt „Ynglingite saagat” raamatus Snorri Sturluson,
32
Nicolaysen tähendas naelad küll üles, aga neid ei ole säilinud tema kollektsioonis ning alles 1989.– 1991. a väljakaevamistel leiti neid. Vt Bjørn Myrhe, „The Royal Cemetery at Borre, Vestfold: A Norwegian Centre in a European Periphery.” –