Liffey jõe olulist ületuskohta valitseb Dublin (iiri Dubh-linn ehk „tume järv”), millest sai peagi viikingite peamine baas Iirimaal, millisena see püsis nende võimu lõpliku hääbumiseni XI sajandil. Viikingite jälgi on leitud kõikjal Dublinis alates kalmistust linna lääneserval Islandbridge’i lähedal, kuhu oli maetud kümneid sõdalasi koos (Norra päritolu) mõõkadega, kuni viikingite varaseima asula säilmeteni tänapäeva Kolmainu katedraali ümbruses. Esimese longphort’i täpne asukoht, mis kaua aega arvati olevat Poddle’i jõest põhjas, usutavasti hilisema Dublini lossi alal, on nüüdseks tuvastatud rea IX sajandi keskelt lõpuni ulatuvate matuste ja hoonejäänuste põhjal teisel pool Dublini „tumedat järve”.191
XI sajandil puhkes käsitööliste linnaosa viikingite Dublinis õitsele: seal oli rohkelt sarapuu- ja saarevitstega tugevdatud savimaju ja – töökodasid, kuhu asukad on jätnud maha terveid varandusi katkiste ja niisama minema visatud esemete kujul, mille seast leiab isegi steatiitvorme Thorile pühendatud vasarakujuliste amulettide valamiseks. Asulat, mille vähemalt viikingite eliit jättis maha 902. aastal, kuid taasasustas 917. aastal, kaitses X sajandil püstitatud muldvall, mille ümber rajati XI sajandil veel üks vall (mis omakorda asendati 1100. aasta paiku kivimüüriga).192 Viikingid tõid kindlasti Skandinaaviast kaasa teatavaid ühiskondlikke elemente: nii peeti nähtavasti College Greeni künkal (algselt oli tegu eelajaloolise hauakääpaga) ehtskandinaavialikku tingi ning 980. aastal olevat saanud Tara lahingus surma „Dublini seadusekuulutaja” (arlabraid Atha Cliath), kelle ametinimetus meenutab Islandi analooge.193
Viikingid olid niisiis ennast kindlalt Iirimaal sisse seadnud ja isegi mitu iirlaste võitu 848. aastal ei suutnud neid välja ajada. Iirlaste krooniline killunemine – neil oli ligikaudu 150 riigikest, mis olid koondunud Connachti, Leinsteri, Munsteri, Ulsteri ning Uí Néilli põhja- ja lõunaharu kuningate üldisema juhtimise alla – andis viikingitele võimaluse vastaste lahkhelisid kasutades rannikult aina kaugemale sisemaale tungida. Teisest küljest andis siiski Iirimaa, kui kasutada moodsat väljendit, balkaniseerumine, mille puhul ühe riigikese hõivamine ei vähendanud kaugeltki vajadust hõivata aina uusi ja uusi, iirlastele niisuguse vastupanuvõime, mis Inglismaa anglosaksidel lihtsalt puudus.
848. aasta tagasilöögid tekitasid viikingite Iirimaal kriisi. Paistab, et allesjäänud põhjalaste seas puhkes lausa midagi kodusõjalaadset: 851. aastal ilmus Dublinisse rühm viikingeid, kelle kohta kasutati nimetust Dubh-Gaill („tumedad võõramaalased”) ja kes tapsid suurel hulgal juba varem Dublinis viibinuid, kelle kohta kasutati nimetust Finn-Gaill „(heledad võõramaalased”).194 Dubh-Gaill purustasid 852. aastal Carlingford Loughi ääres peetud lahingus Finn-Gailli ning aasta hiljem saabus uus viikingipealik Olaf (ehk Amlaib, nagu teda nimetavad iiri annaalid), keda nimetati „Laithlindi kuninga pojaks”195 ja kes koos oma vendade Ivari ja Ásliga suutis võitlused lõpetada, kujunedes 850.–860. aastate viikingite Iirimaal mõjuvõimsaimaks tegelaseks.
Iirimaa võis pisut hinge tõmmata, kui Olaf suundus 854.–855. aastal Manile ja Hebriididele, mis kujutas endast esimest märki Dublini viikingivalitsejate kalduvusest sekkuda teisel pool Iiri merd toimuvasse, mis ajapikku aga nõrgestas saatuslikult nende positsioone oma põhibaasis. Ülemkuningas Máel Sechnailli surm 862. aastal, kes oli suutnud allutada endale Munsteri ja Leinsteri peakuningad, andis viikingitele võimaluse laiendada oma võimu Dublinist kaugemale, Uí Néilli lõunaharu aladele. 864. aastal lõi Olaf Meathi peakuningat Conchobari ja laskis ta uputada Clonardi kiriku juures, kuid samal aastal sõitis Ivar Iirimaalt Inglismaale. Kaks aastat hiljem suundusid Olaf ja Ásl väega piktide maale ning nende lahkumine lubas iirlastel asuda vastupealetungile, mille käigus hävitati paljud viikingite tugipunktid Kirde-Iirimaal ning löödi viikingeid Leinsteris ja Clondalkinis Dublini lähedal (sealt olevat võidukad iirlased saanud saagiks saja viikingipealiku pead).
Niisugused katastroofid ärgitasid Olafit kiiresti Iirimaale naasma. Ta ründas kõigis suundades, rüüstas Armagh’ kirikut ja tundis 870. aastal end piisavalt kindlana, et taas Britanniasse seilata. Seal ühines ta Ivari väega ning asus piirama brittide kantsi Alt Cluti (Dumbartoni kindlus), Strathclyde’i kuningriigi pealinna. Neljakuulise piiramise järel kindlus langes, mis andis Strathclyde’ile hoobi, millest kuningriik enam ei toibunudki, ning Olaf ja Ivar sõitsid tagasi Iirimaale 200 saaki täis laevaga.196 Kuigi Olaf langes järjekordsel rünnakul piktide vastu 874. aastal, võttis Dublini valitseja kohustused üle Ivar, kelle positsioon oli surma ajaks 873. aastal nii kindel, et iiri annaalides nimetati teda „kogu Iirimaa ja Britannia põhjalaste kuningaks”.
Ivari suguvõsa jäigi Dublinis valitsema: üksteise järel tõusid troonile kolm tema poega, viimasena Sihtric 888. aastal. Viimase kukutas 893. aastal võimult Sigfrith, Olafi suguvõssa mittekuuluv jarl,197 kuid peagi leidsid kaks rivaali lepitust ja suundusid ühiselt retkele Britanniasse. Sisevõitlused ei lakanud siiski ka Sihtrici naasmisel 894. aastal ja kaks aastat hiljem langes ta ühe konkureeriva viikingite rühma mõrva ohvriks. Omavaheline vaen nõrgestas – aga siiski ei lõpetanud täielikult – rüüsteretkede korraldamist, nii et iiri allikates kõneldakse lausa neljakümneaastasest pausist. 902. aastal kasutasid iirlased ära põhjalaste alatisi lahkhelisid ja suutsid Brega Máel Finnia ja Leinsteri Cerballi juhtimisel kokku saada koalitsiooni, mis sai jagu viikingitest Dublini kaitsjatest. „Paganad” olevad põgenenud „poolsurnult, kui nad olid haavata saanud ja löödud”.198
Iiri viikingite riismed taandusid Britanniasse, kus Ingimund rüüstas 902.–903. aastal Angleseyd, teised aga pöörasid pilgu Šotimaa poole. Kirde-Iirimaale võeti ette mõned väiksemad retked, aga jõuliselt naasid viikingid alles 913. aastal, mil „paganate” uus suur laevastik ründas Waterfordi sadamat Óttari juhtimisel, kes „Anglosaksi kroonika” väitel olevat saabunud Bretagne’ist. 917. aastal aga jõudis kohale Ivari lastelaste Rögnvaldi ja Sihtrici juhitud laevastik, mis tõrjus Óttari salga minema. Rögnvald hõivas Waterfordi, tema vend aga seilas Leinsterisse, lõi Confey all iirlaste väge ja hõivas siis Dublini.199
Iirlaste katse rahurikkujaid minema ajada nurjus täielikult 919. aasta septembris, mil viikingid lõid nende väge nii rängalt, et hukkus Ulsteri peakuningas ja veel neli kuningat. Põhjalaste taastunud okupatsioonile järgnes nähtavasti Dublini õitseperiood, mille jooksul viikingite valdused laienesid piki Liffeyd ning linnas kujunes korrapärasem kruntide võrgustik. Ka Waterfordis paistab viikingiasula olevat pisut nihkunud arvatavasti esimese longphort’i asukohast Woodstownis kaugemale lõunasse Suiri jõe ääres.
Viikingite ühtse valduse unistus, mis liidaks Iiri mere kaldad ja seoks ühte Yorki ja Dublini, oli omane hilisematelegi viikingivalitsejatele – lausa sel määral, et see nõrgestas nende võimu mõlemas linnas. See sundis Sihtrici sõitma 919. aastal Britanniasse (kus ta sai 921. aastal Yorki kuningaks), jättes Dublini kuningaks Ivari järjekordse lapselapse Gothrithi. Viimase võimuaega tähistasid 920. aastate keerukad võitlused konkureerivate viikingikeskustega Limerickis ja Waterfordis, mis tõid kaasa uute tugipunktide rajamise kogu Iirimaal, sealhulgas Lough Guri ääres Limerickist lõunas ja Linnsis Dundalki lahe ääres 926. aastal.
Viikingite mõjusfääri laienemises tekkis ajutine seisak 926. aastal, mil Uí Néilli põhjaharu kuningas Muirchertach mac Néill lõi viikingeid Carlingfordis, kus langes 200 põhjalast. Veel samal aastal sai ta jagu teisest viikingite väest Strangford Loughi ääres, kus langes Gothrithi poeg Halfdan. Tagasilöökidest hoolimata ei kõhelnud Gothrith 927. aastal, kui Sihtric Yorkis suri, ette võtmast teada-tuntud teekonda Iirimaalt